Paraku kipub aus pilguheit mõttemeelde kujunema üsna haiglaseks ja masendavaks ettevõtmiseks, kui me mediteerima asume. Võime kaotada igasuguse huumoritaju ja istuda, täis sünget otsustavust tungida selle räpase segadiku põhjani. Kui inimesed on sel moel mõnda aega praktiseerinud, tabab neid niisugune süütunne ja äng, et nad varisevad lihtsalt kokku ja võivad küsida kelleltki, keda usaldavad: „Mis rõõmu see kõik valmistab?“
Järelikult vajame lisaks selgele pilgule veel teistki olulist elementi – lahkust.