Rõõmukoolitaja Silja Siller jagab oma raamatus “Rõõmu 50 roosat varjundit” nippe, kuidas igapäevaselt oma ellu ise rõõmu juurde luua. Kui Sinu elust on mingil põhjusel rõõm kadunud või sa ei suuda enam tunda rõõmutunnet, siis see raamat on just Sulle.
Ööpäevas on kõigil 24 tundi, millest une- ja töötundidest ülejäänu on vaba aeg, kuid mitte kõik sellest pole meie oma aeg. Enamik meist on endale võtnud ja tekitanud lisaks tööle palju kohustusi: perekond, kodu, sõbrad, harrastused, õpingud, trennid jne. Lisakohustused võtavad suure osa vabast ajast ja ainult juhul, kui väärtustame ennast, oleme tõeliselt teadlikud ja enda vastu hellad ning piire seadvad, on meil oskus sellest ajast pigistada välja ka OMA AEG. Aeg, mil me teeme vaid seda, mida soovime ja valime teha ning millel pole mingit muud eesmärki peale nautimise ja rõõmu loomise/toomise oma ellu.
Just seetõttu, et oma aja ainus eesmärk on nautimine, ei kuulu siia näiteks erialaste raamatute lugemine või õppimine, eesmärgipõhised treeningud ja huviringid, isegi kui meile meeldib õppida, lugeda ja trenni teha. Kui tegevusel on mõtestatud eesmärk, ei kvalifitseeru see enam oma ajana.
Tuleta meelde koroonapiirangute aega, kui paljud perekonnad pidid pead-jalad koos kodus istuma ja mitte kuskil polnud võimalik omaette olla. Mõned istusid vannitoas, et saada pisutki teistest eraldi olla. See aeg näitas selgelt, et inimesel on vajadus üksinda olla ja end koguda.
Oma aeg on vajalik pausi tekitamiseks toimetuste ja kohustuste vahele, seda on vaja maagia toomiseks oma ellu, et täita ennast energia ja elurõõmuga, anda tiivad loovusele ja motivatsioonile. Just oma aeg on see, mis aitab ära hoida liigse stressi kuhjumise ning läbipõlemise. Oma aeg on vaimse heaolu võti. Lisaks ajale on vaja ka ruumi. Eriti kui on tegemist paari või perekonnaga, siis on omaette olemise võimalus täiesti hindamatu väärtusega. Aega ja ruumi võtmata kaotame iseenda, unustame, mis on meie jaoks oluline ja kuidas südamest rõõmu luua ja kogeda ning märkamatult muutume elunautijast rutiinselt eksisteerijaks.
Kuigi oma aja ja ruumi leidmine ei pruugi lihtne olla, on seda oluline võtta ja vajadusel kalendrisse planeerida. Organiseeri elukaaslane ja lapsed kellelegi külla ning ole üksinda kodus. Mäletad seda jõuluklassika filmi, kus väike poiss kogemata üksi koju jäeti? Kuidas ta nautis neid esimesi hetki rahus ja vaikuses! Tee täpselt samamoodi – naudi iseenda peremeheks olemist kogu hingest ja tee vaid seda, mida südamest soovid või veelgi parem, ära tee midagi! Selliseid üksiolemise pause on vaja planeerida vähemalt iga kuu! Muidu jätkad ütlemist „Ma võtan selle aja siis, kui …“, ent elu näitab, et sageli ei tule seda aega enne, kui keha annab märku, et nüüd on stress kasvanud või kasvamas üle pea ja tuleb rahuneda.
