Kliiniline psühholoog Inna Narro töötab Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu järelravi kliinikus peamiselt vähihaigetega ning surm on selles haigemajas sage külaline. “Surm ei ole seotud ainult haiglatega. Surm jõuab meieni läbi uudistekanalite – õnnetusjuhtumid, terrorism ja looduskatastroofid. Surm ilutseb kunstis ja kirjanduses ning kahjuks ka lastele toodetavates arvutimängudes ja multifilmides. Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde ning teadmise, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele,” ütleb Inna.
Tema raamat elu vastu, elujanust ja üdini inimlikest südamesoovidest – veel kord koju saada, veel kord oma roosiaeda nuusutada, veel kord ülesehitatud maamajja pääseda, tähistada kasvõi veel ühte sünnipäeva pereringis, oma kallitega naerda, neile pai teha, ja pai saada. Tegelikult palju paisid. Osadel haigetel on õnne ja nad saavad tuge oma lähedastelt, mõned on aga üksikud inimesed ilma lähedasteta või nii üksildased, et peale haigla poolt määratud psühholoogi neil tõesti ei ole mitte kedagi. Sellistel puhkudel võib psühholoogist saada kõige tähtsam ja ainuke usaldusisik, kes toetab viimaseid samme inimese eluteel.”
Inna, sa ütled, et Hiiul naeratatakse rohkem kui nutetakse. Mille üle on põhjust raskel haigel naeratada?
Naeratatakse siis, kui patsiendi seisund on stabiilne. Siis, kui patsient suudab teha esimesed sammud pärast pikka voodis lamamist. Nii mõnedki patsiendid suudavad leida ka enne lahkumist asju, mille üle naerda. Siin majas on päris palju huumorit. Näiteks üks patsient nimetas oma seisundit pahupidi Punamütsikese muinasjutuks, kuna kõht lõigati lõhki temal ehk vanaemal, mitte hundil. Selle peale naeris ta ise nii lustakalt, et kartsin ta kõhuhaava õmblusi rebenevat. Tuletasin talle naerdes meelde, et huumor võib osutuda tema olukorras tervisele kahjulikuks, ja selle peale naersime mõlemad.
Selleks, et naeratades siit ilmast lahkuda, peab hakkama valmistuma tervena.
Paraku eeldab meie kultuuriruum ja ühiskond seda, et me oleme kaunid, noored ja edukad ning me ei sure kunagi ära, aga zen-budismis näiteks on surm sama püha nagu sünd. Meil seostub surm haiglate, kinniste uste ja õudusega. Lihtsam on surra neil, kes on aktsepteerinud surelikkust, on lahti lasknud kõikidest maistest materiaalsetest väärtustest ja jätnud endale ainult vaimsed väärtused perekonna, sõprade, laste ja armsate lähedaste näol.
Oma töö tõttu sa mõistad, et surmast teadlikuks olemine on meil, st lääne ühiskonnas jätkuvalt lapsekingades?
Jah. Väljaspool seda haiglakompleksi on sõna “surm” enamasti šokeeriv. Kui tuleb jutuks, kus ma töötan, kuulen teistelt sageli kommentaare à la “issand, sa töötad nii koledas kohas” või “see Hiiu on ju paik, kus surrakse, ja kõik see valu ja need haigused” või “kuidas seal vastu pead” jne. Jah, Hiiu järelravi kliinikus surrakse, sest haigla spetsiifika on selline. Aga surrakse ka kodudes, tänavatel, reisil olles, töökohtadel. Surrakse kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades lisaks Hiiule. Jah, seal on kõik “need haigused”, millel ei ole tavaliselt head prognoosi ning surm on selles haigemajas sagedane külaline. Jah, selles paigas on piisavalt valu, nii hingelist kui füüsilist. Aga see paik ei ole kindlasti kole, sest seal töötavad inimesed püüavad sellesse paika sattunud inimeste, nii patsientide kui nende lähedaste hinge- ja kehavalu leevendada ning sageli õnnestub seda ka täiesti ära võtta.
