Kõik algab mõttetasandilt. Me tahame nii väga sobituda teistele, et me hülgame iseenda ja oleme nõus selle nimel, et teistele meeldida, kõike tegema. Pigem võiks me muuta ennast selliseks, nagu sisimas olla tahame ning siis tõmbame enda ellu inimesi, kes meid aktsepteerivad just sellisena, nagu me oleme ning kogu peitusemäng kaob.
Kaua Sa põgened? Märkad ennast jooksmas ning peitmas probleemide eest nagu märulifilmis.
Võimalik, et nii mõnelgi juhul ei ole üldse inimene teadlikki sellest, et ta põgeneb millegi või kellegi eest. See keegi aga ei ole keegi muu kui inimene ise.
Me ise loome enda elu mõtete, tunnete ja visioonidega. Ometi on elu kui kool, kus meil kõigil on omad õppetunnid läbida.
Põgenemine on tegeliku probleemi peitmine iseenda eest. Võib-olla inimene teadvustab endale oma probleemi, aga lihtsam on seda iseendale valetades märkamatumaks muuta. Õppetund kordub senikaua, kuni selle sisu endale teadvustatakse ning jäädakse pigem vaatleja kui kontrollija rolli.
Meile meeldib kontrollida elu ja teada ning tunda stabiilsust ning kindlust sellest, mida me enda arvates oleme loonud. Kontroll ei ole loomulik, see tähendab millegi pinge all hoidmist, millegi valvamist.
Kui asjad peaksid kontrolli alt väljuma, valdab inimest paanika: “Mida nüüd edasi teha?” Isegi inimene, kes arvab, et ta laseb oma elul vabalt voolata võib avastada, et on siiski aspekte, mida ta püüab kontrolli all hoida. Need võivad olla väga sügavalt juurdunud kuskil tema sisimas, nii et ta ei pruugi neist arugi saada. Mida rohkem oled enesevaatleja rollis, seda rohkem avastad iseenda käitumise mustreid.
Põgenemine on tingitud asjaolust, et puudub usaldus iseenda ja elu vastu ning puudub piisav hulk enesearmastust ning eneseaustust. Kui Sa tunned end enese poolt armastatuna, siis Sa ei põgene, sest Sa tead, et põgenemistsükkel kestab senikaua, kuni Sa oled valmis sellest välja astuma.
Nähtamatult aheldad Sa ennast millegi külge, mis röövib Sinult energiat. Probleem ei kao iseenesest, probleemiga on vaja tegeleda sellele vastuastumisega.
Üks naine oli pidevalt mures oma kehakaalu pärast. Kaalunumber oli muutunud tema kinnisideeks. Ta teadis täpselt, mida või kui palju ta võib süüa ning millistel kellaaegadel. Ta omas täpset plaani. Ta kontrollis oma söömist.
Kontrollimisega ehitas ta endale nähtamatu vangla. Kui seltskonnaga välja minnes talle süüa pakuti, ta alati keeldus ja ütles, et on juba söönud. Naine tundis ennast võidukana, sest ta teadis, et ta keha kuuletub talle. Selline olukord oleks kestnud aastaid, kui naisel ei oleks tekkinud terviseprobleeme. Arstiteadus nimetab sellist haigus anoreksiaks ehk neurogeenseks isutuseks.
Tekib küsimus: Millise probleemi eest naine põgeneda püüdis? Tal oli ju kõik kontrolli all. Sügavamale kaevudes võime leida, et probleem oli selles, missugused mälestused naisel söömisega seoses olid. Võib-olla koolipõlves oli teda narritud tema välimuse pärast, võib-olla olid tema sõbrannad kadestamisväärselt hea välimusega ning ta tundis välist survet ennast muuta.
Naise tõeline põhjus oli: ta ei armastanud ennast piisavalt. Enesearmastus tähendab enese aktsepteerimist sellisena, nagu Sa oled. Paljud meist suudavad teisi aktsepteerida, aga ennast mitte. Enda suhtes ollakse äärmiselt kriitilised ja koguni vastikud.
See naine pidi leidma sisemise kindlustunde, et ta on väärtuslik just sellisena nagu ta on.
Kõik algab mõttetasandilt. Me tahame nii väga sobituda teistele, et me hülgame iseenda ja oleme nõus selle nimel, et teistele meeldida kõike tegema. Pigem võiks me muuta ennast selliseks, nagu me ise sisimas olla tahame ning siis me tõmbame enda ellu inimesi, kes meid aktsepteerivad just sellisena, nagu me oleme ning kogu peitusemäng ning närvilisus kaob. Suletud ringist saab välja astuda ainult probleemi teadvustamise teel.
Olgem aktsepteerivamad iseenda suhtes!
Autor: Maili Hütt
