Sisemise lapse tervendamisel tuleb alustada tuumikprobleemidega tegelemisest

Vaimne tervis
29.07.2025, 09:19

Probleem on mis tahes lahkheli, mure või raskus, kas teadlik või alateadlik, mis on lahendamata ja vajab tegelemist või mingisugust muudatust. Sisemise Lapse tervendamine hõlmab vähemalt neliteist tuumikprobleemi, mille saame läbi töötada. Need tuumikprobleemid on: kontroll, usaldamine, tunded, liigne vastutustundlikkus, oma vajaduste hooletusse jätmine, „kõik või mitte midagi“ mõtlemine ja käitumine, kõrge taluvus sobimatu käitumise suhtes ja madal enesehinnang. Olen neile lisanud tõeline olemise, leinamata jäänud kaotuste leinamise, hülgamishirmu, raskused lahkhelide lahendamisel ja raskused armastuse jagamisel ja vastuvõtmisel.

Kui meie elus ilmnevad probleemid, mured, lahkhelid või mustrid, võime need tõstatada väljavalitud turvaliste ja toetavate inimeste keskel. Esmalt ei pruugi olla selge, milline tuumikprobleem – või ehk isegi mitu – meid puudutab. Tuumikprobleemid ei jäta endast muljet kui sügavast probleemist. Pigem kerkivad nad esile igapäevaelu murekohtadena. Pideva mõttetöö ja oma loo jutustamise abil saab aga üldiselt selgeks, millised probleemid meid puudutavad. See teadmine aitab meil tasapisi vabaneda segadustundest, rahulolematusest ja alateadlikest negatiivsetest mustritest (kordamissund või taaselustamised).

“Kõik või mitte midagi“ mõtlemine ja käitumine

See on ego kaitsemehhanism valu vastu, mida terapeudid nimetavad lõhestumiseks. Kui me niimoodi mõtleme või käitume, oleme kas ühes või teises äärmuses. Näiteks armastame kedagi jäägitult või vihkame teda. Kuldset keskteed ei ole. Näeme ümbritsevaid inimesi kas heade või halbadena, mitte sellise mitmekülgse tervikuna, nagu nad päriselt on. Iseennast hindame täpselt sama karmilt. Mida rohkem kasutame “kõik või mitte midagi“ mõtlemist, seda rohkem kipume käituma “kõik või mitte midagi“ stiilis. Mõlemad tegevused põhjustavad probleeme ja tarbetut kannatamist. Meid võivad kütkestada teised inimesed, kes mõtlevad või käituvad “kõik või mitte midagi“ stiilis. Kuid mõne sellise inimese läheduses viibimine põhjustab meile veel rohkem raskusi ja valu.

Kuigi “kõik või mitte midagi“ mõtlemine võib olla iseloomulik mis tahes vanemlikele tingimustele, esineb seda väga sageli just fundamentalistlikult usklike vanemate puhul. Nad on tihtipeale karmid, karistavad, hukkamõistvad ja täiuslikkust taotlevad. Nad on enamasti kinni häbil põhinevas süsteemis, mis üritab Tõelist Mina varjata ja isegi hävitada.

“Kõik või mitte midagi“ mõtlemine sarnaneb aktiivsele alkoholismile, mõne teise uimasti sõltuvusele, kaassõltuvusele või mõnele muule aktiivsele sõltuvusele ja kiindumusele, kuna see vähendab järsult ja eba-realistlikult meie võimalusi ja valikuid. Selline piiratus on ahistav ning me pole suutelised igapäevaelus loomingulised olema ega kasvama. Paranemise ajal õpime, et enamik asju meie elus, sealhulgas paranemine, pole “kõik või mitte midagi“ ega “see või teine“. Pigem on need “nii see kui teine“. Neil on erinevad varjundid, nad asuvad skaalal kuskil vahepeal, mitte vaid “0“ või “10“ juures.

Kontroll

Kontroll on meie elus arvatavasti üks domineerivamaid tegureid. Mida iganes me enda arvates kontrollima ei peaks, kas kellegi teise käitumist, meie enda käitumist või midagi muud, kipub vale-Mina selle arusaama külge kinnituma ega lase enam lahti. Selle tulemuseks on enamasti hingevalu, segadus ja frustratsioon.

Kokkuvõttes ei saa me elu kontrollida, nii et mida rohkem me seda üritame, seda enam tunneme, et kõik on meie kontrolli alt väljas, kuna pöörame sellele liiga palju tähelepanu. Väga sageli on inimesel, kes tunneb, et asjad on tema kontrolli alt väljas, haiglaslik vajadus kõike kontrollida.