Mina olen olnud mitu korda olukorras, kus kõik muud tegevused peale minu oma aja ja ruumi on olulisemad, tähtsamad ja põnevamad. Mulle meeldib ülimalt veeta aega toredate inimestega, saan sellest inspiratsiooni ja energiat, ja mulle meeldib südamest oma tööd teha, annan klientidele ja koostööpartneritele sada protsenti oma energiast. Kõik see tähendab aga, et ma ei ole väga hea endale aja ja ruumi võtmises. Oma esimese, kõige suurema ja hullema läbipõlemise elasin üle juba 22-aastaselt, sest ma ei suutnud ära öelda põnevatele tööpakkumistele, inimestele ja tegevustele. Käisin täiskohaga ülikoolis ja tööl, andsin iga nädal 20+ rühmatreeningut ja laste tantsutundi, tegin projekte nii teles kui ajakirjanduses, lisaks olin aktiivne sõpradega suhtleja. Juba seda kirjutades tunnen, kuidas mu ihukarvad püsti tõusevad – see on täiesti absurdne ülepingutus! Mu keha ja vaim andsid muidugi juba pikalt teada, et on väsinud, kuid noore, „võitmatu“ ja kogemuste poolest suhteliselt totuna ma ei kuulanud ning tulemuseks oligi kolm kuud kodus lamamist.
Pärast kõikvõimalike arstide juures käimist sain teada, et nemad ei tea, mis mul viga on (1990ndatel polnud läbipõlemisest kui tõelisest probleemist veel keegi midagi rääkimas). Algul olin võimeline ainult magama, mõne nädala pärast hakkasin veidi õues jalutamas käima, siis juba raamatuid, filme ja TV-sarju nautima. Hakkasin kuulama oma keha ja käituma ta soovide kohaselt, andes endale aega olla üksinduses ja kosuda. Kui lubad kehal võimu enda kätte võtta ja teda usaldad, tervened kiiresti ja jõuad kaugemale, kui temaga võideldes.
Üle pingutades võtabki keha võimu üle, sest saab aru, et muidu inimene pausi ei võta. Mõni taipab aja maha võtta juba siis, kui jääb natukene tõbiseks, kuid mõnele on vaja keerulisemat juhtumit (nagu oli vaja mulle).
Teadliku inimese varasalves on kindlasti igas päevas pisut oma aega ja mahalaadimise hetki. Tegelikult piisab isegi viiest minutist, mil ei pea kuhugi tormama ega kellegagi suhtlema. Sellised pausid, kus kõik meie ümber kaotab tähtsuse ja kogu fookus on vaid südamel, kehal ja hingel, on vaimse tervise jaoks üliväärtuslikud.
Teadlikke pausivõtmisi ei nõua ainult stressirohke elu. Ka sel juhul, kui sinu elus on kalender ja seal on tüüpiliselt kirjas kellaaegadega erinevad kohtumised, tegevused ja meeldetuletused, on kuhjaga põhjust võtta endale aega ja ruumi. Miks sul on teinekord peale puhkust tunne, et nüüd vajaksid tõelist puhkust? Mõtle korraks läbi, millal sa päriselt lõõgastud ja rahuned, tunned kogu keha lõdvestumist, meelte ja mõtete vaigistumist ning millistelt puhkustelt tuled tagasi õnneliku, ent väsinumana kui enne?
Väsimuse kuhjumist tajume alati, kui oleme pidevas tegevuses ja seltskonnas. Huvitavad vaatamisväärsused ja parimate sõprade seltskond 24/7 tekitavad seda samuti. Puhata saame vaid siis, kui meeled, mõtted ja keha on täiesti lõdvestunud ning oleme üksi – lösutades ja n-ö mõttetu inimesena lihtsalt olles. Vahet pole, kas Toscana päikese all või kodus diivanil teki sees. „Mõttetu inimene“ on sõna otseses tähenduses ilma mõteteta olek iseenda seltskonnas, sellises seisundis, kus eesmärkide ja plaanideta hakkavad aju ja keha lõpuks igavust tundma ning saavad päriselt lõõgastuda ja puhata.
Miks on siis sageli nii, et pikemat aega diivanil, aiatoolis või rannaliival lebotades hakkab kuskil peas kostuma üleskutse: „Ära laiskle niisama! Ole aktiivne! Ei saa ju tervet elu maha magada! Laisad inimesed ei saavuta midagi“? Meile oleks justkui sisse kodeeritud, et hea inimene on tegus ja toimekas ning tubli naine/mees ei laiskle niisama terve päeva. Nii ongi – sõnumi „tublidusest“ on meisse lapsena keegi kodeerinud. Oleme kuulnud vanematelt ja vanavanematelt, kuidas on vaja olla toimekas ja tööd teha, olla igas hetkes tubli ja hakkama saada, kasutada aega targasti. Nemad tegid seda põhjusel, et ilma tööta ei olnud võimalik isegi midagi süüa saada. Meie elame aga täiesti teistsuguses maailmas!
