Permakultuur ehk jätkuloome – igaühe ökoloogiline võimalus?

Tihti tulevad uued ja targad õpetused meile väljastpoolt ning omamaiseid prohveteid eriti kuulda ei võeta. Permakultuuriga päris nii ei ole, kuigi termin ja selle nime all praktiseeritav tegevus pärinevad lausa teiselt poolt maakera – Austraaliast. Osaliselt võib iga Eesti aiapidaja öelda, et uhke nimega “permakultuur” kirjeldatavat on siinmail ju alati tehtud, aga tähelepanelikul vaatlusel leiame, et väline sarnasus ei pruugi alati tähendada sisulist sarnasust ning permakultuur võib laieneda paljudele elualadele.Permakultuuri mõistega tulid 1970. aastate keskel välja austraallased David Holmgren (kelle kolmepäevasel kursusel õnnestus allakirjutanul juulikuus Saksamaal osaleda) ja Bill Mollison, kelle ajendiks oli leida positiivne lahendus eesseisvale keskkonna- ja energiakriisile. Algselt defineerisid nad permakultuuri kui “inimesele kasulikest loomaliikidest ning mitmeaastastest taimedest koosnevat integreeritud, evolutsioneeruvat süsteemi”. Nüüd täiendab Holmgren 30 aasta järel: “Permakultuur kujutab endast teadlikult kavandatud maa-alasid, mis jäljendades looduses leiduvaid mustreid ja suhteid, annavad kohalike vajaduste katmiseks küllaldaselt toitu, kiutaimi, materjale ja energiat”. Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab seega nii püsivat põllumajandussüsteemi kui laiemas perspektiivis püsivat, kestvat kultuuri, mis toimib looduse osana.Permakultuur kui kavandamissüsteemPermakultuuri ongi oma olemuselt kavandamise süsteem, kusjuures kavandamine võib tähendada oma korteri aia, talu, aga ka ühiskondliku süsteemi kavandamist.