Latentne rauapuudus ja rauavaegusaneemia on sagedased kaebused kogu maailmas. Nagu ikka terviseprobleemide puhul, ei ole tegemist n.ö. asjaga iseeneses, vaid sümptomitega, mis peegeldavad mingil põhjusel tekkinud ebakõla organismis, kirjutab integratiivne terviseterapeut ja toitumisnõustaja Liis Orav oma kodulehel Toitumistarkus.ee.
Miks tekib rauapuudus?
Laias laastus võib probleemid jagada kolmeks: liiga vähe rauda menüüs, raua vähenenud omastamisvõime (sooletrakti probleemid, infektsioonid, mikrofloora korratused) või liiga suur rauakadu organismist (vererohked menstruatsioonid, põletikulised soolehaigused, haavandid). Madal rauatase kaasneb ka punavereliblede enneaegse lagunemise ehk hemolüüsiga, millel võib olla väga erinevaid põhjuseid, k.a. kaasasündinud ja autoimmuunhaigused, infektsioonid ning raskmetallide-, nt. arseeni-, kaadmiumi- ja pliimürgistus). Igal juhul ja alati tasuks panustada probleemi põhjuste väljauurimisele ning vajadusel teha ka täiendavaid analüüse
Nagu kõikide teistegi toitainete puhul, on ka raua omastamisvõimekus seotud ennekõike meie seedetrakti tervisega. Põhilised probleemid on sageli esinev mao alahappesus ja erinevad infektsioonid. Nii näiteks on helikobakteril võime kahjustada mao parietaalrakke ja vähendada seeläbi ka maohappe sekretsiooni ning B12-vitamiini omastamiseks olulise sisemise faktori tootmist. Probleeme raua omastamisega tekitavad ka peensoole bakteriaalne ülekasv (SIBO) ja aneemia (tuntud ka põletikuaneemiana), mis kaasneb nagu nimigi ütleb krooniliste haiguste, infektsioonide, autoimmuunhaiguste ja pahaloomuliste kasvajatega.
Milliste lisanditega organismi rauataset tõsta?
Raud on oma olemuselt tugev pro-oksüdant ehk vabaradikaalsete protsesside käivitaja ja seetõttu võivad raualisandid kaasa tuua ka palju probleeme. Ilma põhjuseta ja niisama ei tohiks rauapreparaate iialgi tarvitada, kahjuks olen siiski kohanud inimesi, kes seda lisandit n.ö. igaks juhuks võtavad. Kahjustav mõju tuleb sageli esile just seedekulglas, kus raualisandid võivad häirida sooletööd, tekitada kõhukinnisust, puhitusi, kõrvetisi, kõhuvalu ning põletikke ja limaskestahaavandeid.
Ferroraualisandites (raudsulfaat, glükonaat ja fumaraat) sisaldub kõige rohkem elemendilist rauda, need on ka kõige odavamad ja seega soovitatakse neid kõige sagedamini. Samas võivad sellised lisandid tekitada tugevaid seedeprobleeme. Õnneks kasutatakse tänapäeval juba ka erinevaid meetodeid, nt ensüümidega eelseedimist, mis aitavad seedestressi vähendada.
Tundliku soolestikuga inimesed võiksid kasutada rauda aminohappekelaadi vormis, nt raud bisglütsinaadi kujul. Kauge kaarega tuleks kindlasti mööda käia lisanditest, mis sisaldavad sünteetilisi magusaineid, näiteks nagu aspartaami ja muid ebasoovitavaid täite-, lisa- ning värvaineid. Kui pelgalt raualisanditest ei piisa, saab sinna juurde soovitada spetsiifilisi lisandeid raua omastamise ja transpordi toetamiseks.
Milliseid lisaanalüüse teha?
Ferritiini näit on hemoglobiini kõrval oluline marker organismi rauastaatuse põhjalikuks hindamiseks ning võimaldab diagnoosida rauapuudust juba varases staadiumis, ennetades seega rauavaegusaneemia teket. Hemogrammis viitavad madalale rauastaatusele ka MCH ja MCV langenud markerid. Põhjalikumaks ülevaateks tuleks kindlasti juurde teha ka transferriini lahustuvad retseptorid, B12 ja folaadi näidud. Teiste analüüside vajalikkuse üle saab otsustada lähtudes inimese kaebustest ja tervisetaustast.
Artikkel on ilmunud 2019. aasta aprillis, Äripäeva lisas Sekretär
Autor: Liis Orav, integratiivne terviseterapeut ja toitumisnõustaja
Allikas: Toitumistarkus.ee
Vaata ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Liis Orava raamatut “Toida oma tervist”.