Väga raske on lahkuda neil inimestel, kes on jätnud leppimata oma lähedastega, kellel on mure oma koduloomade, majade, autode, maade, suvilate pärast. Nende huultel on küsimus, mis sellest kõigest saab. Raskelt surevad ka need inimesed, kes ei suuda elust lahti lasta, see on nagu kummipaela pikk venitamine. Hirm hoiab neid elus.
Mida nad kardavad?
Olen küsinud väga paljude käest, et mida nad mõtlevad sellega, kui ütlevad, et kardavad surma. Inimesed ei karda mitte surma ennast, vaid suremise protsessi, üleminekut ühest dimensioonist teise. Nad kardavad valu ja lämbumist. Lahkumise hetke kehast. Valu ja lämbumine on kaks kõige suuremat hirmu, mida seostatakse suremise hetkega. See hirm on aga põhjendamatu, sest meie meditsiin on nii arenenud, et meil on kõik vahendid selleks, et lahkumine oleks võimalikult valutu ja väärikas.
Kes on rohkem hirmul, kas terved või haiged?
Sõltub sellest, kes sureb. Kui on tegemist lapsega, kusjuures siin ei loe, kui vana laps on, kas 5, 10, 15 või 50 -, on hirmud ja kahetsused hoopis teistsugused, kui sureb eakas inimene. Näiteks kui vanem on kaotanud oma lapse vähihaigusele, siis sellega kaasneb üsna tihti süütunne, et midagi on valesti tehtud. Kaasneb ahastus, et miks mina pole see, kes peaks surema. Kui sureb väga haige eakas inimene, siis on see enesestmõistetav ja lähedastele sageli ka kergendus. Minu kõige noorem patsient seni oli 21aastane. Tema emal tekkis süütunne, et midagi on tehtud valesti, et oleks pidanud varem kõikidele sümptomitele tähelepanu pöörama … Tekib ka viha saatuse vastu, et inimene on nii noor ja pole veel jõudnud elama hakatagi, kui juba peab lahkuma. Kui laps on 50, on samad mured. Ei saa öelda, kes kardab rohkem. Mõlemad kardavad omamoodi, mõlema hirmudele on vaja tähelepanu pöörata.
Sa ütled, et mida vähemaks jääb elupäevi, seda avatumaks ja avaramaks muutuvad hinged. Mida see tähendab?
Haigel inimesel ei ole enam vaja rööprähelda. Paljud on öelnud, et nad tunnevad ja mõtlevad nüüd hoopis teistmoodi. Nad räägivad teemadest, mida pole oma elus kunagi varem käsitlenud. Näiteks mõistavad, kui tähtsad on inimsuhted. Eriti meeste puhul. Ma küsin üsna tihti äriliselt edukate meesterahvaste käest, mida nad on oma elus teinud niisugust, mida enne surma tahaksid hea sõnaga meenutada. Enamik ütleb, et on ehitanud mitu maja ja teinud tööalast karjääri … ja ainult kolm neist meestest kuue aasta jooksul on öelnud, et nad on abiellunud maailma kõige parema naisega.
On inimesi, kes hindavad oma väärtused ümber. See tuli välja ka minu uurimuses, kus ma võrdlesin surevate patsientide ja tervistunud patsientide väärtushinnanguid. Kontrollgrupiks olid terved inimesed. Kui terved inimesed hindasid Shwartzi väärtuste mudeli alusel võimule, materiaalsetele ressurssidele ning saavutusvajadustele tuginevaid väärtusi, siis haiglas viibivad ja tervistunud patsiendid pidasid olulisemaks heasoovlikkuse ning hoolimisega seotud väärtusi.
Inimene võib enne teispoolsusesse minekut ümber sündida. Minu jaoks on kõige kurvemad seigad sellised, kui ta alles enne surma leiab üles enda tegeliku loomuse. Hakkab alles elu lõpus väärtustama oma abikaasat või soovib üles leida oma aastakümneid tagasi hüljatud lapsi.
