Enamik meist rõõmustab alanud pikal nädalavahetusel vabade päevade ja perega veedetud aja üle. Varasemad küsitlused on näidanud, et suurema osa eestlaste jaoks on algavad pühad muna- ja kevadpüha, mil värvitakse ja koksitakse iidse tava kohaselt mune. Sellel kodusel ja kõigile tuttaval pühal on meie rahva juures sügav ja vägev tagapõhi. Miks me peame munapüha? Eks ikka seepärast, et pühitseda kevadet ja elu tärkamist, kirjutab Ahto Kaasik oma Facebooki lehel.
Meie rahvakultuuri põhjal võib seda pidada ka maailma loomise pühaks. Eesti vanades loomislauludes on loojaks ilmalind. Looja tähendab maakeeli munejat ja loomine munemist. Ilmalinnu munadest sünnib maa, tähed, kuu, päike, inimesed, loomad, linnud ja palju muud. Muna on korraga toit, väeallikas, märk elujõust ja maailma loomisest. Elu loob end aina uuesti ja munapüha aitab seda meeles hoida.
Munapüha tähistades pole põhjust kõnelda lihavõttest ega ülestõusmisest. Munapüha, kiigepüha, suur püha ehk enipäiv on maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid. Munade värvimine, koksimine ja kinkimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.
On looduse ja elujõu tärkamise aeg
Tähendus. Muna on elu ja õnne seeme ehk allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha aga on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna. Munapüha on üks aastaringi väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapüha suvistepühal.
Taiad. Munapüha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Urbimise sõnu vaata urbepäeva jutu juurest.
Pestakse nägu puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi. Pesemine teeb terveks, virgaks, jumekaks, inimene püsib kaua noor, tema silmad aga terved ja teravad. Pesuvett on püütud tuua jõest, ojast või allikast. Pärnu kandis on vesi toodud juba laupäeva õhtul, et majavaimud ööl enne munapüha juua saaksid.
Kõneldakse, et munapüha hommikul päike taevas mängib, kiigub ehk hällütäb. Et seda näha, tõustakse hästi vara ja minnakse välja võimalikult kõrgesse kohta päikesetõusu vaatama. Sellelgi taval on sügavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päikese jõust. Liivlastel kaasneb sama kombega lindude äratamine ja mereemale kahjamine.
Lõuna- ja Lääne-Maavallas algab munapühal kiigeaeg. Pühade ajal kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi raskelt haigeid kiigele viidud. Maarahvas teadis, et kiikumine edendab ka linakasvu ja loob viljaõnne, samuti hoiab suvel sääskede ja kihulaste eest.
Külmade ilmade puhul tehti kiik rehe alla, sest kiikuda pidi munapühal tingimata saama. Päevgi kiigub munapüha hommikul. Kiikujad peavad kiigevalmistajatele andma muna. Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille viis sobib kiige aeglase käiguga. Lõuna-Maavalla kiigeaeg on lühike, kohati kestab see vaid munapüha, teisal kuni suvisteni.
Viru-, Järva- ja osalt Harjumaal on munapühal lauda hüpatud. Selleks pannakse tugev laud üle paku, kummassegi otsa seisab üks inimene ja hakatakse siis teineteist vaheldumisi õhku hüppama. Sellegi tegevuse mõte on sarnane kiikumisele.
Tööd. Kuigi munapühal ei tehtud nagunii muid töid peale hädapäraste, rõhutati siiski kolinaga tööde keeldu. Vastasel korral müristaks Uku suvel liiga palju (Hargla). Sarnaselt teiste tähtsamate pühadega ei lubatud tuba pühkida, et õnne koos sodiga ära ei pühitaks.
Toit. Peale munade on tavaliseks munapüha toiduks munavõi ja munapuder. Maavalla ida- ja lõunaservas on valmistatud lisaks tavapäraseid hingedele mõeldud toite – näiteks keedetud ube ja herneid. Urvastes jm on munapühadel jäetud söök ja õlu koos põleva küünlaga lauale nagu jõulude ajal. Iisakus on aga keedetud mune ja vähke viidud ka hauale. Kraasna maarahvas kostitas munapühal esivanemate hingi tangupudruga.
Muna on korraga toit, väeallikas ning märk elujõust ja maailma loomisest. Elu loob end aina uuesti ja munapüha aitab seda meeles hoida. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja lindude munad on aidanud inimesel hinge sees hoida. Veel sadakonna aasta eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis.
Oluline on märkida, et esivanemad on käskinud väga hoolikalt jälgida, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei tohi hambaid näidata (peale hingata). Pesa lõhkujat tabab pikne (Uku karistus) või muud õnnetused.
