Meie kultuuriruumis, milles ei väärtustata ühtviisi kogu eluringi, vaid ollakse keskendunud noorusele, saavutamisele ja tarbimisele, kardavad paljud inimesed vanaks saada. Sotsiaalses plaanis on inimestel hirm oma seniste rollide kadumise ees, üksilduse ees; hirm, et neid pole enam pärast pensionile jäämist kellelegi vaja. Teisalt hakkab muret valmistama tervise halvenemine ja füüsilise abitusega seotud hirmud. Spirituaalne õpetaja Ram Dass annab nõu: kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et areneda hingeliselt ja vaimselt, nii et vanaduspõlv oleks kõigest hoolimata rõõmuküllane, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg?
“Surm on üksnes hinge rändamine praegusest asupaigast teise.” – Platon
“Vaadake, mu kulla kaimud, surm pole kaos ja häving. See on vorm ja liit ja ettemääratus. See on igavene elu. See on õnn.” – R. W. Emerson
“See, mis tuleb pärast surma, on nii väljendamatult ülev, et meie kujutlusvõimest ja tunnetest ei piisa, et seda isegi ligilähedaselt kirjeldada.” – C. G. Jung pärast infarkti 1944. aastal
“See, et olen elanud juba tuhandeid kordi ja loodan veel tuhandeid kordi siia tagasi tulla, on sama kindel kui see, et mind praegu siin näed.” – J. W. Goethe
See, mis juhtub pärast surma, on keskne teema kõigis maailma religioonides, kuna neis lähenetakse üksikisikule müstilisest seisukohast. Aga see ei tähenda, et erinevates usundites oleks jõutud samadele järeldustele. Igas kultuuris seletatakse surmajärgset kogemust selles kultuuris valdavate tõekspidamiste ja usuliste müütide kaudu.
Kultuurierinevusi näitab hästi mõistujutt kolmest pimedast mehest ja elevandist. Hiiglasliku elevandiga kokku sattunud pimedad mehed kompavad looma ja kukuvad vaidlema.”Elevant on nagu puu,” väidab looma jalast kinni hoidev mees. “Ei, ei, ta on pigem nagu müür!” kinnitab mees, kes puudutab elevandi külge. “Nagu köis!” teatab mees, kes hoiab elevandi londist, ja nõnda pole kraaklemisel lõppu, kuigi mehed puudutavad täpselt sama looma.
Samamoodi on kõigi müstiliste kogemuste, sealhulgas ka surmajärgse eluga. Kõik katsed seletada seda, mis juhtub pärast surma – Tiibeti tekstides kirjeldatud bardo’d, kabala seitse maailma, kristluse taevas ja põrgu, budismi olemise tuum – viitavad ühele ja samale asjale, sfäärile, kuhu liigub hing pärast surma. Selleks et kirjeldada meie pingutusi seletada metafüüsilist tegelikkust, kasutatakse müstilistes tekstides sageli kuu poole osutava sõrme kujundit, kus sõrm tähendab sõnu ja pilte, mille abil loome sümboleid, et tähistada seda, millest meie mõistus üle ei käi. Nii et kuigi me ei suuda surmajärgset kogemust keeles väljendada, oskame kahtlemata juhtida tähelepanu tõsiasjale, et mingisugune surmajärgne elu on olemas.
Mõistusega ei saa haarata seda, mis jääb mõistusest väljapoole: neid kahte tegelikkuse tasandit eraldab surm. Kui oleme õppinud seljatama oma ego ja vaatlema tegelikkust hinge tasandilt, suudame salapärase surmajärgse elu üle mõtiskleda juba praegu, elus olles. Ehkki selle peale mõtlemine võib tunduda tarbetu või vastuoluline, pole see siiski nii, kui suudame avada oma meele sellele, mida me ei mõista. Rilke on sellest tabavalt kirjutanud: “See on sõnulseletamatu, et inimene saab surma tervikuna hoomata [—] hoida seda õrnalt oma südames ja sealjuures edasi elada.”