Tubli lapse“ sündroom
Tublidus on mingi maagiline kingitus, mida on lapsepõlvest meie ninade ette riputatud nagu porgandit. Täiskasvanuna jätkame selle idee järgi jooksmist juba inertsist.
Sõna „tubli“ on eesti keeles lahti seletatud kui tunnustust vääriv, omadustelt hea ja sobiv. a. (elusolendite kohta:) mingil alal tulemuslikult tegutsev, igati mingitele tingimustele v. ootustele vastav.
Teisisõnu: tublidust määratakse kellegi teise hinnangute põhjal, mitte iseenda väärtusi ja eesmärke järgides. See on otsene näide enda väärtustamatusest. Kui seome oma väärtuse teiste kiidusõnade ja tunnustuse külge, siis sõltuvad ka meie enesekindlus, julgus ja elurõõm sellest, mida teised arvavad ja ütlevad. Vahet pole, kas tegemist on kellegi väga kalli inimesega või ülemusega, sinu väärtus ei ole kuidagi seotud nende arvamuse ega ootustega!
SINA OLED VÄÄRTUSLIK, OLLES LIHTSALT SINA ISE!
„Tubli“ ei anna otseselt mingit tagasisidet. Sellest ei loe välja, mis on positiivset, millised on tugevused ja mis tegelikult teisele inimesele meeldib. Hea lihtne sõna, millega konksus olevaid motiveerida, ilma neile midagi tegelikult andmata – pole vaja näidata armastust ega haavatavust, piisab ühest sõnast, ja konks ongi seatud. Sedasi jookseme mingi standardi järgi, teadmata, mida tegelikult taga ajame, kuna tublidus on seotud teise inimese ootustega. Soovides pidevalt tubli olla, tekib soodne pinnas ärevuse, depressiooni ja läbipõlemise jaoks. Tubliduse asemel on oluline pöörata tähelepanu tegelikele oskustele ja võimekusele, et suudaksime ennast väärtustada enda pärast.
Mida sa teed (endiselt) põhjendusega olla tubli tüdruk/poiss? Märka, kuidas sa reageerid või kuidas sulle mõjub sõna „tubli“?
HARJUTUS „OMA AEG JA RUUM“
1. Loo endale nimekiri, kus on kirjas kõik tegevused, mida sa teed vaid sellel põhjusel, et neid naudid. Kasvata nimekirja pidevalt, vähemalt 20+ tegevuseni.
2. Vali iga päev listist vähemalt üks tegevus ja naudi selle tegemist (eesmärgiks kasvatada oma aega, kuni jõuad vähemalt 60 minutini päevas).
3. Leia endale iga päev aega olla üksinda, kasvõi viis minutit. Sel ajal ei räägi kellegagi, ei loe, ei vaata telekat ega kuula muusikat, st ei ole kellegi teise energias. Võimalusel pikenda üksinda veedetud aega järk-järgult, et saaksid oma energiavarusid ja tassi piisavalt täita. Oma aeg on sinu võimalus lõdvestuda, puhata ja taastuda, arendada loovust ja rahulolu, elurõõmu ja teadlikkust.
Rõõmusaadiku soovitused:
1. Ära oota, kuni oled nii väsinud, et juba pead tegema pausi. Tekita endale aega ja ruumi iga päev, et täita energiavarusid ja ennast mitte kaotada!
2. Sa oled rohkem väärt kui kellegi teise poolt väljendatud „Tubli!“! Tuleta endale meelde oma väärtust ja kasvata oma väge iga päev!
3. Avasta, kes sa soovid olla, ja loo seda versiooni endast armastusega!
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Silja Silleri raamatust “Rõõmu 50 roosat varjundit”.