Munapüha hommikul tuuakse õuest linnulaaste. Selleks haaratakse puuriida juurest sületäis laaste või puid ning tuuakse jooksujalu tuppa. Kevadpühade aegne linnulaastude toomine annab toojale edaspidiseks linnupesade leiuõnne. Seda õnne sooviti isegi siis, kui mune toiduks ei vajatud. Linnulaastude toomine ja linnupesade leidmine annab ka üldise leiuõnne või lihtsalt õnne.
Muna värvimine, eriti punaseks, samuti erinevad munamängud on iidsed ja laialt levinud taiad, mis toovad inimesele ja tema kodule edenemist. Näiteks on teada, et Hiinas värviti mune juba 6. sajandil.
Munade värvimine
Punaseks – madararohujuurtega;
roheliseks – kivisamblaga;
kollaseks/rebuks – sibulakoortega.
Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega.
Munamängud. Munakoksimine ehk triksimine, ehk tiksutamine: kelle muna jääb terveks, see saab teise muna endale. Hallistes mõeldi enne koksimist valmis salamõte. Kelle muna jäi terveks, selle mõte läks täide ja teise muna sai veel pealekauba. Sellist asja nimetati ragelemiseks.
Eisen toob ära terve rea koksimisega kaasnevaid endeid. Näiteks: tütarlaps, kelle muna läheb enne katki, saab varem mehele; kui mees ja naine löövad mune kokku ja mehe muna läheb katki, tekib tüli mehe poolt, kui naisel, siis naise poolt, jäävad mõlemal terveks, elatakse õnnelikult edasi; kui perenaise muna puruneb, sünnib sel aastal majja laps, puruneb peremehe muna, hakkab ta teist naist armastama.
Munaveeretusmäng on lihtne ja haarab nii väikseid kui suuri. Munaveeretus ehk munaloomka on mäng, kus laudadest rennis või liivast kaldrajal veeretatakse mune. Mängu hakatuseks veeretatakse või pannakse väljakule üks või mitu algusemuna. Edasi veeretavad mängijad kordamööda ühe muna korraga. Kui veerev muna puutub üht või mitut maas olevat muna, saab veeretaja need endale ning võtab üles ka enda veerema pandud muna. Seejärel tuleb veeretama järgmine mängija. Kui veerev muna mänguväljal olevaid mune ei puuduta, jääb see maha ning veeretama tuleb järgmine mängija.
Munapüha ja kristlus. Kuigi munapüha ise on põline loodususuline püha on ta ajaloos liikunud samale ajale kirikliku ülestõusmispühaga. Ühelt poolt soovisid kirikuvõimud hõivata põlisrahvaste rõõmsat kevadpüha. Teisalt said meie esivanemad möödunud okupatsioonisajandeil oma pühadekombeid järgida eeksätt siis, kui võõrvõimud puhkamiseks loa andsid. Nii arvestatakse igal kevadel Jeesuse ristilöömist ning ülestõusmist, aga ka munapüha aega ühtemoodi loodusjõudude liikumise järgi – see on esimesel täiskuulähedasel pühapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.- 26.04.
Munapüha on iidne kevadpüha, millele kirik lisas oma tähenduse. Kirikukalendris on munapüha paasa-, ülestõusmis- ehk lihavõttepüha ja sellega tähistatakse Jeesus Kristuse ristipuul hukkamist, surnuist ülestõusmist ja kehalikul kujul taevasse lendamist. Praegusele pööripäevast ja täiskuust sõltuvale liikuvale päevale otsustati selline tähtpäev määrata kirikukogu poliitilise otsusega.
Munapüha hõimurahvastel.Vadjas vaadati enipäivä varahommikul päikesetõusu. Munad värviti tavaliselt punaseks. Neid anti poisikestele, kes olid urbepäeval urbimas käinud ning tervitamisel vastutulijale. Kui veeretamismängus läks muna katki, söödi see ühiselt. Samuti kui mujal Maavallas, said kiige ehitajad Vadjas tüdrukutelt tasuks mune.
Munapühal hakati kiikuma. Kiigel lauldi erilisi laule, mis sarnanevad muu maarahva, isuri ja soome kiigelauludele. Kiikumas käidi suvistepühani, kohati kauemgi. üksteist kasteti veega, sest see puhastab ja toob tervist.
