Jill Bolte Taylor elas läbi insuldi – tema vasakus ajupooles lõhkes veresoon. Ajuteadlasena oli tal võimalus omaenda vaimsete võimete allakäiku paari tunni jooksul kõrvalt jälgida. Sel ajal, kui ta vasak ajupool kord töötas ja siis jälle mitte, koges ta kahte selgelt eristuvat reaalsust: intuitiivse parema ajupoole eufoorilist nirvaanat ja vasaku ajupoole loogilist teadvelolekut. Raamatus „Silmiavav insult“ jagab Taylor taastumisperioodil saadud teadmisi ja kogemusi. Taastumiseks kulus küll tervelt kaheksa aastat, kuid nüüd on tema meel taas täielikult tervenenud. Insult õpetas talle, et nirvaanatunne on vasaku ajupoole vadinast, mis meid väga sageli lakkamatult saadab, kõigest ühe mõtte kaugusel. „Silmiavav insult“ on ühtaegu taastumise käsiraamat kõigile neile, kes on mõne ajuvigastusega kokku puutunud, ning emotsionaalne lugu sellest, et sügav sisemine rahu on kõigile kättesaadav.
Katkend Jill Bolte Taylori raamatust „Silmiavav insult“
See juhtus 10. detsembril 2006 kell seitse hommikul. Ärkasin tuttavliku heli peale – plaat mu CD-mängijas hakkas tiktik-tik kiirust koguma. Vajutasin unesegasena äratust edasi lükkavat uinakunuppu ja lasin järgmisel mentaalsel lainel end uuesti unenägude maailma kanda. Siin maagilises riigis, mida ma nimetan „Th etaville’iks“* – sürrealistlikus muudetud teadvusseisundis, mis jääb kuhugi unenägude ja karmi reaalsuse vahele – kiirgas mu vaim kaunilt, voolavalt ja vabalt ning tavareaalsus ei kammitsenud teda.
Kui CD-mängija mulle kuus minutit hiljem meelde tuletas, et olen siiski maismaaimetaja, ärkasin terava valu peale, mis otse mu vasaku silma taga aju läbistas, järk-järgult üles. Vajutasin varase hommikuvalguse peale silmi kissitades äratuskella kinni ja surusin vasaku peopesa instinktiivselt tugevasti vasaku näopoole vastu. Ma olin harva haige, seepärast tundus mulle imelik, et nüüd sellise lõikava valuga üles ärkasin. Tundsin, kuidas mu vasak silm aeglaselt, aga järjekindlalt tuksleb; olin hämmastunud ja ärritunud. Piinav valu silma taga oli tõeliselt terav, umbes nagu salvav aisting, mis tabab inimest mõnikord siis, kui ta jäätist hammustab.
Rullisin end soojast vesivoodist välja ja komberdasin ambi valentselt ringi nagu haavatud sõdur. Lasin magamistoa aknakatte alla, sest sissetulevad valguskiired lausa nõelasid silmi. Mõtlesin, et ehk aitab võimlemine vere käima lüüa ja valust lahti saada. Hüppasin oma kardioseadmele (kogu keha treenimiseks mõeldud sõudeergomeeter) ja hakkasin Shania Twaini loo „Whose bed have your boots been under?“ saatel treenima. Tundsin, kuidas võimas ja ebaharilik dissotsiatiivne tunne mind silmapilkselt endasse haaras. Mul oli nii veider tunne, et mul tekkis mure oma tervise pärast. Mõtted tundusid küll selged, kuid keha oli kuidagi korrapäratu. Vaadates, kuidas labakäed ja käsivarred kehaga vastupidises rütmis edasi-tagasi, edasi-tagasi liiguvad, tundsin, et olen oma tavalistest kognitiivsetest funktsioonidest veidral moel irdunud. Minu keha/vaimu side ja terviklus oli nagu kuidagi paigast ära, rikkis.
Tundsin, et olen tavareaalsusest irdunud. Mulle tundus, et ma ei ole mitte ise aktiivne tegutseja, vaid vaatan oma tegevust kõrvalt. Tundsin nagu oleksin jälginud iseennast liikumas, otsekui mälestust uuesti läbi kerides. Käepideme külge klammerdunud sõrmed nägid välja nagu primitiivsed küünised. Kiikusin paar sekundit ja vaatasin sügava imestusega, kuidas mu keha rütmiliselt ja mehaaniliselt võnkus. Torso liikus täiuslikult muusika rütmis üles-alla ja mu pea valutas endiselt.
Tundsin end veidralt, just nagu mu teadvuslik meel oleks kõlkunud kusagil normaalse reaalsuse ja mingi esoteerilise ruumi vahel. Kuigi see kogemus meenutas mõningal määral hommikust aega Th etaville’is, olin kindel, et sedapuhku olen ärkvel. Ometi oli mul tunne, otsekui oleksin lõksus mingis meditatsiooniseisundis, mida ei saa peatada ja kust ei ole võimalik pääseda. Sain uimase peaga aru, et valusööstude sagedus mu peas on kasvanud ning mõistsin, et selline treening ei olnud ilmselt hea mõte.
Olin oma füüsilise seisundi pärast pisut närvis, ronisin masinalt maha ja komberdasin läbi elutoa vannitoa poole. Kõndides panin tähele, et mu liigutused ei olnud enam sundimatud ja voolavad, vaid tahtelised ja peaaegu järsud. Lihaste normaalse koordinatsiooni puudumise tõttu ei olnud mu kõnnakus enam mingit graatsiat ja mu tasakaaluvõime oli nii häiritud, et meel oli hõivatud ainult ühe küsimusega – kuidas püsti püsida.