Kontrolli võib teisisõnu nimetada ka klammerdumiseks. Targad inimesed on jõudnud järeldusele, et klammerdumine või vajadus kõike kontrollida on kannatuste aluseks. Loomulikult on kannatamine elu osa. Me kõik peame ilmselt kannatama, enne kui saame hakata teisi võimalusi kaaluma. Kuid kannatamine võib meid ka meelerahuni juhatada. Üks valikuvõimalus, mis pea alati meie kannatusi leevendab, on alistumine: me loovutame oma vale-Mina ja ühtlasi seisukoha, et suudame midagi kontrollida.

Me kannatame siis, kui üritame olemasolevale vastupanu osutada. Avastame tasapisi, et üks võimsamaid ja tervendavamaid asju on loobuda vajadusest alati kõike kontrollida. See vabadus tuleneb meie Tõelisest Minast. Selles kontekstis ei tähenda “alistumine“ allaandmist või tegutsemisest loobumist, pigem on mõeldud, et see, kes alistub, võidab võitluse kontrollimise üle ja heastab suure osa mõttetust kannatamisest. Sellest saab elukestev protsess, mitte ühekordne eesmärk.

Kontrollimise vajadus on tihedalt seotud mitme teise elulise teemaga: tahtejõuga, hirmuga kontrolli kaotamise ees, sõltuvuse/sõltumatusega, usaldamisega, tunnete, eriti viha kogemisega, enesehinnangu ja häbi kogemisega, spontaansusega, enese eest hoolitsemisega, “kõik või mitte midagi“ suhtumisega ja ootustega nii iseendale kui teistele. Paljud pole neid olulisi elulisi teemasid läbi töötanud. Enamasti usuvad nad aga, et on nendest teemadest ja kõikidest teistest probleemidest üle saanud, st neid kontrollinud. Nad usuvad isegi seda, et suudavad kuidagi elu ennast kontrollida.

On raske õppida, et elu pole võimalik kontrollida. Elu kulgeb võimsalt ja müstiliselt ikka edasi, olenemata sellest, mida me teeme. Elu pole võimalik kontrollida, sest see on liiga rikkalik, spontaanne ja ohjeldamatu, et meie mõtlev, kontrolliv ego/vale-Mina saaks seda täielikult mõista, veel vähem kontrollida.

Sellel hetkel võime teada saada, et meil on väljapääs, võimalus vabaneda kannatustest, mis on seotud meie vajadusega alati kõike kontrollida. Väljapääsuks on alistumine ja seejärel tasapisi elu kaasloojaks kujunemine.

Liigne vastutustundlikkus

Paljud probleemses peres üles kasvanud inimesed on õppinud liigselt vastutustundlikud olema. See näis olevat ainus viis vältida valulikke tundeid, nagu viha, hirm ja südamevalu. See tekitas ka illusiooni, et me kontrollime olukorda. Aga see, mis minevikus töötas, ei pruugi nüüd enam nii hästi töötada.

Üks mu 40-aastane patsient rääkis, et ta täitis töö juures alati kõikide soovid ja see põhjustas talle palju kannatusi. Tänu kahe aasta pikkuse- le tööle iseendaga grupiteraapias ja enesekehtestamise kursusele on ta õppinud „ei“ ütlema ja laskma teistel teha seda, mida ta ise ei saa või ei soovi teha. Ta on Tõelist Mina, oma Sisemist Last avastamas.

Mõni inimene on liigse vastutustundlikkuse asemel hoopis vastutustundetu, passiivne ja võib end maailmas ohvrina tunda. Sellistel inimestel on samuti kasulik teraapias vastavate teemadega tegeleda. Mõnele tuleb kasuks ka tervislike piiride seadma õppimine.