Liivis on tähelepanuväärseimaks munapüha tavaks varahommikune lindude äratamine. Võetakse kaasa häid sööke ja minnakse mere äärde künkale, kus püstitatakse ja ehitakse nn lindude kuusk. Seal süüakse ja lauldakse loitsulaule, et peletada eeloleval ajal eemale kõik halb ning manada aina head. Enne lindude tervitamist valati mereemale vette viina ja visati suhkrut ja saia. Seejuures sõnuti: „Võta nüüd, mereema, kui sulle antakse, ära võta siis, kui sulle ei anta!“.“Lihavõtte hommikul minu vanaema võttis mind ja oma muud lapselapsed käekõrva üteldes: „Tulge nüüd, lapsed, tulge nüüd, läheme kevadele vastu!“ Vanaema viis meid rannakünkale, kus oli ehitud kuusk maa sisse pistetud. Sääl vanaema ise laulis ja laskis meid lapsi kah laulda: „Tši-tšo, linnukesed, tši-tšo, linnukesed, nüüd teie aeg on üles tõusta! Suured lestad meie merre, väikesed lestad mujale merre! Hääd ilmad meie poole, tormid-rahed mujale poole!“ Kui olime lõpetanud laulu, igaüks sai pala saia ja suure kakutüki ja muid maiusasju. Me pidime ise sööma ja linnukeste toiduks (“lihaks“) panema kuuse okstele.“
Loorits 2000, 241.Varahommikul on toodud ka linnulaaste ja pestud allikaveega nägu, et saada valget jumet. Kuuse- või kadaokstega (nn linnupõõsad) kaunistatakse maju, põlde ja paate. Selleks päevaks tehakse kiik ja kiigutakse.
Soomes on ööl vastu munapüha tehtud mõnes piirkonnas viljapõllul lõkketuld, mille ümber hulgakesi mängiti ja lõbutseti. Seega õnnistati karja ja viljakasvu. Soomeski on tavaks minna vaatama, kuidas päike tõustes tantsib. Seejuures on vahel tehtud pikki matku, et pääseda võimalikult kõrgele. Tõusva päikese ilme järgi ennustatakse eelolevat suve ja saaki. Näiteks sombune hommik ennustab külma, kirgas hommik taas head marjasaaki. Et eeloleval kevadel leiaks linnupesi, on lapsed varahommikul toonud sülega tuppa laaste. Samal eesmärgil on katsutud pullide mune. Varahommikul enne varese kraaksumist toodi ojast vett ja pesti sellega juukseid, et saada suveks terved juuksed ja valge jume. Pesuvett nimetati vareseveeks. Vee võtmisel on manatud: „varese vett varastan“. Kui vesi õnnestus tuua koju ilma varese kraaksumist kuulmata, arvati, et linnud õnnestus ära petta. Et saada suveks haavamatud ja tugevad jalad, astuti tõustes raudesemele või pühiti terariistaga jalapõhju. Lõuna-Soomes valmistati munapühakshaoaiad, kuhu ehitati kiik või pandi hüppelaud. Munapüha esmaspäeval toimusid varem suured tantsupeod, kuhu noori kogunes mitmest külast.
Ersa ja mokša keeles nimetatakse munapüha suureks päevaks nagu Marimaal suurt neljapäeva. Varem on toimunud sel päeval rikkaliku toiduvalikuga palvus. Kodusel palvusel pöörduti „suure päeva jumala“ poole, ning pandi koldesse leiva- ja lihatükke. Palvusel kummardatakse põhja, kolde ja läve suunas. Mehed kogunevad hiljem kusagil talus meejoogi ehk mõdu-peole. Kodud on hoolikalt puhastatud ja ehitud roo- või õlekroonidega. Munapühaks ehitatakse kiik. Suurem kiikumine algab 3. päeval peale munapüha. Kiige juures veeretatakse pühademune. Mune värvitakse sibulakoortega. Neiu, kes kehastab suurt püha või taevajumala tütart, võtavad teised neiud küla idaväraval vastu lauluga, talle pakutakse õlut ja saadetakse ühiselt külla. Pühade ärasaatmisel saadetakse taevajumala tütar kostitamise ja laulmise järel külast lääne suunas. Selle toimingu juurde kuulus kohati kase ehtimine riideribade ja munakoortega.
Marimaal peetakse munapüha (suur päev) suurel neljapäeval.
Kokkuvõtvalt, kui keegi tahab pidada munapühi meie rahva põlisel kombel, siis enne püha tuleks koristada eluruumid, käia saunas ja värvida munad. Pühadehommikul urbida oma peret, tervitada tõusvat päikest, olla heledas puhtas riides, puhata ja koksida mune. Lõuna ja lääne pool tasub pühapäeval kiikuma minna, Virumaal ja Harjumaal võiks aga võimaluse korral proovida lauahüppamist.
Autor: Ahto Kaasik
Vaata lisa: Maavald.ee
