Põlvkondi varjus olnud trauma saladus

Tõenäoliselt on tegu siin põlvkondi edasi kandunud varjatud traumaga! Vahel nimetatakse seda ka pärilikkuseks.

Keeruliseks ning pikaldaseks võib teha asja see, et keegi ei tea sellest, millest siin juttu tuleb. Keegi pole seda enne sind vaadanud ega näha tahtnud. Ja ometi on see müstiline miski kogu suguvõsa arengut pärssinud. Sa ei tea, kes ja milline on su vastane. Sa ei tea, kes või mis on su südame kutset ning selle ehedat kehastust nii kaua hävitanud.

„Hävitaja“ rolle võivad olnud mängida su esivanemad ja sugulased, sest ka nende elu kutse on olnud varjatud. Ka nemad on olnud nähtamatud, on olnud selle varjatud miski vangid ning truud kannatusele. Aga elu? Elu kutse? Nende elu kutse on jäänud kuulmata? On olnud instinktid, mis elu edasi annavad… Ja sina oled teinud justkui kõik „õigesti.“ Ja „nemad“ on teinud kõik „õigesti.“ Tundnud, kogenud, näinud, loonud teadlikult. Aga miski on elu loomulikku kulgu ikka kinni ning tagasi hoidnud!

Su keha on kasvanud trauma teadvuses! Ja on seda valu edukalt kehastanud! Su keha ning selle hoiakud on need, mis signaale ümbritsevale saadavad. Sinu hinges võib aga olla juba ammu hoopis midagi muud, kui välja paistab! Ja sa saadad endast välja segaseid sõnumeid. Tahtmatult! Sest su keha alles õpib südame järgi elama. Seega me ei tea, kas see, mida näeme, on sügavam tõde või vaid me Avatar. Me ei tea seda seni, kuni keha saab südame kutsega suuresti üheks! Siis segadus kaob! Ja siis on su südame kutse nähtav kogu ümbritsevale maailmale! Alles siis!

Seni, aga suudavad sind näha vähesed! Suudavad näha ja kogeda imelised inimesed, kes teavad, kes näevad, kes tunnevad armastuse juba kaugelt ära ega lase end segada kõrvalisel. Kes ei anna oma tähelepanuga jõudu ebaolulisele. Sest neil endil on otse ühendus suuremaga!

Sinul aga tuleb liikuda pimesi võõraid, veel tundmatuid radu just niikaua, kui vajalik. Ja sa teed seda. See on ainus võimalus näha seda, mida pole ehk aastasadu nähtud. Kuid, mis on külvanud salaja, su suguvõsas kannatust, haiguseid, konflikte ning on koguaeg olnud nähtamatu! Ja sina usaldad teejuhina ise enese sees sealjuures midagi, mida pole samuti aastaid kuulatud ega nähtud – oma südame kutset!

Ja nii ei kuulu sa mitte kusagile. Oled elanud justkui kahe maailma vahel. Sa ei saa vanasse tagasi, sest seal on valus. Sulle on näidatud uut, oled seda korduvalt kogenud. Sa tunned seda üha enam oma südames, kohtad sõprades, kes maapealseteks ingliteks kehastunud ja sa ei saa olevat maha vaikida, sest oled elu imet juba korduvalt ja korduvalt kogenud! Kuid pole veel teadnud, kuidas püsivalt uude maailma jääda. Oled sinna pikalt uut teed rajanud. Sest tuttavat tänavat, mida mööda käia, pole olnud. See on olnud keelatud tee. Sest see on paljudele võõras. Ja vana on tahtnud sind ikka veel korduvalt endasse tagasi tõmmata!

Sa lähed aina tugevamalt konflikti sellega, kelleks sind lapsest peale peeti. Kelleks sind kasvatati. Ja usaldad elu armastust. Ja mitte keegi ei näe sind. Sind püütakse „aidata“ ja paigutada sinna vanasse kasti tagasi, millisena su esivanemad sind näevad. Või sinna „kasti“ kellena su tuttavad sind praegusel hetkel näevad. Aga sa pole seal! Seal on valu, seal on lämbumine, seal ei saa hingata. Sa ei õitse seal. Su süda ei laula. Seega sa ei lähe sinna! Vaid liigud edasi. Lihtsalt lähed taas edasi teadmatusse!

