Perekonstellatsioonid näitavad, et ühe põlvkonna viimane esindaja leiab endal sageli lasuvat sugupuu ebatervetest mälestustest puhastamise „missiooni“

Katkend Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”

Perekonstellatsioonid andsid mulle impulsi sõita 2006. aastal Uus-Kaledooniasse ja astuda välja oma mugavustsoonist. Sellest alates on mu juured „lendlevad ja hõljuvad“, need on saanud rahvusvaheliseks! Muidugi on see olnud väga suur trauma. Teisiti ei saagi olla. Vastupidist väita oleks reaalsuse täielik eiramine. Alžeeria tragöödia põhjustas minus tugeva vapustuse, ilma et ma tookord oleksin selle ulatust mõistnud. Alles palju hiljem, 54-aastasena paiskus järsku uskumatu jõuga välja kõik, mida olin alateadlikult alla surunud. See juhtus ajal, kui õppisin perekonstellööriks.

Palun räägi ka sellest kogemusest.

„See on viimane kord, kui näed oma maad,“ ütles isa mulle 1963. aasta juulis, kui olime kuulsa Caravelle’i pardal Alžeeriast lahkumas. See isa lause kerkis uuesti pinnale aastal 2004 – enam kui 40 aastat pärast selle lausumist. See tabas mind ühe perekonstellatsiooni ajal bumerangina otse südamesse. Nutsin kogu hingest üle tunni aja! Mõistsin, et minust purskusid kõik need pisarad, mida olin lapsepõlve ja Prantsusmaale naasmise jooksul tagasi hoidnud.

Aga ma andsin endale ka aru, et ei voolanud mitte üksnes minu enda, vaid tõenäoliselt terve mu perekonna, minu suguvõsa ja kõigi Alžeeria prantslaste valamata pisarad. Sel viisil väljendasin kõiki neid kannatusi, mida tundis suguvõsa, kuhu kuulun. Need pisarad olid põlvkondadeülesed. Ma pidin lõpetama traagilise saatuse, mida koges neli põlvkonda. Ühelt poolt oli see mu esivanemate saatus, kes tundsid hinges suurt valu, kui pidid maha jätma oma Itaalia ja Malta kodud ja ümber asuma Alžeeriasse, teisalt aga minu enda perekonna valu, kui seisime silmitsi kodumaalt lahkumisega ja olime sunnitud maha jätma Alžeeria ja suunduma Prantsusmaale. Mu pisarad sümboliseerisid justkui kahekordset lõpetamist, mis tähendab, et kogetud valu mitmekordistus.

Olid need kannatuse pisarad?

Ei, vabastavad pisarad. See perekonstellatsioon võimaldas suguvõsa puhastada ja vabastada. Ma ei nutnud iseenda saatuse pärast, kaugel sellest! Konstellatsiooniga tehtud töö ülendab meid, sest läheb palju kaugemale meist endist, palju kaugemale meie isiklikust loost. See võimaldab vabastada mitte üksnes suguvõsa mälestused, vaid ka sõjas surnud Prantsuse ja Alžeeria sõdurite mälestused. Ja arvatavasti ka teistes sõdades hukkunud sõdurite mälestused. Perekonstellatsioonide mõju on palju laiem sellest, mida see avaldab meie isiklikule eluloole.

Teadvustasin selgelt, et vabastasin me suguvõsa neli põlvkonda läbielatud traumadest.

Mõistsin, et olin ise ängistust eirates ja seda alateadlikult enda sees hoides elanud enam kui 40 aastat. Et kõigi nende kannatuste endasse kogumisel muutusin mahutiks kõigele traagilisele, mis oli mu perekonnas olnud, võimaldas perekonstellatsioon nii mu enda kui teiste traumades kannatanute vabastamist. Nii et kui lõpuks on kurbusepisarad valatud, pääseb võidule tuntav rõõm.