Jalga vanni tõstes otsisin seinast tuge. Veidral kombel tajusin, kuidas mu aju töötab – tunnetasin, kuidas aju kohendab ja korrigeerib alajäsemete vastandlike lihasgruppide asendit, et ma ümber ei kukuks. Nende automaatsete kehareaktsioonide tajumine ei toimunud enam lihtsalt intellektuaalse kontseptualiseerimise tasandil, vaid ma mõistsin ühe hetke jooksul täpselt ja vahetult, milliseid raskeid jõupingutusi ja täiuslikku koostööd mu keha ja aju 50 triljonit rakku füüsise paindlikkuse ja terviklikkuse säilitamiseks teevad. Olen inimese täiuslikkust ja imepärasust alati imetlenud. Vaatepilt, kuidas mu närvisüsteem iseseisvalt iga liigese nurga täpselt välja arvutas ja seda vajadusel korri geeris, täitis mind aukartusega.
Tajumata, millises ohus mu keha oli, toetasin oma keha dušikabiini seina vastu. Ettepoole kummardudes ja dušisegistit avades kostus nii järsk ja vali veepladin, et see pani lausa võpatama. Heli ootamatu võimendumine oli ühtaegu silmiavav ja häiriv. See viis mind tõdemusele, et lisaks koordinatsiooni- ja tasakaaluhäiretele oli ka mu võime sissetulevat heli (auditoorset informatsiooni) töödelda ebakindel.
Neuroanatoomiliselt mõeldes sain aru, et koordinatsioon, tasakaal, kuulmine ja sissehingamine toimusid ajutüve silla tasandil. Esimest korda hakkasin arvestama võimalusega, et mul on mingi tõsine eluohtlik neuroloogiline häire.
Sel ajal, kui mu kognitiivne meel püüdis leida seletust, mis mu ajus anatoomilises plaanis toimub, tuikus mu keha tahapoole, sest ootamatult võimendunud veeladin mõjus valju mürana ning lõikas tundlikust ja valutavast ajust läbi. Tol hetkel tundsin end ühtäkki haavatavana ning panin tähele, et pidev ajuvadin, mis mind muidu ümbruskonnaga kogu aeg kursis hoidis, ei moodustanud enam etteennustatavat ja pidevat jutuvoogu. Mu verbaalsed mõtted olid nüüd hoopis ebajärjekindlad ja killustunud ning vaheldusid vaikuseperioodidega.
Kui sain aru, et väljastpoolt mind ennast pärinevad aistingud, sealhulgas korteriakna taga laiuva sibliva suurlinna kauged helid, olid vaibunud, võisin kindlalt väita, et vaatluste hulk, mida seni igapäevaselt olin teinud, oli kokku kuivanud. Kui mu ajuvadin hakkas koost lagunema, tundsin iseäralikku isolatsioonitunnet. Ilmselt hakkas vererõhk ajuverejooksu tagajärjel langema, sest tundsin, kuidas kõik süsteemid, sealhulgas meele võime liigutusi algatada, siirdusid otsekui aegluubis töörežiimile. Kuigi mu mõtted ei moodustanud enam pidevat, välismaailma ja minu seoseid selle maailmaga kirjeldavat jutuvada, olin teadvusel, mu meel oli kogu aeg „olemas“.
Olin segaduses ja sobrasin nii oma keha kui aju mälupangas, vaagides ja analüüsides kõiki minevikukogemusi, mis kas või ligilähedaselt antud olukorda meenutaksid. Mis toimub? Olin imestunud. Kas ma olen midagi sellist varem kogenud? Kas ma olen end kunagi varem niimoodi tundnud? See on nagu migreen. Mis mu ajus toimub?
Mida visamalt püüdsin keskenduda, seda üürikesemateks näisid mu mõtted jäävat. Vastuste ja informatsiooni leidmise asemel valdas mind järjest sügavam rahutunne. Pidev vadin, mis oli mind varem mu igapäevaelu üksikasjade külge köitnud, asendus järk-järgult tüüne eufooriaga. Kuidas mul oli vedanud, et hirmu registreeriv ajuosa – amügdala – ei olnud selle ebatavalise olukorra peale häiret löönud ja mind paanikasse viinud. Mida vaiksemaks mu vasaku ajupoolkera keelekeskused jäid ja mida enam ma oma senise elu mälestustest kaugenesin, seda tugevamalt haaras mind endasse üha avarduv õndsustunne. Kõrgemate kognitiivsete funktsioonide ja tavaelu puudutavate üksikasjade kadudes tulvas mu teadvusse kõiketeadmine, võib ka öelda, et olin universumiga „üheks saamas“. See oli omamoodi kaasakiskuv tunne, mis meenutas head siledat teed mööda kodu poole sõitmist.
Selleks hetkeks olin kaotanud sideme suurema osaga ümbritsevast füüsilisest kolmemõõtmelisest maailmast. Mu keha toetus vastu dušikabiini seina ning ma sain veidral kombel ise aru, et ei suuda enam oma füüsilisi piire – kus ma algan ja kus ma lõpen – selgelt eristada. Tundsin, et koosnen pigem millestki voolavast kui tahkest. Ma ei tajunud ennast enam kõigest ülejäänust lahus seisva tervikobjektina, vaid sulandusin ümbritsevasse ruumi ja voogu. Tundsin, kuidas mu kognitiivne meel kaotas üha enam võimet sõrmi kontrollida ja täpselt koordineerida. Mu keha tundus raske ja energia kahanes.
Allikas: Jill Bolte Taylor “Silmiavav insult”, kirjastus Pilgrim
