Armastust mõistame me vastavalt oma kogemustele ja harjumustele. Minu jaoks tähendab armastus oskust suhtuda endasse helluse ja leplikkusega, lubada endal olla täpselt selline, nagu ma hetkes tunnen, ja aktsepteerida, et praegu on nii, ning olla avatud muutustele. Just helluses peitub minu jaoks armastuse tingimusteta versioon – pole vaja midagi muuta, ainult vastu võtta, ja sellel, mis ei sobi ega toeta, minna lasta.
Mõistagi on normaalne, et praktilises elus hakkame seadma tingimusi vastavalt oma filtritele ja minevikule ja hingehaavadele. Ma arvan, et päris sada protsenti ilma tingimusteta saavad olla vaid pühakud ja gurud, mitte toimekad inimesed igapäevases elumelus. See on taas koht, kus lubada endal hellusega olla tingimustes, neid märgata ja mõista ning lasta armastusel seeläbi veelgi kasvada.