Konstellatsioonid tekitavad väga tihti grupis rõõmupuhanguid. Kuna tehtud töö on vabastav, tekitab see heaolu ja kergendustunde. Piisab vaid pilgust äsja konstelleeritud inimese näole, et näha tuntavat muutust: nägu naeratab, silmad on rõõmsad, keha hingab vabalt.

Sa oleksid justkui teadlik „missioonist“, mis sul lasub?

Olles välja kistud oma keskkonnast, ilma jäänud oma Territooriumist ning kogenud juurtetust, tajusin valulikult nende puudumist. Ma ei teadvustanud seda enne, kui hakkasin ise perekonstellatsioonidega tegelema. See töö iseendaga leevendab kannatust, mis võib olla meis varjatud. Kui ollakse olukorras, mis on siiras ja tõeline, muutub endale valetamine ühtäkki võimatuks.

Perekonstellatsioonides tuleb välja, et pere lastest viimane või ühe põlvkonna viimane esindaja leiab endal sageli lasuvat sugupuu ebatervetest mälestustest puhastamise „missiooni“. Ma ei taha teha sellest üldistust, kuid olen seda tõsiasja konstellatsioonides korduvalt täheldanud. Sõna „missioon“ tuleb siinses kontekstis kasutada äärmise ettevaatusega, sest sellele võidakse läheneda väga enesekeskselt.

Vaimsele ärkamisele suunatud intensiivseminaril „Kes ma olen?“ teadvustasin, et olen Maa peal selleks, et vabastada sõdades surnud sõdurite, kes nad ka ei oleks, hinged. Ookean tagaplaanil oli selles ülendavas hetkes osaline ja ühtäkki selgines minus kõik: sai teoks ühendus millegi endast suuremaga. See oli väga võimas moment. Oluline moment, sest see vabastas. Ilus ja maagiline. Olin ületanud ühe otsustava künnise.

Nüüdsest peale tunnen end pühendununa, sest elu innustab mind muu hulgas töötama ajaloolise mäluga, mis on seotud „Alžeeria sündmustega“. Arvatavasti on see vaid üks minul lasuva rolli aspektidest.

Milline on sinu arvates kaotatud Territooriumi tähtsus ja sellest tulenevalt mälu tähtsus?

Prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus kirjutab oma 1956. aasta 22. jaanuari „Üleskutses tsiviilvaherahule Alžeerias“:

„Olen kirglikult armastanud seda maad, kus olen sündinud, sealt olen ammutanud kõik selle, mis ma olen, ja kunagi ei ole ma oma sõprusest ilma jätnud ühtki inimest, kes seal elavad, olgu nad mistahes rassist. Olgugi et olen tundnud ning jaganud viletsust ja kannatusi, millest seal puudust polnud, on see jäänud minu jaoks õnne, energia ja loomingu maaks.“

See Albert Camus’ tsitaat ilmestab delikaatsel moel seda, mida minu jaoks tähendavad mõisted „territoorium“ ja „mälu“. Benjamin Stora, Prantsuse Alžeeria kolonisatsiooniajaloo spetsialist, tsiteerib sedasama allikat oma töö sissejuhatuses, mis avaldati jaanuaris 2021 ning mis oli määratud Prantsuse Vabariigi presidendile.

Kaotada oma Territoorium tähendab suurimat kannatust. Puudusetunne seab end sisse inimese sügavas sisimas ja see võib küll mingil ajal kaduda, kuid ilmub inimese vanuse kasvades seda suurema jõuga välja.

Territooriumi kaotusega seotud kannatus on veel tugevam kui kalli inimese kaotus, sest lähedase surm kuulub elu juurde, samas kui oma Territooriumi kaotus märgib täiesti ebainimlikku ja halastamatut olukorda. Küll oli raske näha Alžeeriat 60 aastat tagasi pimedusse vajumas! Küll oli sügav see trauma, mis oli seotud kodukohast lahkumisega, pagendusega, juurtetusega, pärandi kaotusega, hingelise lõhestatusega ja Prantsusmaale naasmisega!

