Selgeltnägija Viktoria Raidos: kolm reeglit, mille vastu ei tohi suguvõsas eksida

Olemas on kolm põhireeglit. Esiteks, kõigil pereliikmetel on õigus olla selle perekonna liikmed. See lause kõlab äraleierdatuna, kuid sageli rikutakse seda reeglit olukordades, kus pere ei tunnista ühte liiget põhjusel, et see ei käitu nii nagu selles peres kombeks või tegi midagi kohutavat või astus vastu oma vanemate tahtele. Siis on sugulastel lihtsam teeselda, et teda pole kunagi olemas olnudki, kustutada ta ametlikust ajaloost. Kuid energia kulgemisel on peres omaenda mälu ja seda ei ole võimalik kustutada. Seetõttu meelitab energiat enda juurde juba väljaarvatud pereliikme koht ise, muutes sel kombel teiste pereliikmete elu. Tõsiasi on, et on olemas üksikisiku mälu ja on olemas kogu peresüsteemi mälu tervikuna. Süsteemi mälu on midagi magnetväljade taolist, mis avaldab mõju kõigile sellesse süsteemi kuuluvatele inimestele ka siis, kui nad ise ei tea sellest midagi. Näiteks kui naine ütleb lahti oma ülekäte läinud pojast ja perekonnas temast enam ei räägita, teda ei mäletata, siis ei mõjuta see ainult ühe konkreetse poja, vaid ka kõigi teiste selle naise laste saatust. Näiteks võivad nende lapsed (naise lapselapsed) ebateadlikult kopeerida tolle “välja heidetud sugulase” saatust, isegi kui nad ei tea temast midagi, otsekui püüdes tema tühja kohta täita. Või elavad nii, nagu ei leiaks nad endale oma elus kohta. See on üks vere kutse ja alateadliku armastuse väljendustest kõigi oma sugulaste vastu. Veri võib sundida inimest võtma enda kanda kellegi saatust, kui sellelt saatuselt on võetud ära eksisteerimisõigus, võetud ära lugupidamine.

Võib küsida, et kas tõesti on vaja austada ja võtta oma perekonda vastu absoluutselt kõiki, ka neid, kes on midagi hirmsat korda saatud ja seda ehk lausa pereliikmete vastu. Kas on tõesti vaja kutsuda perepeole äraandjat või mõrvarit? Rõhutan veel kord, et kõiki, ka selliseid inimesi peab pidama pereliikmeteks. See aga ei tähenda, et neile tuleb anda kõike kõige paremat ja teha nägu, et midagi hirmsat pole juhtunud. Pigem tähendab see, et neil on perekonna struktuuris oma koht ja seda tunnistatakse. Iga pereliiget peaks austama, see on väga tähtis.

Teiseks, perestruktuuri hierarhia ja energia kulgemise suund on väga tähtsad. Tuleb meeles pidada, et eluenergia peab voolama tulevikku: selle, mille saime oma vanematelt (jõu, hoolitsuse, tähelepanu), peame andma oma lastele edasi, mitte vanematele tagasi. Kui inimene hakkab suhtuma vanematesse nagu omaenda lastesse, siis pöörab ta energia liikumise tagasi, muudab selle ringiks. Mõistagi ei saa see lõppeda hästi, sest ta võtab energia ära oma järeltulijatelt. Noort perekonda luues peaks side sünniperega järk-järgult tagaplaanile jääma. Ka laste hulgas valitseb hierarhia: esimene laps on eelistatud olukorras teise ees, teine kolmanda ees jne. Väga tähtis on austada vanemaid inimesi ja nende kogemusi. Selleks peab peres olema vanuseline hierarhia, mida järgivad kõik pereliikmed. Seda on vaja, et nooremad (näiteks lapsed) saaksid vanematelt hõlpsasti nende kogemusi ja teadmisi üle võtta.

