Rahulolematusest rahuloluni

Tihtipeale inimene ei ela enda energiaväljas, vaid väljapoole, teeb teiste jaoks asju või selle pärast, et peab tegema, teadvustamata, kes ta ise on, mida ta siin elus soovib või mida tahab teha. Sageli peegeldavad ka lapsed oma vanemate mustreid ja võtavad nende mõttemustreid üle. Kui vanemad on kogenud näiteks vägivalda või armastuse puudumist ehk nende emotsionaalsed vajadused on jäänud rahuldamata, tekib rahulolematus, mis väljendub selles, et inimene pidevalt ei ole rahul sellega, kes või mis ta on, kus viibib või mida teeb.

Kui sa isegi ei tea, mida tegelikult tahad, peaksid hakkama vaatama enda sisse – kes sa oled ja mida sa tegelikult siin oled tegemas? Kui juba rahulolematus tekib, on hing nii palju ärganud, et saab aru, et see olukord, kus ta on, ei ole tema jaoks piisav, ei ole see koht, kus ta tahaks olla. Sellist olukorda, kus inimene mitte midagi muuta ei saa, ei ole olemas. Alati saab midagi muuta, isegi kui see on vaid vaatenurk.