Mis veel saab juhtuda? Oled ju kaotanud kõik tuttava. Kogu sulle varem teada olev maailm on tähtsuse minetanud. Seda pole enam! Sind on korduvalt eemale lükatud ja hüljatud. Ja sa ikka usaldad! Siin kohal ma armun taas elusse, sellesse mis läbi minu voolab, kui seda sama teksti siin kirjutan! Kõhus läheb soojaks ja ma ei mõtle… Päike paistab ja tean, et kohe-kohe lähen tantsima. Sõna otseses mõttes!

***

Sa kuulad oma südant. Seda õrna häält, mis on algul nii vaikne, kuid üha julgemalt sind juhatab. Sinus on siiras ja süütu usaldus, et see on see. Jaa, see ON see! Ning sinus on julgus see välja öelda, seda aina rohkem elada. Aga sind ei tunta ikka veel ära!? Sa ei kehasta ikka veel täielikult oma südame kutset!? Sa teed taas otsuse, et usaldad. Usaldad, kasvad ja kehastad! Kehastad iseennast nii tugevalt, et enam pole võimalik eksida!

• Sa valid edasi liikuda! Ja sa valid elu kutse, mitte esivanemate kannatuse! Sest sa oled oma elule juba nii lähedal!

• Sa tunned, kuidas liigud millestki ega kellestki haaramata, kuid elu kantuses!

• Oled pikka aega oled üksi.

• Oled kaotanud vahepeal veel tee ja kuulnud, kuidas ümberringi naerdakse ja näpuga näidatakse. Aga sa ei kuula enam väliseid hääli! Sa ei kiika enam teiste tegemistesse.

• Sa õnnistad elu, rõõmustad, kui midagi ilusat luuakse. Ja tead, et oled ka ise loojate sekka arvatud. Just see on su tee!

• Su keha on aina sirgem ja tugevam. Su silmavaade on aina selgem ja sa hingad aina sügavamalt!

• Sa näed, kuidas sõbrad ümberringi mängivad, aga sind veel mängu ei kutsu, sest nad ei tunne sind ikka veel ära! Ja sa enam ei vaata neid. Sa enam ei huvitu. Sa enam ei püüa sobituda!

• Sa lähed, kui sind kutsutakse ning oodatakse! Või siis valid oma tee. Sest see kutsub nii tugevalt, et sa enam ei saa seda eirata. Ja sul on nii palju põnevat, mida tahad elus kogeda!

• Sest sinu elu kutse on aina selgem! Nii selge, et lähed edasi ega vaata enam ringi. Su silmad on lahti. Sa näed ja tervitad vastutulijaid, kuid su fookus enam ei haju. Sa ei kaota enam ühendust ei ise enda ega teistega. Ja su keha! Su keha kehastab aina rohkem seda, kes oled.

Ja sind hakatakse nägema! Mitte seepärast, et sul oleks vaja nähtud olla, või et tahad keegi olla, vaid seepärast, et oled lõpuks ometi hakanud taas muutuma nähtavaks ning äratuntavaks.

Sa ei anna energiat enam traumale, kust tuled. Ja mida su eelkäijad kohati ikka veel läbi mängivad. Sa tead, et seda pole vaja teha! Sa tead, et kannatuses pole vaja elada.

Ja alles siis, alles siis taipad, et oled läbi valgustanud selle, millega või kellega sul oli tarvis võidelda. Seni oli olnud su vaenlane nähtamatu! Ja nii, nii salakaval, et sa ei teadnud, kust või kunsa ta võib välja ilmuda. Kuid nüüd oled ta läbi näinud. Ta on taandumas!

Ja kogu selle aja jooksule tundsin sind väga vähesed ära ning paljud ei võtnud omaks!? Sul tuli ise ennast ja pühendunult elu juhatust usaldada! Ja alles nüüd hakkasid su südamesoovid täituma. Riburadapidi, sest elu seaduste vastu ei saa! Nüüd, kui sa kehastad aina rohkem oma südame kutset. Ja sinuga tahetakse koos olla! Sind hakatakse kutsuma! Ja sa pole enam üksi! Sest elu armastab!

Autor: Marilii Eliisabet Toots

Allikas: Ülitundlikinimene.ee