Vadja maarahva juures on säilinud päeva põline nimetus maaentšäyzspäivä, mis tähendab maa hingamise ehk maa puhkamise päeva. See on päev, mil kogu maa ja maast kasvav on püha, maa puhkab. Sarnane tähendus on sel päeval ka ülejäänud Maavallas.
Maahingause pyhadust rõhutab kõnekäänd, et sel päeval ei kasva rohi ja lind ei tee pesa. Teatakse sedagi, et maahingausel pole mõtet leiba ega taari teha, see lihtsalt ei lähe hapuks. Koos maaga puhkab kõik elav ja peaks puhkama ka inimene.
Maa ja taimedega seotud töid ette ei võeta. Ei tohi künda, kaevata, külvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lüüa. Murul ei tohi isegi magada. Mitte üksnes maa, vaid ka kõik puud on maahingausel pühad nagu hiies, seetõttu ei kõlba oksagi murda. Jõhvis on öeldud, et kes ristipäeval lille murrab, selle majale tuleb õnnetus. Simunas on kõneldud, et sel päeval murtud okste ja lillede haavast hakkab verd voolama.
Keelatud on tööd, mida tehakse noa ja kirve ning muude terariistadega, näiteks nõela ja kudumisvarrastega. Samuti tööd-tegemised, mis põhjustavad kolinat ja mürinat. Pikne, kõu, uku, äikene, vanajumal ehk taevaisa tahab, et inimesed sel päeval puhkaksid. Tööd ja asjad, mis on tehtud maahingausel, võib pikne hiljem hävitada.
On tähelepanuväärne, et maahingause pidamise eest vastutas terve küla. On usutud, et kui kas või üks mees ei pea püha, rikub see kogu küla saagi.
Maaema on maarahva ja samuti paljude teiste rahvaste tähtsaim jumal. Eluandja ja toitjana on ta kõigi olendite, sealhulgas ka inimeste ema. Maaemast on sündinud ja tema armust elavad kõik rahvad, elmad, keeled ja usud. Kõlbeline inimene austab ema ja ja hoiab elu. Seepärast tasub neljapäeval aeg maha võtta ja jätta mets ja maa rahule.
Allikas: Igal teol on tagajärg: loodus karistab pühapaikade rikkujaid ja rüvetajaid needusega
Looduses viibimine toob kasu tähelepanuvõimele ja vaimsele tervisele
Kaks sammu parema sisemise tasakaaluni ehk parema eluni