Mäletate vana lugu kütist, kes ühel heal päeval metsas jalutades sattus veesilma äärde. Loigu kohale kummardudes nägi ta oma peegelpilti. See, mida ta nägi, tundus nii imelisena, et tal oli raske pilku pöörata. Nii ta jäigi sinna kummardunult enda peegeldust imetlema, kuni Surm ta ühes võttis. Noore mehe nimi oli Nartsissos.
Tee katse ja pane töökohal või avalikus ruumis seinale peegel ning jää vaatama. Mitte peeglisse, sest see oleks sulle kardetavalt ohtlik. Vaata peeglist möödujaid. Kuigi nad said varem ilma peeglita hakkama, ei saa üllatavalt paljud inimesed sellest ennast vaatamata mööduda. Nähtus on inimlik ja loomulik. Juhul kui sellega ei minda üle piiri.
Huvitav, kas 38 korda päevas end peeglist vaadata on palju või vähe? Selgub, et see on normaalne. Juhul kui arvestada, et normi määrab enamus ja mõnede uuringute järgi vaatavad Suurbritannia naised keskmiselt 38 korda päevas peeglisse. Mehed teevad seda poole vähem, keskmiselt 18 korda.
Peeglisse vaatamine on olnud seni peamiselt intiimne sündmus. Kohtumine iseendaga. Tehnoloogia on lisanud siia uue nüansi ja kardetavalt ajanud inimese segadusse. Segaduse on olnud nii suure mõjuga, et selle nimetusest sai 2013 aastal inglise keele ametlik uussõna. Selleks on loomulikult selfie.
Enesepildistamine võimaldab peegeldada enda kuvandit millegi või kellegi juuresolul. Nagu näiteks keegi neiu, kes sattus endast tehtud pildiga New York Post’i kaanele, kuna tal õnnestus sättida kaader nii, et taustal on stseen Brooklyn’i sillalt allahüppamisega enesetappu kavatsevast mehest. Ta oleks võinud teha ju pildi traagilisest sündmusest, aga millegi pärast tundus vajalikuna ka ise end pildile panna. See ületas ka soovi lihtsalt ise end pildistada. Nii on enesepeegeldus saanud juurde uudse tahu, mille suhtes meilt puuduvad kas evolutsiooni poolt bioloogiasse või elu poolt kultuurinormidesse talletunud loomulikud pidurid.
Loomulikult kaasneb uudse nähtusega ka palju normaalset ja vaimustavat, olgu siis lugematud sõpruse kinnitused ühispildistamisena, või näiteks ühele sellisele pildile asjaolude tõttu trüginud Suurbritannia kuninganna, kuni muude elu helgema poole peegelduseni, millega on tore end koos näha. Erinevalt peeglisse vaatamise intiimsusest eristub selfie kindlasti ka seetõttu, et see kuulub avalikustamisele. Isegi kui iga kord seda ei sooviks.
Möödunud aastal toimus USA’s, Colorados eralennukiga kahe hukkunuga õnnetus. Lend toimus öösel ning kuigi juht oli korra teinud lühikese, umbes kuue minutilise lennu etteantud marsruudil ning maandunud, otsustas ta uuesti õhku tõusta, et seejärel ootamatult paarisaja meetri kõrgusel sooritada ebaloomulik manööver, mille tulemusel lennuk kaotas juhitavuse ja kukkus alla.
Uurijad ei leidnud lennukil olevat ühtegi viga. Kuni lennurusude vahelt leiti videokaamera millelt selgus, et lendur oli koos kaaslasega proovinud teha õhku tõusu ajal selfie‘sid kuid tänu pimedusele oli telefonikaamera teinud välku ja uurijate arvates võis see häirida piloodi ruumitaju, mis omakorda põhjustas ebaloomuliku manööverduse ja surma.
Lähiajast leiab juhtumi ameeriklannast, kes uuendas Facebooki staatust pildiga hetkest autoroolist. Hiljem selgus, et minut pärast uuenduse fikseerimise kellaaega sai politsei teate autoõnnetusest, milles sama naine oli sõitnud otsa veoautole.
Selfie’dega oleme kogemuse raja alguses ja piiride selgeksõppimise nimel juhtub veel palju traagilist. Samas on vähemalt peegli kogemusel teadlased avastanud (pdf), et sage peeglisse vaatamine suurendab endaga rahuolematust ja põhjustab stressi. Inimesed märkavad asju, millega nad ei ole rahul, ja siis vaatavad mõne aja pärast uuesti lootuses, et probleem on kadunud. Selfie pole vist kunagi ideaalne portreefoto ja fikseerib puudused kustumatus mälus kõigile vaatamiseks. Nagu selles vanas küti loos, aga hoopiski teistmoodi.
Autor: Kristjan Port