Kuidas elada nõnda, et ei peaks kahetsema viimasel tunnil?
Inimene peab enda jaoks selgeks mõtlema, mis on tegelikud väärtused. Nii terve, tervenev kui lahkuv inimene peaksid kasutama aega enda jaoks targasti. Inimene võiks ennast arendada rohkem elufilosoofilise poole pealt, sest me oleme siia ilma sündinud teatud eesmärgiga. Elada võiks rohkem emotsioonidele ja armastatud inimestele, mitte majadele, autodele, maatükkidele. Isegi lemmikloomale elamine on tunduvalt väärtuslikum kui elamine majale. Küll on juhtumeid, kus kogu perekond on tegelnud mingi materiaalse väärtuse loomisega, olgu see siis karjääri edendamine või aastakümneid maja ehitamine, ja kui see karjäär on saavutatud ning maja valmis, ei saagi seda enam nautida. Siinkohal tuletan meelde budistlikku lähenemist: meil on küll eesmärgid, aga tähtis on teekond, mille läbime eesmärgini jõudmiseks.
Mis sina arvad, miks haigestutakse vähki?
Esoteeriline lähenemisviis on selline, et vähk on viha haigus. On öeldud ka seda, et see on karistus selle eest, mis me oleme enda jaoks tegemata jätnud. Kognitivisti ja meditsiinitöötajana ütlen ma, et vähk sõltub enamjaolt eluviisist ning sellega kaasnevast füüsilisest ja psühhoemotsionaalsest seisundist. Olen nõus, et vähk on suuresti tingitud sellest, mida me tunneme stressi ja sellega kaasneva rööprähklemise nime all. Samuti on oluline toitumine, sest kui meie ainevahetus raku tasandil saab häiritud, siis paraku neist nõrgad organismid haigestuvad. On ka metameditsiiniline lähenemine: inimene mõtleb ennast haigeks. Kui inimesel pole üldse aega mõelda enda peale, siis hakkab keha tema eest mõtlema. Kahjuks inimene oma keha signaale – valuaistinguid ja väsimust – sageli ei kuula. Sellisel juhul saab keha ühel päeval omaniku peale pahaseks ja näitab talle nii-öelda koha kätte. Me keegi ei saa öelda, et meil ei teki iial pahaloomulist kasvajat. Hiiul on olnud inimesi, kellel ei ole suguvõsas seda kardetud haigust esinenud, kuid ometi on see tõbi neid üles leidnud. Pärilikud on rohkem rinnavähk ja eesnäärmevähk, aga ajukasvajate põhjuseid on üldse raske välja selgitada, kas sellel on geneetiline taust või mitte.
Saab ehk välja tuua mingeid asjaolusid, mis võivad soodustada tervenemist?
Maailmas on tehtud palju uuringuid sotsiaalsete suhete olulisusest haiguse puhul ja olen ka ise näinud, et need haiged, kellel on väga tugev perekonna toetus, väga hooliv abikaasa ja armastavad lapsed, tervistuvad kergemini ja kiiremini. Muidugi ei saa me jätta kõrvale vähi staadiumi ja paiknemist, aga väga head inimsuhted on võimetekohase füüsilise aktiivsuse kõrval tervise, õnne ja ilu pant.
Mul endal on olnud paar patsienti, kes on toodud haigemajja teadmisega, et ta paari päeva jooksul sureb, kuid ma olen näinud imet – järsku ta sööb, seisab, kõnnib. Ma hakkasin kutsuma fööniksi sündroomiks neid juhtumeid, kui patsient ärkab suremiseelsest seisundist üles ning on täiesti adekvaatne ja reibas. Olen lugenud selle nähtuse kohta vastavaid raamatuid, kus on öeldud, et kui inimene tuleb n-ö surmasuust välja, siis on tal vaja siin maises maailmas veel midagi korda ajada – hüvasti jätta, oma finantsilised asjad lõpetada vms. See periood ei kesta kahjuks kaua, paarist päevast mõne nädalani. Sellised “ärkajad” on saanud võimaluse parandada oma lähisuhete kvaliteeti, on saanud oma viimased soovid lähedastele teatavaks teha, arutada läbi oma lahkumisega seotud tegevused jne. Valdavalt just matuste korraldamine on teema, millest pereliikmed omavahel rääkida ei taha ja mina olen sel juhul olnud siis vahendaja rollis. Nagu telefonimängus.
