Suhe kui töö

Kahjuks elu ongi olnud enamikule inimestest läbi ajaloo väga raske. Naised olid nagu tasuta kodutöömasinad, abiellumine tähendas mehe teenijaks hakkamist. Kodustesse töödesse suhtuti kui kerglastesse – meestel ei kõlvanud selliseid ülesandeid täita. Mees tegi tähtsaid asju: teenis raha või kündis põldu. Naised kipuvad eeldama, et suhtes tulevadki raskused, eriti kui käsil on juba mitmes liit.

Noorena võidi olla nii armunud, et probleemid jäid märkamata, kuid vanemana räägib elukogemus teist keelt. Üksi võib küll olla kergem elada, kuid süda ihkab kaaslast. Samas võib tekkida tunne, et suhtes peab vaid pingutama, midagi ära andma, ohverdama. Kellegagi koos elades jääb enda aega paratamatult vähemaks, anda aga tuleb justkui rohkem. Mõttelaadi „elu peab olema raske“ tulemusel tekivad armastuse väljateenijad, kes loodavad töö ja tubli panuse järel saada preemiaks armastuse. Nad pingutavad ja kannatavad kaaslase (päästmise) nimel, selleks et teenida välja armastust ja olla vajatud.

Kui vahel mõne naise käest küsin, miks ta sellisest õnnetust, vägivaldsest või kaassõltuvuses suhtest ei lahku, siis vastatakse nii: „Ju ma siis millegipärast pean seal veel olema; midagi õppima või kaaslast päästma. Ma pean ta aitama paremasse kohta – ma ei saa teda ju nii jätta!“ Kui suuremeelne, kas pole! Justkui keegi teine on inimesele selle saatuse määranud ja viimase elu kulgeb mööda paratamatut rada.

Näen ka paljusid paare, kes teatavad mulle, et nad on valmis suhte nimel tööd tegema. Seda ütleb enamasti üks kaasadest, kes on süütundele rõhudes saanud nõusse ka teise, et nõustaja juurde tulla. Nende sooviks on „anda suhtele veel üks võimalus“. Reeglina on selleks hetkeks seda võimalust palutud – ja ka antud – juba palju kordi.

Kaia oli edukas ehtedisainer, kes oli oma laste isa Johaniga elanud koos 19 aastat. Neil oli kaks teismelist last ja pere resideerus uhkes kesklinnakorteris. Nad said seda endale lubada, sest ka Johan oli omal alal väga edukas. Ta oli ka hea stiilitunnetusega ja sportlikus vormis mees, kes jäi silma paljudele naistele.

Samuti oli Johan osav flirtija ja tähelepanust tal puudust polnud. Võimalusi juhusuheteks kasutas ta üsna kergekäeliselt. Paaril korral kestis suhe ka pikemalt, lausa mõned kuud, aga need polnud kunagi midagi tõsist – mitte midagi sellist, millest üle ei saaks, uskus Johan ise. Kaia aimas ja märkas ning sai osale petmiskordadele ka jälile. Ta oli armukade, pinges ja kahtlustav. Sellisena jõudis ta minu juurde. Mul oli väga raske soovitada tal edasi kannatada. Aga just seda oli talle varem öeldud. Nimelt käis paar kunagi koos perenõustaja juures, kus Johanil kästi end kokku võtta ja pingutada, kas või laste nimel. Sest pingutama ju peab – kas suhe pole siis piisavalt tähtis, et selle nimel tööd teha?!

Rääkisime Kaiaga võimalusest Johaniga koos edasi elada. Väga lootustandev olukord polnud. Kuna ma ei olnud mehega kohtunud ega teadnud tema seisukohta, siis vaatasime, mida saab muuta Kaia enda perspektiivist, et olukord kõigi jaoks parem oleks.

Kahe kuu pärast ilmus Kaia mu ukse taha lilledega. Tal olid tänulikkusest pisarad silmis ja ta paiskas ühe hingetõmbega välja uskumatu sõnadevoo: „Sa päästsid mu elu, Johan on imeline, parim, ma olen nüüd koos oma elu armastusega! Meie elu on nagu muinasjutus. Me isegi hingame samas rütmis! Sa ei kujuta ette, kui ilus kõik praegu on. Mega, super, appike, issand!“ Ma oleksin pidanud Kaia jutu peale rõõmustama, kuid mu intuitsioon ütles vastupidist – häirekellad peas hakkasid helisema. See võib küll tunduda täiesti loogikavastane – inimene seisab mu ees ja ütleb, et kõik on parimas korras –, kuid mina teadsin, et see pole loo viimane peatükk.

Seekord ei saanud ma talle aga rohkem öelda, kui et väga tore ja varsti näeme. „Varsti“ oli kuu aja pärast. Seekord oli ka Johan kaasas. Oli näha, et ta oli tulnud vastu tahtmist. Kaia kamandas ta kurja näoga mu uksest sisse, justkui plaanides „tee midagi, tee ta korda“.

Kaia kuulub nende inimeste hulka, kes arvavad, et suhtenõustamine on tellimustöö, kus valid kataloogist, mida soovid ja siis nõustaja korraldab asja ära. Töötegemine ju käib nii: sul on eesmärk, sa tegutsed selle nimel ja siis tuleb tulemus. Kahjuks või õnneks armastuses asjad nõnda ei käi.

Kui Johaniga kahekesi jäime, hakkasin uurima, mis juhtus. Ootuspäraselt oli ta taas libastunud, olgugi et proovis olla vapper ja pingutada – teha, nagu Kaia käskis. Võin siinkohal öelda, et soov teist muuta ja teisti käituma panna ei toimi. Ka mina ei soovitanud Kaiale midagi sellist. Aga Kaia oli tubli ja töökas, tema haaras härjal sarvedest. Kahjuks ei olnud need tema sarved.

Johan rääkis, et armastab Kaiat ja jumaldab oma lapsi, kuid ta ei kannata naisepoolset kontrollimist ja kamandamist. Inimesena polnud Kaia tema jaoks just väga huvitav, ka seksuaalne tõmme oli kehvake. Kodus oli Kaiast õhk paks ja Johan pidi pidevalt valvel olema. „Mida ma tegema pean? Ma tahan, et kõigil oleks hästi, ka minul,“ küsis ta. „Sa pead tegema seda, mida sina tahad, ja minema sinna, kus sul on kõige huvitavam. Mis see on, mida sa kõige rohkem tahad?“ uurisin vastu. „Ma tahan olla vaba ja teha, mida tahan. Mul on väga palju plaane,“ vastas Johan. Üle tema näo vajus lai naeratus. Ta ütles, et olen esimene inimene, kes on teatanud, et ta võib teha, mida tahab.

Sellest hetkest alates olid nad Kaiaga lõplikult lahus. Kaia oli minu peale vihane. Ma ei osutanud talle oodatud teenust: saada suhe iga hinna eest tööle. Kuid ma ei lubanud talle seda kunagi. Ma ei luba kellelegi midagi. Mina keskendun sellele, mis võiks olla parim iga inimese vaatenurgast. Mul oleks olnud väga hea meel, kui nad oleksid elu lõpuni õnnelikult koos elanud. Kaia plaan oli tööd teha – sundida Johanit alluma, olema koos. See oli tema suurim soov, kuid ta keeldus arvesse võtmast Johani soove. Kaial on raske leppida mõttega, et ka teised võivad – ja peavadki tegema –, mida tahavad.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Tiina Tiituse raamatust „Elu armastus“.