Selgeltnägija, teadjanaine ja vaimne õpetaja Kristiina Raie rääkis R2 saate ” Hallo, Kosmos!” kuulajatele, mida tema näeb meie kodumaal ja planeedil toimuvat kümne aasta pärast.
Inimesi huvitab alati tulevik. Mis saab meist inimkonnana, näiteks kümne aasta pärast? Ja mis saab planeet Maast?
Vaadates seda tulevikku, mis inimesed ning teatud olendid ja süsteemid on praegu endale loonud, on tulevikus näha, et on muutunud teatud riigipiirid. Kuigi, see on vist suhteliselt tavaline uudis. Näiteks tehnikavaldkonnas hakkavad autod kaotama oma tähtsust, nende asemele tuleb mingisuguses vormis ühistransport. Samuti sünnib juurde vähem inimesi kui praegu. Loodetavasti on inimeste mõteviis muutunud ja sagedus nende teadvuses tõusnud, et me saame hakkama ilma sõdadeta.
Sõjad on üks suurimaid hirmuallikaid. Niikaua kui sõda on teisel pool maakera, on ta selline abstraktne – on kurb ja me tunneme kaasa, kuid ta ei puuduta otseselt meid ja meie igapäevast elu. Nüüd viimaste aastate sündmusega on sõjaoht ka Euroopale lähemale nihkunud ja seda on tunda, et inimesed on rohkem ärevil, jälgitakse ja uuritakse selle teema kohta. Millal tuleb see aeg, mil maailm vabaneb sõdadest?
Kahjuks praegu on näha, et kusagil alles saja aasta pärast. Siis on saavutatud õrn tasakaal. On vastu võetud seadused, et konflikte püütakse lahendada mitteagressiivselt. Aga ma usun, et rahu saab maapeale tuua juba varem. Uus põlvkond muutub, mõned lapsed on juba väga võimsad ja hakkavad maailma muutma. Aga näiteks Euroopa kohta peab mainima, et ta on energiast täiesti tühi. Eluenergiat ei ole siin üldse ja midagi peab siin muutuma. Ma räägin seda kõrgemast sagedusest vaadatuna. Kui me ise siia uut visiooni ei loo – meie, kes me oleme siia euroopasse kehastunud -, siis lihtsalt teised võtavad selle ruumi ära.
Mida saaks inimene indiviidina ära teha selleks, et seda omalt poolt toetada ja luua?
See on väga olulin teema. Tuleb võtta jõud ja võim endasse tagasi. Tuleb keskenduda iseendale ja enda sisetundele. Kui inimeses on see huvi ja tahe, siis ta peab looma sellise ümbruse endale, et tema olemise ja elamise ümber valitseks rahu. Kõik konfliktid tuleb lahendada. Seda muidugi rahulikult. Tuleb vastu võtta otsus. Piisab sellest, kui inimene sisemiselt ei toeta sõda – see saadab signaali kõrgemasse teadvusesse ja süsteemi. Ja see peab olema isiklik ja kindel otsus, mitte kellegi teise arvamus või soov – alati ainult iseenda teadlik otsus.
Kui see otsus on tehtud, et Euroopas oleks rahu, siis inimene hakkab ligi tõmbama sellist reaalsust ja asjad hakkavad teistmoodi lahenema. Kuigi siia juurde tuleb mainida, et Euroopa on energiast tühi ja midagi peab siia asemele tulema. Kui meie ise ei loo siia mingit oma visiooni, siis tuleb siia muu.
Kõiksus tahab alati energiaid tasakaalustada ja kuna siinne energia on muutunud äärmuslikuks, siis saadetakse siia juurde teisi energiaid. Ka Eestisse tuleb muud energiat juurde. Me peame nendesse sõbralikult suhtuma, nendega koostööd tegema ja see loob meile mitmete aastate pärast positiivse tulevikupildi. Tõusevad majandusnäitajad ja keskkond on inimsõbralik. Praegu on meid ees ootamas eriti olulised aastad. Aastal 2015 on inimesed veel suhteliselt illusioonis, 2016 ja 2017 on eriliselt olulised aastad Eesti jaoks, mis määravad ära ka meie kaugema tuleviku. Me peame olema avatud ja oskama koostööd teha ja peame teadma, mis on meie tegelik siht. Meie siht on säilida rahva ja rahvusena, säilitada vabadus valida, oma elukeskkond.
Kas Eesti on maailmas üks väga eriline paik? Ürgse väega valguselaik põhjalas? Kas meil on mingi eriline tähtsus või roll maailmas?
Eestimaa kohta on näha, et kõrgemad sagedused on siin kergemalt kättesaadavamad kui mõnes teises piirkonnas. Mina hindan tegelikult ühtselt kogu meie maad. Aga jah, me saame hoida lahti kanalit ja sealt kõrgemast sagedusest informatsiooni alla tuua ka teistele. Meil on olemas hea juurdepääs kõrgemasse sagedusse. Vaimse arenemise jaoks on Eesti inimesele väga hea ja soodus koht.
Kristiina Raiega ajas juttu Ingrid Peek, toimetas Katrin Oidra
Kuula Kristiina Raiet Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