Kurvamaigulised on olnud sellised vahendaja kogemused, kus ühe pere liikmed ei julge teineteisele öelda, et nad üksteist armastavad ja kalliks peavad. Põhjuseks on toodud, et nende peres ei ole sellistest asjadest rääkimine kombeks. Siit soovitus: jätke valehäbi ilusate sõnade väljaütlemise pärast. Hiljem ei jõua te seda ära kahetseda.
Ka sinu raamatu viimaste soovide nimekirja peatükis on armastusega seotud lugusid. On kahetsusi, et on vähe armastatud või vähe seda teisele öeldud.
60aastased ja vanemad tulevad sellest ajast, kus ei räägitud selliseid asju. Ei öeldud, et hoolitakse ja armastatakse. See on traagiline nii minu kui arvatavasti ka mu patsientide jaoks, kui armastus avastatakse uuesti haiglas. On olnud paar niisugust juhtumit, kus 40+ inimeste omavaheline suhe on olnud lahkuminemise äärel või on juba lahku mindud ja kui üks osapool haigestub, siis leitakse armastus uuesti ja tahetakse see armastamata armastus sellesse lühikesse alles jäänud ajavahemikku mahutada, mis ilmselgelt sinna ei mahu. Selline armastuse lugu on traagiline. Armastama peab siis, kui selleks on aeg antud, põhimõtteliselt sünnist saati. On muidugi ka vastupidiseid lugusid: üks elukaaslastest läheb minema siis, kui teine haigestub.
Me võtame enesestmõistetavalt oma lähedasi, oma tervist, oma käsi, oma jalgu, oma nägemist … Ja kui selgub, et enesestmõistetav osa füüsisest või elust hakkab meie jaoks kaduma, siis muutub see kaduv osa maailma kõige tähtsamaks asjaks.
Oma raamatus jutustad sa ka enda kujunemise loo ja ütled veendunult, et kui võtsid vastu töö Hiiu järelravi kliinikus, siis tundsid, et sinu “oma kohta otsiv” hing jõudis just nüüd oma pikkadelt rännakutelt koju. Mis sind selles kohas võlub?
Siia ilma sündides saab inimene kaasa kohustuse teha oma elus kaks olulist valikut – leida amet ning kohtuda inimesega, keda armastada, kelle kõrval elada ja surra. Töö ja amet toovad hinge tõelise heaolu ja rahulduse vaid siis, kui inimene tunneb ära, et ta on selle jaoks sündinud. Mina olen sündinud psühholoogiks. Kui minu käest küsitakse, kuidas on võimalik ennast sellise tööga hästi ja elutervelt tunda, siis annan järgmise vastuse: Ma annan haigusest väsinud ja surevatele patsientidele oma parima ning väärtuslikuma osa omaenese minast – helluse, õrnuse, siiruse, armastuse ja aja. Nad ei kasuta seda iial kurjasti, vaid võtavad minu poolt pakutava tänuga vastu ning peegeldavad selle tagasi. Elavas ja terves maailmas on kahjuks kõik see sageli vastupidine.
Kust tuli mõte see raamat kirjutada?
Üks eakas, oma elu lõpusirgel olev professoriproua ütles mulle Hiiul töötamise algusaastatel, et mu sõnakasutus on nii huvitav, mistõttu peaksin oma tööst ja haiglaelust kirjutama raamatu. Tema usk minusse oli sel hetkel nii tugev ja veenev, et kandis mu tänasesse päeva, mil võingi oma raamatut lugejatele esitleda.
Autor: Inge Pitsner
Allikas: Inna Narro “Kui aega on jäänud vähe …”, kirjastus Pilgrim
