Piiride kehtestamise kunst ehk miks me ei suuda kehtestada piire?

Kui tihti sa oled tundnud pinget oma kehas, kui keegi ütleb või teeb midagi, mis sulle ei sobi või teeb lausa haiget, aga sa ei suuda enda eest seista? Ei suuda reageerida ja vastata nii nagu tahaks, surudes alla oma vajadusi, oma emotsioone. Ja võimalik, et sisimas vihkad end selle eest isegi rohkem kui seda inimest, kes su piiridest üle astus. Kui tihti sa unistad põgenemisest ja kadumisest, et vältida eos sisemist konflikti, kui sa tahaksid öelda „ei“, aga vastad ikkagi „jah“. Mil sa tahaksid vastata halvasti, aga selle asemel hoopis naeratad, kirjutab Aleksandra Voltseva lehel Holistika.ee.

Mida tähendab isiklike piiride kehtestamine ja miks neid vaja on?

Oma piiride kehtestamine tähendab oma ootuste ja vajaduste väljendamist ehk elutervet kommunikatsiooni. Selgelt väljendatud piire on vaja selleks, et me omavahel suheldes teaksime, mida me üksteiselt ootame ja milline käitumine meile ei sobi.

Kuskohast tuleb arusaam enda piiridest?

Eks ikka lapsepõlvest. Kui me õpime ennast tundma – kes ma olen, mis mulle meeldib, mida ma tahan, mida ma vajan. Kui me õpime usaldama oma tundeid, kuulama oma keha, eristama oma mõtteid ja arusaamu teiste inimeste arvamusest. Kui me õpime vastanduma, argumenteerima, oma seisukohti kaitsma.
Kõik need oskused kujunevad lapsepõlves ning meie vanemate ja lähedaste eeskujul. Aga mis saab siis, kui sa oled kasvanud üles keskkonnas, kus sul ei olnud vanemate näol vastavat eeskuju, sest neil endal oli probleeme piiride seadmisega?

Miks me ei suuda oma piire kehtestada?

Puudub oskus

See juhtub tavaliselt siis, kui sul olid liiga hoolitsevad vanemad, kes ei lubanud sul endal otsuseid vastu võtta. Nemad otsustasid sinu eest kõike – mida sa vajad ja mis on sulle parim.
Või autoritaarsed vanemad, kes ei lasknud sul piire kujundada. Sa pidid täitma nende käsku: “Sa teed nii, nagu mina ütlen ja jutul lõpp“. Lõpuks sa harjusid sellega, et sul pole oma arvamust, soove ega tahtmisi.

Piiride kehtestamise oskust ei kujune ka siis, kui su vanemad ise ei pidanud oma reeglitest kinni. Näiteks keelasid sul telefonis olla, aga ise passisid seal kogu aeg. Või, rääkisid sulle tervislikest eluviisidest, aga ise lösutasid diivanil ja mugisid rämpsu. Ehk teisisõnu, andsid signaali, et neil on õigused, aga sul ei ole.

Nii sa ei õpigi elus katsetama, ennast teostama ja usaldama. Ka täiskasvanuna jääd sa ootama kellegi arvamust, heakskiitu ja ei suuda ise otsustada ega valikuid teha. Su piirid on ebamäärased või puuduvad üldse.

See tekitab hirmu

Hirm öelda „ei“
Sa ei julge öelda „ei“, sest siis oled sa teiste silmis paha. Lapsepõlvest pärit hirm olla “paha laps“ tähendab vanemlikust armastusest ilma jääda. Hirm olla väljaheidetud ja üksi jääda on üks suurimaid hirme.

Hirm solvata
Hirm solvata inimest rääkides talle oma vajadustest. Me tunneme end süüdi, kui meie soovide või arvamuse väljaütlemise tõttu kellelegi ebamugavust tekitame. Seega pigem loobume või surume oma soovid ja vajadused alla. Tavaliselt käib selle hirmuga kaasas ka teadmine, et minul pole õigust tahta, nõuda, öelda, ma pole väärt …

Hirm karistuse ees
Minu sõnade eest võidakse mind karistada. See on taas lapsepõlvest kujunenud hirm öelda või teha midagi valesti, sest selle tõttu võidakse mind hüljata, kuna olen nö „paha laps“.

Neid hirme on palju, igaühel oma või lausa terve komplekt.

Vajadus heakskiidu järgi
Väga paljud meie ühiskonnas muretsevad enda hea maine pärast. Sa ei taha näida väiklane ega olla ebaviisakas. “Mida küll teised arvavad?“. Tahad teistele meele järgi olla, et olla see tubli laps, kes on aktsepteeritud ja armastatud. Sul puudub oma sisemine tugisüsteem. Vajad teiste hinnangut, et tõestada endale oma headust ja väärikust.

