Teisipäeval, 04.03. on liugupäev ehk vastlapäev. Tavapäraselt jätavad sel päeval paljud väikesed ja suured oma igapäevased toimetused pooleli, et järgida yht tänapäeva levinumat maausulist tava.
Kylade ja linnade lumistelt nõlvadelt kostub liulaskjate rõõmsaid hõiskeid. Kuigi tänavu pole lund kusagilt võtta, ei maksa siiski veel meelt heita. Mänguväljakute ja veekeskuste liurajad sobivad liu laskmiseks kah ning ajavad asja täitsa ära.
Liugupäeva on peetud naiste pyhaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju.
Maakeeles nimetatakse seda päeva veel pudrupäevaks, seajala-seitsepyhaks või sea uuriluu söömise päevaks. Liugupäev ja sellele järgnev tuhkapäev on kokku kihlakud. Rahvakalender tunneb liugupäeva aga ka saksa või rootsi keelest laenatud vastlate nime all.
Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas. Just seetõttu peetakse liugupäeva noorekuu teisipäeval kui edendaval ajal. Nagu kevadtalvistele pyhadele omane, on liugupäev eelkõige naiste pyha. Naine ja emand on pere ja majapidamise naiseliku väe alus ning tal on sellele oluline mõju. Pereema tehtud taiad toovad õnistust ning panevad voolama elu- ja kasvujõu.
Liugu- ja tuhkapäeval tuleks tõusta võimalikult vara ja õhtul varakult ilma tuld yles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad, seapea- ning jalad ning ylepannikoogid annavad tublisti rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks. Eriti kui syya päeva jooksul 7 või 9 korda. Unustada ei tohiks ka vurritegu.
Esivanemate ja hõimurahvaste kombel tuleks liugupäeval kindlasti liugu lasta. Liulaskmine teeb meele rõõmsaks, keha kergeks ning toob õnne ja edenemist. Liugu võib lasta ykskõik kus: mäel, mere- või jõejääl, ehitatud liurajal ja aidakatuselt. Selleks sobivad ka liukivid, mida leidub mitmel pool Maavallas. Istumise alla kõlbab ykskõik mis. Näiteks tagurpidi pink või kuuseoks. Siledal maal lastakse jalgliugu või tehakse pikem liusõit saaniga.
Liugupäeva ja kohati ka tuhkapäeva liulaskmine annab linale pika kiu. Et liulaskmise mõju oleks suurem, on kohati pyytud liugu lasta enne päevatõusu. Liu ajaks on pandud põue ka linapeo ehk linaseemned või istumise alla linakott. Liu laskmise ajal hyytud sõnad “pikka liugu – pikka kiudu” jms peavad suurendama taia jõudu. Et kaitsta linapõldu haiguste eest, on liumäel sõidetud läbi lina- või õletule. Liulaskmine tegevat jaladki kergeks.
Liumäel käinud linaseemned saavad erilise jõu ja need segatakse aidas ylejäänud seemne hulka.
Liumäele on võetud kaasa seakonte või isegi poolik seapea, et loomad paremini edeneksid.
Kihlakute nimi pärineb vadja maarahvalt. Vadjakeelne tshihlago arvatakse olevat samast sõnatyvest, kui kihl, kihlama ja kihelkond. Muinasajast pärit maausulised mõisted on need kõik. Vastel on aga ysna nooruke laensõna.
Liugupäeval on käidud kõrtsides mokalaata pidamas ja suviseid töölisi kauplemas. Kui kaubad koos, on joodud liigud ja antud ka käsiraha, ehk kihlad. Liivi- ehk Kuramaa rannamehed on aga liugupäeval kaubelnud endale kalapaati paarimeest. Sealgi on kauba peale liikusid joodud.
Allikas: www.maavald.ee
Vanade eestlaste kommetele ja meie esiisade rituaalidele on pühendatud ka järgmine Alkeemia õpituba: “Väega tähtpäevad ja taigade tegemine nende ajal”