Oma vajaduste hooletusse jätmine

Oma vajaduste hooletusse jätmine ja mahasalgamine on liigse vastutustundlikkusega tihedalt seotud. Mõlemad on vale-Minale iseloomulikud tegevused. Tasapisi, kui üha rohkem meie vajadusi saab rahuldatud, avastame ühe elutähtsa tõe: et oleme ise kõige mõjuvõimsam, efektiivsem ja võimekam inimene, kes aitab meil saada seda, mida vajame. Mida rohkem seda mõistame, seda rohkem saame oma vajadusi teadvustada ja rahuldada. Selle tulemusel hakkab meie Sisemine Laps ärkama ning lõpuks ka õitsema, kasvama ja looma. Virginia Satir on öelnud: „Peame endasse suhtuma kui kõige tavalisemasse imesse, kes on väärt armastust.“

Kõrge taluvus sobimatu käitumise suhtes

Probleemses peres kasvanud lapsed ei tea suureks kasvades, mis on normaalne, tervislik või sobilik. Kuna neil pole reaalsuse kontrollimiseks mitte ühtegi teist pidepunkti, usuvad nad, et nende pere ja elu ühes selle ebakõlade, trauma ja valuga ongi „nii nagu peab“. Kui astume vale-Mina rolli, mida probleemsed pered, sõprussuhted ja töökeskkonnad kipuvad soodustama, jääme sellesse rolli kinni – me ei mõista, et saab ka teisiti.

Paranemisel õpime tänu kogenud ja turvaliste isikute toele ja tagasisidele tasapisi seda, mis on tervislik ja sobilik. Teised haakuvad teemad on: liigselt vastutustundlik olemine, oma vajaduste hooletusse jätmine, tunded, probleemid piiride kehtestamisega ning häbi ja madal enesehinnang.

Tim oli 30-aastane vallaline mees, kes oli meie teraapiagrupis kaks kuud osalenud. Ta rääkis meile: „Lapsena tundsin, et olen sunnitud kuulama ja taluma isa ebamõistlikku juttu ja käitumist, kui ta parajasti jõi, mida juhtus igal õhtul ja enamikul nädalavahetustel. Kui püüdsin temast eemale hoida, tundsin suurt süüd ja mu ema võimendas seda, öeldes, et olen väga isekas. Lasen tänase päevani end teistel inimestel halvasti kohelda. Mõni kohtleb mind täieliku jalamatina. Kuid enne seda, kui kuulsin probleemsete perede täiskasvanud lastest ja hakkasin teema kohta lugema ja koosolekutel käima, arvasin, et minuga on midagi valesti.“

Tim õpib, et tal on kõrge taluvus teiste sobimatu käitumise suhtes ja on sellest tihtipeale vaevumärgatavast väärkohtlemise vormist vaikselt vabanemas.

Hülgamishirm

Hülgamishirm pärineb juba meie eksistentsi esimestest sekunditest, minutitest ja tundidest. See on seotud usalduse ja usaldamatusega ning on sageli võimendatud nende laste hulgas, kes kasvasid üles probleemses peres. Selle hirmu vastu võitleme enamasti umbusuga. Surume tunded alla, et ei peaks valu tundma. Mõned patsiendid on tunnistanud, et nende vanemad on ähvardanud neid imiku või väikelapsena karistuseks maha jätta. See on julmus ja trauma, mis võib pealtnäha leebe tunduda, kuid minu arvates on see lapse väärkohtlemise varjatud vorm.

Juan oli 34-aastane lahutatud mees, edukas kirjanik, kes kasvas üles probleemses peres. Ta rääkis grupisessiooni ajal: „Ma ei mäleta kuigi palju elust enne viiendat eluaastat, kuid tol ajal jättis isa minu, ema ja noorema õe maha. See juhtus täiesti ootamatult! Isa ütles emale, et tal on läänes üks tööots ja et ta tuleb tagasi, aga ta ei öelnud seda meile, lastele. Kõigele lisaks saatis ema mu pea 1000 km kau- gusele tädi juurde elama, ilma et oleks mulle põhjust öelnud. Olin ilmselt šokeeritud. Eitasin seda kõike kuni praeguseni. Alles viimasel paaril kuul olen suutnud teadvustada, et vähe sellest, et see sitapea mind maha jättis, hülgas mind ka mu ema. See võis minu sees olevale väiksele poisile väga palju haiget teha. See on hakanud mind alles hiljuti vihastama.“

Järgmisel sessioonil rääkis ta: „Üks viis, kuidas õppisin toime tulema sellega, et mind võidakse maha jätta, oli inimesi endale mitte liiga lähedale lasta. Mõne naisega sain küll väga lähedaseks, kuid niipea kui mõni suurem lahkheli aset leidis, jätsin nad otsekohe maha. Nüüd näen, et hülgasin nad enne, kui nemad jõudsid mind maha jätta.“

Juan jätkab valu- ja vihatundega tegelemist, et lahendada üks väga oluline teema paranemisprotsessis: hülgamishirm.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Charles L. Whitfieldi raamatust “Sisemise lapse tervendamine”