Me kõik tõenäoliselt haigestume või vigastame end mingil hetkel oma elus ning sama juhtub ka meie lähedastega. Keegi meist ei ole üliinimene, nii et meie haavatavus annab ühel päeval endast paratamatult märku. Isegi kui sinu toitumisplaan on laitmatu ning sa teed igapäevaselt trenni, väldid kõiki pahesid, järgid arsti korraldusi, kannad enda eest igakülgselt hoolt, tarbid kümneid toidulisandeid ja mediteerid iga päev, ei kaasne sellega siiski püsivat immuunsust, mis tagaks sulle igakülgse kaitse haiguste, vigastuste ja vananemise eest. Kuigi meie võrratu inimkeha on loodud end ise tervendama, võib see ka vabalt haigustele all vanduda ning meie habras psüühika ja hing võivad sundida meid veetma magamata öid põhjustel, mille üle meil puudub igasugune kontroll.
Mõnikord me haigestume sellisel viisil, mida on kerge ravida. Kui meiega nii juhtub, siis tuleks meil kasutada saadaolevaid toimivaid ravimeetodeid ja tänada kaitseinglit selle eest, et meie haigust on võimalik ravida. Ent isegi ravitav haigus võib meid tugevalt materdada, röövides meilt üleoleva hoiaku ja purustades meie eksliku arvamuse omaenda võitmatuse kohta. Sellised ajutised tagasilöögid võivad anda meile küll märku meie nõrkusest ja meid pisut alandlikumaks muuta, aga see kokkupuude haavatavusega jätab harva püsiva jälje. Me tõuseme taas jalule ja läheme eluga edasi.
Lugu on aga sootuks teine, kui meid tabab mõni raskesti ravitav tervislik seisund, mis ületab tavameditsiini piirid, jätab arstid nõutuks ja viib patsiendid meeleheitele. Kui sinuga nii juhtub, siis võid tunda end hüljatuna, mis muudab olukorra sinu silmis veelgi hullemaks. Mõned arstid ei tule hästi toime sellega, kui tunnevad end võimetuna mingit haigust ravima. Nad võivad kas teadlikult või alateadlikult kaugeneda patsiendist, kelle tervisemure ei allu ühelegi ravile, ning öelda, et neil pole võimalik patsiendi heaks enam midagi teha. Nad tõmbuvad patsiendist eemale hetkel, kui patsient vajab just enim seda, et keegi talle toeks oleks. See, kui inimene tunneb end hüljatuna, isoleerituna, põlatuna, ning kui temasse ei usuta ja teda peetakse nõrgaks, võib osutuda isegi hullemaks kui see, mis ta esiti haigeks tegi.
Neile, kes on koolitatud inimeste tervist „parandama“, pole sugugi lihtne jääda vastutulelikuks, puhtsüdamlikuks ja empaatiliseks nende inimeste suhtes, kes kannatavad viisil, mida leevendada pole võimalik. Mõned siiski suudavad seda, teised aga ei suuda – ning mitte seepärast, et nad pole sisimas head inimesed, vaid seepärast, et see tekitab neis võimetuse ja haavatavuse tunde, sest nad võivad end oma isiklike haavade tõttu vastupidiselt hoopis võitmatuks pidada. Nad ei mõista, et inimesega ühenduse loomine ravib, samas kui kaugenemine teeb haiget.
Enamiku jaoks meist tekitab krooniline või eluohtlik haigus või puue sisimas valusa haavatavuse tunde. Nii nagu me hambavalu tõttu tugevalt sisse hingame, kipume näo krimpsu tõmbama ka mitte ainult seepärast, et haigusega võib kaasneda valu, vaid seepärast, et tunneme haiguse tõttu hirmu, jõuetust, abitust ja isegi saamatust. See võib esile kutsuda häbi, justkui oleks tegu märgiga meie nõrkusest, või mis veel hullem: märgiga meie moraalsest või vaimsest vääritusest. Me võime hakata mõtlema tõeliselt musti mõtteid ning uskuda, et meie kannatustele ei tulegi lõppu, või kui tulebki, siis ainult läbi surma.
Selline levinud mõttelaad võib inimese tõugata kohta, kuhu vähesed oleksid valmis vabatahtlikult minema: hingemaastikule, kus me puutume kokku kaotusvalu, hirmu, pettumuse, üksinduse, lootusetuse, meeleheite, leina, alastuse ja omaenda surelikkusega. Nende inimeste jaoks, kes elavad kultuuriruumis, mis armastab raskustest kõrgemale tõusmist, enese ülendamist, positiivseks jäämist, optimismi eelistamist ja tugevuse ülistamist, võib masendusse laskumine tunduda lausa tabuna. Aga hinge seisukohast lähtudes jõuame alla laskudes pühale maale. Kui meie tervis ähvardab üles öelda ning me oleme proovinud terveks saamise nimel kõike, aga tulemuseta, siis võib see püha maa osutuda ukseks, mis viib tervenemiseni. See, kas me ise läbi selle püha ukse ka astume, on igaühe enda otsustada, sest meil kõigil on õigus oma isiklikule teekonnale. Olenemata sellest, kas sa võimalusest kinni haarad või mitte, kutsub tervenemise uks ühtviisi kõiki, kes on valmis lävepakku ületama.
