Salapaik südames: kas sinul on päris oma nurgake, kuhu vahel maailma eest peitu pugeda?

Küllap on igal inimesel olnud lapsepõlves mingi salakoht, olgu selleks onn puu otsas, puuriidatagune või trepialune. See on koht, kus laps on saanud end hästi ja kindlalt tunda, lubanud unistustel lennata. Kes on lugenud Mira Lobe “Vanaema õunapuu otsas”, see teab, millest ma räägin. “Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas – kena ja praktiline.” See on koht, kus kõik on võimalik!Mina tegin endale oma salapaiga kirjutuslauast. Minu lapsepõlvekodus oli magamistoas kohaliku meistri valmistatud uhke seinakapp, millest käis välja suur kirjutuslaud, mis hommikul nagu laevatrapp alla lasti ja õhtu saabudes tugitoolvooditele ruumi tegemiseks jälle üles tõsteti. Ma laotasin tekid üle kirjutuslaua ja sain nii endale oma koopa, kus veetsin pikki tunde.