See oli üheotsareis.

Benjamin Stora räägib väga tõepäraselt „haavatud mälestustest“, „valusatest ja kirglikest tunnetest“ ja „unustamise võimatusest“.

Ometi jääb mälu alles ja just mälu hoiab kaotatud Territooriumi jätkuvalt elavana.

Loomulikult võib see olla traumeeriv, kui Alžeeria sõja mälestused salakavalalt ja inimest kahjustavalt taas pinnale kerkivad. On väga võimalik, et seda tüüpi mälu antakse edasi järgnevatele põlvkondadele, kes peavad seda omakorda taluma.

Alžeeria sõja traumeerivad mälestused kuuluvad järgnevate põlvkondade identiteedi kujunemise juurde. See, mida eespool kirjeldasin, on valdavas osas Alžeeria pinnal elanud väga arvukate perekondade ja paljude laste ühine saatus.

Territooriumi kaotus lisab ühe täiendava trauma: juurtest vägivaldne lahtirebimine, mis on põhjustatud sunnitud lahkumisest kodumaalt.

Korrapealt kaovad orientiirid, jäävad vaid mälestused igaveseks kadunud kodumaast. See on uskumatult tugev šokk, mis jääb mälujäljena kogu rahva sisemusse.

Perekonstellatsioonide eesmärk on suunata taolistele haavadele tähelepanu ja neid tervendada. Muidu levib salakaval rahutustunne väljendamatul moel järgnevatesse põlvkondadesse, nagu seda täpselt selgitab psühhiaater ja psühholoogiadoktor Serge Tisseron oma töös „Perekonnasaladused“ :

Esimene põlvkond elab läbi trauma, kuid ei saa sellega midagi ette võtta, sest need, kes sündmusi läbi elasid, ei taha või ei saa sellest rääkida. Läbielatu on väljendamatu ning muutub selle tagajärjel saladuseks. Teises põlvkonnas muutuvad need saladused nimetamatuks – neid ei saa õige nimega nimetada. Pereliikmeid võivad tabada käitumis- ja isiksushäired. Kolmandas põlvkonnas muutuvad need sündmused mõeldamatuks – neile ei ole võimalik isegi enam mõelda. Saladuse olemasolu eiratakse. Kolmanda põlvkonna liikmed võivad kannatada tõsiste eksistentsiaalsete probleemide käes.

Pärast kolmandat põlvkonda võib saladus lahustuda ja ära kaduda, välja arvatud äärmiselt tõsised juhtumid.

Carl Gustav Jung on öelnud: „See, mis ei jõua teadvusesse, tuleb tagasi saatuse kujul.“ Territooriumi kaotus annab mälule erilise koha, sest mälu abil saab taasluua kunagise atmosfääri: helid, lõhnad ja värvid, mida täna enam ei eksisteeri. Mälul on vahendaja roll, see on justkui relee, mis võimaldab talumatu muuta talutavaks. Valuline igatsus hajub aegamööda, kujutluspilt rullub lahti ja muutub loominguks. Kui maagia toimib, toob mälu mälestuse käesolevasse hetke.

Nii saab mälu muutuda elavaks, seda enam et meie meeled võimendavad seda. Öine koerte haukumine maal toob minus taas esile mälestuse ängist, mida lapsena tundsin, kui mõni koer kaugel pimeduses haukus – see kuulutas ette võimalikku ohtu, Alžeeria partisani fellaga lähenemist vms.

Meie sensoorne mälu võib elavdada meie mälestusi: plaatanite lõhn meenutab mulle leitsakut Bône’i surnuaia alleedel, kus need puud levitasid vaevutuntavat, ainulaadset ja unustamatut lõhna. Sidrunisorbeti maitsmine meenutab mulle kuulsat créponné’d, Alžeeria traditsioonilist magustoitu, mida nautisime perega Bertagna avenüül. Proust ei ole ainus, kel on väikese madeleine’i näol oma „mälestuste esilekutsuja“!

Katkend on on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”.