Paljude terviseteemaliste raamatute eesmärk on lugejasse lootuse sisendamine. Neis raamatuis kirjeldatakse harukordseid ja innustavaid (ent raskesti tõestatavaid) imelugusid. Tõsi, põhjendatud lootus on hea ravim meeleheite vastu võitlemiseks. Lootus võib anda sulle tõuke, mis aitab sul ületada järsu künka, kui sa ei jaksa enam ühtegi sammu ülesmäge astuda. Mõned lootuse kaotanud patsiendid tõepoolest tervenevad, kui neile pakutakse lõpuks õiget ravi. Ma pakun sulle mõningaid neist ravimeetoditest, mida su arst ei oskaks tõenäoliselt sinu tervenemisplaani kaasata. On võimalik, et leiad leevendust, mida oled endale soovinud.
Kuid mingeid garantiisid ei ole. Mõnda kannatust ei saagi leevendada, üksnes taluda. Selliste kannatuste puhul ei pruugi lootusestki abi olla. Ainult armastus võib aidata meil vältida oma koorma üksi kandmist.
Olen kümme aastat uurinud viise, millega võiks leevendada inimese kannatusi ka siis, kui ta on jõudnud punkti, kus arst ütleb talle: „Me oleme teinud teie heaks kõik, mis võimalik.“ Kas nende jaoks, kes pole suutnud enda vaevusele õiget diagnoosi leida või kelle haigusele pole olemas mingit ravi, võib siiski leiduda mõni ravim, mis võib jätkata tavameditsiini alustatud tervenemisteed? Kas maailma arstipaunas võib leiduda mõni vahend, mis suudaks täiendada või ehk isegi asendada mõnda tavameditsiini kasutatavat ravimeetodit, millel on jubedad kõrvalmõjud ja mis ei taga sugugi tervenemist?
Mul oli aimdus, et mulle polnud meditsiiniõpingute ajal esitatud asjast terviklikku ülevaadet, niisiis asusin ma otsima lootust, mida saaksin edasi anda sinule, kallis lugeja. Kuid ma tahan teha midagi enamat, kui lihtsalt sinus lootust äratada. Ma tahan pakkuda sulle võimalusi enda tervendamiseks. Mida tähendab tervendamine? See sõna iseenesest tähendab tervikuks muutumist. Terviklikkuse taastamine on hinge töö ning sageli ei tähenda see mitte ainult pürgimist ülespoole, meie kultuuris nii kõrgelt hinnatud valguse suunas, vaid ka laskumist alla, pimeduse pühale maale, ning nende kahe ühildamist millekski enamaks kui nende üksikute osade summaks. Nagu õpetas mulle minu isiklik mentor ja raamatu „Kitchen Table Wisdom“ autor Rachel Naomi Remen, ei tähenda tervendamine ja ravimine sugugi sama asja. Sa võid terveneda, ilma et sind oleks ravitud, ning sa võid saada ravitud, ilma et sind oleks tervendatud. Küll aga võib tervendamisega mõnikord kaasneda ka ravimine. Isegi siis, kui seda ei juhtu, muudab tervenemine su terviklikuks ning terviklikkus võibki tegelikult olla inimese kogu elu mõte.
TERVENDAMISE PARADOKSID
• Sa oled võimeline iseend tervendama, ent mitte üksinda.
• Tavameditsiin võib päästa paljude elusid, ent on ühtlasi Ameerika Ühendriikides surmapõhjuste seas kolmandal kohal.
• Hoia avatud meelt, ent mitte nii palju, et su ajud peast välja kukuvad.
• Jää kindlaks oma kavatsusele terveneda, ent ära kiindu tulemustesse ülemäära.
• Usalda kõhutunnet, ent järgi teadust ja mõtle kriitiliselt.
• Usu maagiasse ja imedesse, ent väldi laskumast maagilise mõtlemise ja eitamise lummusesse.
• Haara ennetavalt oma elu ohjad, ent mine ühtlasi elu vooluga kaasa.
• Su haigus pole sinu süü, ent su tervenemistee on sinu vastutus.
• Jää lootusrikkaks, ent ka realistlikuks.
• Lase südamel endale teed näidata, ent kuula mõistuse häält.
• Juhindu pisikuteooriast, ent ka kasvupinnaseteooriast.
• Sinu mõtted mõjutavad reaalsust, ent ei suuda reaalsust kontrollida.
• Me kõik oleme üks, ent me kõik oleme iseseisvad.
• Kasuta maksimaalselt eneseabi, ent ole valmis teistelt abi paluma ja neile toetuma.
• Otsi valule leevendust, ent tunneta vabalt oma valu.
• Hirm võib põhjustada haigestumist, ent hirmu allasurumine või eiramine võib su tappa.
• Meid ei saa võrdsustada meie keha, emotsioonide ega identiteediga, ent me oleme kõik need kolm asja korraga.
• Egoga samastumine võib piirata sinu arengut ja viia haigestumiseni, ent ainus viis egost edasi arenemiseks on lõpetada selle laitmine – sõbrune sellega, armasta seda, tervenda seda ja ühilda see endaga.
• Järgi vaimset juhatust, ent ära ole kunagi liiga kindel, et oled Jumalaga otseühenduses.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Dr. Lissa Rankini raamatust „Ühe arsti otsingud tervendamise saladuse leidmiseks. Püha meditsiin“.
