Permakultuur ehk jätkuloome – igaühe ökoloogiline võimalus?

Permakultuuri mõistega tulid 1970. aastate keskel välja austraallased David Holmgren (kelle kolmepäevasel kursusel õnnestus allakirjutanul juulikuus Saksamaal osaleda) ja Bill Mollison, kelle ajendiks oli leida positiivne lahendus eesseisvale keskkonna- ja energiakriisile. Algselt defineerisid nad permakultuuri kui “inimesele kasulikest loomaliikidest ning mitmeaastastest taimedest koosnevat integreeritud, evolutsioneeruvat süsteemi”. Nüüd täiendab Holmgren 30 aasta järel: “Permakultuur kujutab endast teadlikult kavandatud maa-alasid, mis jäljendades looduses leiduvaid mustreid ja suhteid, annavad kohalike vajaduste katmiseks küllaldaselt toitu, kiutaimi, materjale ja energiat”. Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab seega nii püsivat põllumajandussüsteemi kui laiemas perspektiivis püsivat, kestvat kultuuri, mis toimib looduse osana.

Permakultuuri ongi oma olemuselt kavandamise süsteem, kusjuures kavandamine võib tähendada oma korteri aia, talu, aga ka ühiskondliku süsteemi kavandamist. Ka oma eluviisi saab ju teadlikult kavandada, eriti kui ollakse valmis läbi mõtlema pooleldi alateadlikke eeldusi.

Permakultuuri põhiline juhtmõte on kõiki tegevusi kavandada looduslike (eriti just välja kujunenud, küpsete) ökosüsteemide eeskujul, mis tähendab energia võimalikult efektiivset kasutamist ning mitmekülgset, kõigile kasulikku suhetevõrgustikku. Holgren kirjeldab põhjalikumalt tosinat põhimõtet, mida silmas pidada uute süsteemide kavandamisel, aga kindlasti ka olemasolevate hooldamisel. Näiteks “jälgi ja suhtest”‘, “pigem ühenda (integreeri) kui eralda”, “kasuta väikesemõõtmelisi ja aeglaselt toimivaid lahendusi”, “kasuta servi ja väärtusta marginaalset”, “kasuta iseregulatsiooni ja ole avatud tagasisidele” ning muidugi taastuvenergia kasutamine ja jäätmetekke vältimine. Läbi taolise prisma lähenedes on võimalik saavutada väga erinevate süsteemide küllaltki suur efektiivsus, saagikus ning isetoimimine, mis madala energiakasutusega ühiskonnas on väga oluline.

Permakultuuri nähtavaks väljundiks on metsaökosüsteemi jäljendavad ning terviklikult toimivad aiad viljapuude, marjapõõsaste ning söödavate taimedega (nt küüslauk, köögiviljad). Üheks leiutiseks on nn kanatraktor, kus kanu kasutatakse piiratud maalapil mulla kobestamiseks ja väetamiseks, mis tõsi küll, on läbi aegade poolteadlikult niigi toiminud süsteemi mõtestatud kasutamine.

Põllumajandus ei ole valmis

Permakultuur võtab koost lahti mõned põllumajanduse põhitõed. Näiteks esitab esmapilgul tobeda küsimuse, milleks üldse tuleb maad teistpidi pöörata kündes või labidaga kaevates? Ja kas oleks võimalik korralikku saaki saada ka kündmata? Sest maaharimine on kahtlemata energiamahukas ning mulda pigem kahjustav tegevus.

Permakultuurse mõtlemise üheks oluliseks saavutuseks ongi arusaam, et põllumajandus ei ole valmis. Lõpuks on ju nii põlluharimise, loomakasvatuse kui aiapidamise eesmärgiks inimestele head ja tervislikku toitu pakkuda ning kui seda on võimalik saavutada väiksema energiakulu, aga suurema inimosalusega (mitte ainult otsese töö, vaid ka tähelepanelikkuse ja jälgimise läbi), siis on see lihtsalt üheks täiendavaks ning igaühele kättesaadavaks alternatiiviks suurest agroärist saadavatele toitudele.

Permakultuuri liikumine on kolmekümne aasta jooksul levinud üle maailma, jäädes siiski algsele sisule truuks ning mitte välja arendades keskset juhtimissüsteemi, dogmat jms. Erinevad õpetajad ja instituudid annavad enam-vähem standardiseeritud kahenädalasi permakultuuri kavandamise kursusi, mille läbinud saavad tunnistuse. Kursustel osalenud, aga ka otse loodusest, teistelt inimestelt või raamatutest inspiratsiooni saanud praktiseerivad permakultuuri tuhandel eri moel ning just reaalne käe mullaseks tegemine ning tohutu vormirikkus annavad permakultuuri liikumisele väe, mis võib tõepoolest midagi muuta ka suuremal tasandil.

Permakultuuri liikumise üks suuremaid võlusid ning väljavaateid on selle olemuslik demokraatlikkus – igaühel on võimalik alustada ja midagi ära teha. Keskkonnaliikumine on tihti keskendunud suurtele protsessidele – konkreetse saastava objekti või tööstusharu muutmine, riiklikes töörühmades osalemine jne. See on väga vajalik, kuid paratamatult saab sellega tegeleda ainult väike arv inimesi ning paljud, kes on südames rohelised, ei leia endale erilist väljundit. Samas alustades kasvõi viljaterade idandamise või miniaiaga köögiaknal tekib otsene side looduslike protsessidega, enda tegevuste üha süvenev ökoloogiline mõtestamine ning vastavalt võimalustele ka oma elukorralduse muutmine. Seda on ju teatud läbi aegade, et üksikus seemnes on peidus terve uus maailm.

Sel kevadel on võimalik jätkuloome teoreetilistesse ja praktlistesse nüanssidesse süveneda 28.-29. mail Lõuna-Eestis, Hundiallika Keskuses toimuval koolitusel. Looduspärase aia- ja keskkonnakavandamise koolitusel tuleb juttu nii permakultuuuri lahendustest, mullast, kompostist, seltsitaimedest, ise endale söögi kasvatamisest ja korilusest. Lisaks praktilised tegevused, mille raames õpitakse rajama kõrg- ja kuhikpeenraid, kuhu raske ligi pääseda nii mügridel kui muttidel.

Koolituse kohta täpsema info leiad SIIT.

Autor: Toomas Trapido

Lugu on esmakordselt ilmunud Rohelises Väravas