Kui laseme saladuslikul surmal ja sellel,mis tuleb pärast surma, täiendada oma igapäevaelu, hakkame asju nägema uue pilguga. Hakkame endalt küsima uusi küsimusi. Kuidas peaks teadmine, et surm pole lõpp, mõjutama mu praegust elu? Kuidas muudab see lõplikult mõistetamatu teadmine mu ootusi, hirme, kurbust või hingerahu? Lõppude lõpuks tekitab mõte sellest, et kõik päädib surmaga, vahest isegi nihilistlikku naudingut, mis trööstib igal juhul just seda inimest, kellele meeldivad lõplikud vastused ja kelle jaoks on harjumuspärasest kehast ja mõistusest väljaspool eksisteerimine hirmutavam kui põrmuks saamine.
Kui karma ja reinkarnatsioon on tõepoolest olemas, kas elame siis täna püüdlikumalt, kuna teame, et meie tegevus mõjutab meie ümbersündi, või jääme loorberitele puhkama (idamaades on seda liiga tihti märgata), uskudes, et meil on tohutult aega ja küllalt elusid, et juurida välja oma veidrusi ja saavutada eesmärke? Neist küsimustest saavad kergesti sõnakõlksud, kui me ei seosta neid oma praeguse eluga.
Reinkarnatsioon on selle kohta hea näide. Kui pooldatakse müstilist elukäsitust, ei paista olevat suurt kahtlust, et ümbersünd on tõepoolest olemas. Ent mis tähtsust on sellel meile, elavatele? Kuna katsume õppida elama olevikuhetkes, mis kasu saaks olla mingisuguse tulevase elu peale mõtlemisest või – nendele, keda huvitavad eelmised elud – teadmisest, kes me minevikus olime? Vastus on ilmselge. Mõistes, et meie olevikulised tegevused mõjutavad lisaks meid ümbritsevale maailmale ka meie hingeteadvust, mis jääb alles pärast surma, muutub meie kohustus hakata just praegu teadlikumalt ja seega ka arukamalt elama palju tähendusrikkamaks.
Levinud on arvamus, et reinkarnatsiooniteekonda mõjutab teadvusseisund, milles surmahetkel viibime. Hoolimata sellest, kas usume ümbersündi või mitte, saame sellest ideest juhindudes püüda oma lõpu eel olla võimalikult rahulikud, kaastundlikud ja targad. Kui see müstiline uskumus osutub tõeks ja meie hingele antakse võimalus vastavalt elatud elule ümber sündida, on meil üldises plaanis hästi läinud, ja kui me ei sünnigi ümber, oleme vähemalt väärikalt elanud ja surnud.
Teisalt on tähtis, et me ei hakkaks oma suremisele hinnanguid andma ega hirmu tundma, kui me ei jaksa olla meeleteadlikud, vaprad või kaastundlikud. Olen näinud suremas inimesi, kes soovivad parimat, kuid suurendavad oma kannatustekoormat kartusega, et nad pole suremiseks piisavalt targad, ja usuvad seetõttu, et nad (või nende hinged) lähevad põrgusse kannatama või peavad taluma mõnda häbiväärset kehastust. Kui peame oma elu suurima katsumusega silmitsi seisma, pole sellistest võrdlemisi alusetutest hirmudest mingit kasu. Lõppude lõpuks on see ju ego, kes püüab asju kõigest väest õigesti teha, kujutades ette paljutõotavaid tulevasi elusid.
Ehkki meie võimuses on muuta oma teadvust ja nõnda ka oma surma tähendust, ei saa me mõjutada oma ümbersündi. Ümbersünd toimub hinge ajas, mida ego ealeski ei hooma.
Üks lugu räägib sellest, kuidas Buddhalt küsitakse, kaua ta on ümber kehastunud. Buddha vastab: “Kujutage ette mäge, mis on nii pikk, lai ja kõrge, et vesipühvel suudab sellest üle käia ühe päevaga. Nüüd kujutage ette, et pühvli ninal istub siidsalliga lind, kes lendab kord saja aasta jooksul üle mäe, riivates salliga mäetippu. Aeg, mis kulub selleks, et sall mäe ära kulutaks, on sama pikk kui minu ümberkehastumised.