Kolmandaks on oluline energia jagamise õige tasakaal. Kui on tegemist energia ringlemisega inimeste vahel, siis keegi alati annab seda ja keegi võtab. Otse öeldes on perekonnas alati keegi vampiiriks ja keegi tema doonoriks. Normaalses olukorras on energiavood mitmesuunalised, see tähendab, et “vampiir” ja “ohver” vahetavad alatasa kohti ning igaüks jagab teisega meelsasti üleliigset energiat. Vastusena annab teine talle energiat tagasi veidi suuremas koguses, mistõttu muutub nende suhe tugevamaks, soojemaks ja lähedasemaks. Sama kehtib ka vastupidises olukorras: kui inimene võtab energiat, siis peab ta üldise energeetilise tasakaalu pärast võtma energiat tagasi vähem. Kui see tasakaal ei taastu ehk kui üks inimene võtab endale pidevalt kogu energia ja teine aina annab (isegi kui see toimub vabatahtlikult), siis viib see lõpuks paratamatult kogu energiaringluse süsteemi ja seega ka kogu perekonna lõhkumiseni. Kõige sagedamini esineb energia tasakaalustamatust üksikvanemaga peredes ja peredes, kus mees- või naisenergia on ilmselgelt ülekaalus (näiteks kui peres on üks mees ja mitu naist või üks naine ja mitu meest).

Kui perekonnas esineb pahandusi ja solvumisi, siis ei ole seal energiavooga kõik korras. Pessimism, raskemeelsus ja meeleheide on samuti energia ebaõige kulgemise sümptomid. Kui selle olukorraga midagi ette ei võeta, muutub see hiljem tõeliseks probleemiks, võib-olla mitte sinu, vaid su järeltulijate elus, ja nemad peavad selle lahendama. Mõnikord peab perekonda sündinud hing saama suguvõsa puhastajaks ja lunastama selle kuhjunud vead, mõnel juhul ka oma elu, tervise või heaolu hinnaga. Sellistel puhkudel seab saatus inimest pidevalt vastamisi suguvõsas esinevate probleemidega ja kuni ta neid lahendanud pole, on tema enda isiklik saatus tema jaoks keelu all.

On märke, mis viitavad sellele, et inimene peab kõigepealt lahendama oma suguvõsa karmaprobleemid: näiteks kui inimene näeb sageli unes mõnda surnud sugulast (või mitut). Kõige sagedamini ilmuvad lahkunud esivanemad inimese unedesse siis, kui nad tahavad meelde tuletada suguvõsaga seotud ülesande täitmise tarvidust. Veel üks märk on inimese väga suur väline sarnasus mõne oma esivanemaga või mingi detail välimuses, mis kordub mitme põlvkonna puhul (näiteks sarnane sünnimärk). Tähtis märk on ka inimese sündimine mõne oma esivanema jaoks olulisel kuupäeval, näiteks tema sünni- või surmapäeval.

Suguvõsa arengut mõjutab tema liikmete kõrval ka suguvõsa ise. Abikaasasid ehk neid, kes tulevad suguvõssa kõrvalt, ei vali inimesed sageli ju mitte niisama lihtsalt, vaid suguseltsi mõjutusel. Suguvõsa tõmbab ligi selliseid kaasasid, kes on suutelised mingil kombel aitama lahendada ülesandeid, mis on suguseltsi ees antud hetkel. See, kes neid probleeme oskab lahendada, ei pea tingimata olema tugev inimene: vahel võib see olla hoopis samasuguste karmaprobleemidega isik ja siis muutuvad probleemid sedavõrd teravaks, et neid on võimatu eirata. See on üks põhjusi, miks intsest ja püüe n-ö mitte verd segada põhjustavad taandarengu: suguvõsa kaotab ühe oma arengut reguleerivatest mehhanismidest ning kõik suguseltsi kuhjunud eksimused ja karmaprobleemid hakkavad “mädanema”, mürgitades suguvõsa liikmete õhkkonda ja elu.

Tähtis on meeles pidada, et suguvõsa programmid töötavad alati. Meie võimuses on oma programmi muuta ja parandada, saada selleks esivanemaks, keda järeltulijad tänutundega meenutavad.

Allikas: Viktoria Raidos “Esivanemate pärand”, kirjastus Pilgrim