Ava külgmenüü

Prantsuse Polüneesia ja lihavõttesaar ehk unistus helesinisest laguunist

Rõske külm pimedus rippus paksu ja halli mähisena detsembrikuise Tallinna kohal. Istusime Rihoga kahekesi lennujaamas ja ootasime vahvaid reisilisi, kes olid nõuks võtnud tulla meiega kolmenädalasele reisile Prantsuse Polüneesiasse ja Lihavõttesaarele. Kallil kodumaal oli lõpuks kätte jõudnud jõuluaja igatsetud rahu, ent just sel ajal käib päike nõnda madalalt, justkui veereks mööda silmapiiri. Sellises pimeduses tundub juba mõte päikesevalgusest ja soojusest parima jõulukingitusena.

Hullumeelselt tihe aastalõpp oma tähtaegade täitmisega oli möödas. Minu kui õpetaja ning Riho kui käsipallitreeneri kohustused olid vähemalt hetkeks pausile pandud. Saime kolmeks nädalaks vabaks kella kuuese äratuskella orjusest, Pirita tee ummikutest, koosolekutest, kontrolltöödest, stressiärevusest ja umbsetest siseruumidest. Jõululauad olid koristatud ja jõulukuuskki varakult toast õue tõstetud.Ees oli jõulumuinasjutt – Argo lähetas meid kahekesi koos reisijuhtidena unistuste planeedile meie oma planeedil. Olime seda reisi oodanud armunu igatsusega. Minu kujutluspildis on Polüneesia saarestik romantikast läbiimbunud paik, kus poeesiat saab kombata iga meeleelundiga. Koht, kus jalutame käest kinni suhkruvalgetel liivarandadel, mõnuleme laguunides, kus vesi sillerdab sinise värvipaleti eri toonides: rukkilill, koobalt, indigo, türkiis.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.