“Kuigi reinkarnatsioon on judaistlikus ja kristlikus kultuuris ikka veel vaidluse all (viited reinkarnatsioonile võeti ajavahemikul 300 pKr – 600 pKr toimunud Trento, Nikaia ja Konstantinoopoli kirikukogude ajal Piiblist välja), on ümbersünni idee kogunud läänes viimastel aastatel taas kandepinda. Olen rääkinud paljude inimestega, kellel on olnud kummastavaid kokkupuuteid surnud lähedastega. Mõni aasta tagasi vapustas selline ebaharilik sündmus ka mu enda usukauget perekonda. Tavaliselt kinkisid mu ema ja isa oma pulma-aastapäeval teineteisele armastuse märgiks punase roosi. Päras tema surma toimus templis suur matusetalitus, kuhu tulid kaastunnet avaldama paljud sugulased ja sõbrad. Kui punaste roosidega kaetud puusärki hakati välja kandma ja mööduti sellega esimesest pingireast, kus mu isa (väga praktilise meelega advokaat) koos lähisugulastega istus, kukkus üks roos kirstult maha ja maandus mu isa jalge ette. Hakkasime väljuma, isa kummardus ja võttis roosi üles. Kui limusiinis istusime ja keegi arvas, et vahest oli roos sõnum, mille mu ema oli hauatagusest elust saatnud, olid kõik, kaasa arvatud mu isa, sellega päri. Mu üdini kahe jalaga maa peal olev perekond uskus hetke ajel imet. Järgmine mõte, mis meile autos mõistagi pähe tuli, oli see, kuidas roosi säilitada. Kohe pärast matuseid algas suur asjaajamine ja helistamine ning paar päeva hiljempandi roos jääkonteinerisse ja viidi lennujaama, et toimetada see konserveerimiseks teise linna. Roos tuli tagasi klaaskuulis vedeliku sees ja isa asetas kuuli kaminasimsile. Kahjuks polnud see säilitamismeetod väga tõhus, vedelik läks tasapisi häguseks ning mõne aasta möödudes, kui isa oli valmis uuesti abielluma, oli ema viimane sõnum hakanud piinlikkust tekitama ja see pagendati garaaži; sealt ma selle leidsingi ja asetasin selle oma kodualtarile, et see meenutaks mulle anitya‘t, ainelise elu püsitut olemust.
Kuna usun, et hinged eksisteerivad pärast surma, julgustan kõiki, kes leinavad oma lähedasi, lahkunute hingedega suhtlema. See trööstib ja ma arvan, et sellest on abi nii elavatele kui surnutele, kes on sageli kaotanud pinna jalge alt ega tea, kas ja kuidas edasi liikuda. Kuna enamik meist samastab end elu jooksul üksnes oma ego, isiksuse ja kehaga, on surm sageli meie esimene teadlik kokkupuude oma hingega ja see võib meid üpris segadusse ajada. Kultuurides nagu Tiibeti budism on välja kujunenud erilised harjutused, mis aitavad hingel liikuda surmajärgses ajas läbi bardo’de oma järgmise kehastumiseni. Teeme omalt poolt selle rännaku lahkunule hõlpsamaks, kui hoiame tema hinge oma südames.
Autor: Ram Dass
Allikas: Kirjastuse Pilgrim poolt välja antud RAM DASS raamat “Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutute ja surmaga”.
Meie kultuuriruumis, milles ei väärtustata ühtviisi kogu eluringi, vaid ollakse keskendunud noorusele, saavutamisele ja tarbimisele, kardavad paljud inimesed vanaks saada. Sotsiaalses plaanis on inimestel hirm oma seniste rollide kadumise ees, üksilduse ees; hirm, et neid pole enam pärast pensionile jäämist kellelegi vaja. Teisalt hakkab muret valmistama tervise halvenemine ja füüsilise abitusega seotud hirmud.
Ram Dass räägib selles raamatus oma isiklikele kogemustele toetudes, kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et areneda hingeliselt ja vaimselt, nii et vanaduspõlv oleks kõigest hoolimata rõõmuküllane, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg.
Ameerika spirituaalne õpetaja Ram Dass alustas oma vaimsete otsingute rada koos hipiajastu legendidega ning läbi rännakute Indias leidis ta tee paljude taipamisteni, eelkõige olevikuhetkes elamise tähtsuse ja teadlikkuse praktikateni. Tänaseks on ta olnud majakaks kolmele generatsioonile ja miljonitele eneseotsingute radadel kulgejatele.
Vaata ka tema kodulehte www.ramdass.org