Kohusetunne
Ühiskonnas on teatud moraalsed normid – ole aus, ole heatahtlik, ära tee halba jne. Igaüks mõistab neid reegleid erinevalt. Mõni võtab väga tõsiselt, mõni laseb üle, mõni käib piiri peal. Kui sa oled tubli ja kohusetundlik ja sinu vastas on keegi, kes neid norme üle laseb, siis sul on raske end kaitsta. Tubli ja heatahtlikuna sa ei taha neid norme ise rikkuda. See tekitab sisemist konflikti, ebaõiglustunnet, samas kõik eelmainitu ei võimalda enda eest seista.

Süü- ja häbitunne
Tunneme end süüdi, kui keegi kannatab meie väljaütlemiste pärast. Keegi ei taha lasta end paista „pahana“. Nii on taas lihtsam ja mugavam lasta oma piiridest üle astuda, kui oma vajadustest rääkida. Süü- ja häbitunne saavad samuti alguse lapsepõlvest, kui vanemad manipuleerisid meie tunnetega, näiteks hurjutades “kas sul häbi ei ole?“. Need on kaks kõige madalama vibratsiooniga tunnet, mis röövivad meilt elujõu.

Varjatud kasu

Vahel oleme valmis teatud asju alla neelama, et saada mingit hüve. Näiteks kui kolleeg viskab su üle nalja, aga sa teed head nägu, sest temaga saad sa näiteks tööle või koju. Autoga sõita on ju mugavam kui bussiga liigelda. Eriti hull on see lähisuhetes, kui oled konfliktide vältimise nimel valmis nii paljude teemadega leppima, sest ülalmainitud põhjustel oma arvamust kaitsta sa ei suuda.

Oskuslik oponent
Inimene, kellel leidub alati miljon argumenti ja sina ei oska või ei julge vastu argumenteerida. Tavaliselt on nad osavad manipulaatorid, kes oskavad rõhuda su süü- ja häbitundele. Kui sa oled teiste hinnangust sõltuv ehk kergesti manipuleeritav, siis sinu piiridest üle sõita on käkitegu.

Kõik need punktid on omavahel tihedalt seotud. Üks tingib teist. Sõltume nii palju välistest teguritest, mille üle meil puudub kontroll. Ja suures osas hindame me olukorda läbi oma kogemuse prisma. Oletame, mida teine võib küll mõelda ja kuidas reageerida, võttes vastutuse teise inimese tunnete ja käitumise eest. Me ei saa kontrollida teiste arvamust, teiste tujusid, teiste tegusid, mõtteid, maailmavaateid, ilma, minevikku jne. Küll aga saame kontrollida seda, mis tuleb meie seest: mida tunda, mida mõelda, kuidas reageerida, mida rääkida, keda kuulata, mida armastada, kellega lävida jne.

Kuidas õppida piire kehtestama?

Kõik algab teadvustamisest. Alusta sellest, et määrad ära, mis on sinu vajadused, soovid, reeglid. Soovitav on teha seda kirjalikult, siis ei ole see miskit ebamäärast, mis su peas keerleb, vaid selgelt väljendatud ja struktureeritud.

Kui sul puuduvad piirid, siis on raske hakata end kohe kehtestama ja oma soove väljendama, isegi kui sa tead, mida sa tahad ja vajad (mõnikord inimesed ei tea sedagi).
Järgmine samm ongi ettevalmistus. Kirjuta läbi, et sul on õigus tahta neid asju, mis sa endale kirja panid.
Näiteks: “Mul on õigus avaldada oma soove“. “Mul on õigus oma arvamusele“. “Mul on õigus öelda “ei“. “Mul on õigus teha otsuseid vastavalt enda tunnetele“. “Mul on õigus vajadusele isikliku ruumi ja aja järele“. „Mul on õigus valida iseend ja teha seda, mida mina tahan“.

Pane kirja oma soovid ja vajadused. Kirjuta neid lauseid iga päev nii kaua, kuni hakkad neid väiteid uskuma. Seda nimetatakse aju programmeerimiseks.

Ja kui sa juba ise usud, et sul on õigus seda kõike tahta ja saada, siis ei ole enam nii keeruline oma vajadusi ka sõnades väljendada. Kui sellele järgnevad teod ja edukogemus, siis saab ka sinu alateadvus uusi signaale, et on turvaline omada oma soove ja rahuldada oma vajadusi.

Ja niimoodi tasapisi hakkab muutuma sinu maailmataju, sinu suhtumine endasse. Sa õpid ennast kuulama, endaga arvestama, endast lugu pidama ja olema iseendale toeks.

Õnn tuleb ikka seestpoolt, mitte väljast.

Autor: Aleksandra Voltseva

Allikas: Holistika.ee

Loe lisaks ka kirjastuselt Pilgrim ilmunud Nedra Glover Tawwabi raamatut „Pane paika oma piirid“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.