Mehed, hoolige oma tervisest. Uroloog dr Ülo Zirel soovitab lugeda dr Margus Punabi raamatut „Meeste tervis“: „Olen veendunud, et see raamat aitab paljudel meestel leida vastuseid piinavatele küsimustele oma tervise ja haiguskartuse osas, mida muidu perearstilt või uroloogilt küsida ei tihka.“
Leo (44) ei olnud veel kolmkümmendki, kui tal diagnoositi eesnäärmepõletik ehk prostatiit. Ta sai ravi mitu kuud, kuid haigusest lõplikult lahti ei saanud. Ja pole siiamaani saanud. „Aga ma ei anna alla, ma tahan sellest lahti saada. Ma tahan, et see vähiks ei muutu.“
Leo oli meestearstide juures käinud ka enne prostatiidi diagnoosi. Nimelt oli ta sunnitud ravima kaks korda suguhaigust. Need raviti küll välja, aga pärast teist suguhaigust hakkas organism siiski mingeid häireid andma. Leo käis regulaarselt uuringuid tegemas ning ühe uuringuga tuligi välja, et tal on prostatiit.
„Sattusin selle haiguse pärast mitme meestearsti juurde. Kel aega oli, see vastu võttis. Minu jaoks oli huvitav, et igaühel oli erinev meetod. Kes tegi antibiootikumikuuri, kes soovitas kõrvitsaseemneid süüa … Ühine oli see, et kõik soovitasid kolida paremasse kliimasse. Igatahes sain päris alguses korraliku ravikuuri, mis vältas mitu kuud, kuid haigus ei läinud ära, vaid kestis aastaid. See nagu lainetas. Vaevused tekkisid tavaliselt külmal aastaajal ja väga sageli just varakevadel. Vaevused olid seletamatud – valud kuskil nagu kubeme kandis või jalge vahel. Selline tunne oli, nagu istuks kogu aeg mingi tüki otsas.“
Vaevused olid küll ebamugavad, aga seksuaalelu ei pärssinud. Tol ajal oli Leo elus periood, kus tal polnud pikka püsisuhet. Kas tingituna tema haigusest või millestki muust, aga näiteks ühe partneriga ei saanud üldse kaitsmata vahekorras olla, sest naisel tekkis sellest tupeseen. „See oli üsna tüütu ja ahistav.“
34-aastaselt tutvus Leo oma praeguse naisega. Vaevused kadusid ja ta sai ka isaks.
„Mitu aastat oli rahu majas, kuni jälle ühel kevadel tunnen, et tuttav värk – valud ja vaevused. Lähen jälle meestekliinikusse [TÜ Kliinikumi meestekliinik]. Siis läks natuke kehvasti ses mõttes, et sattusin arsti juurde, kes eriti ei süvenenud, ütles, et siin on jah väike põletikukene, ja pani antibiootikumid peale. Kas ei saanud mina temast õigesti aru või jäi midagi ütlemata, aga mind ei kutsutud tagasi. Tegin oma pika, 20-päevase karmi kuuri ära ja nii jäigi. Pärast seda aeg-ajalt ikka olid mingid kõhuvalud, aga kuna mu elustiil pole ka alati ideaalne olnud, siis leidsin ikka põhjusi, millest need võivad olla.
Tugev külmetus lõi organismi sassi
Leo on küll usin arsti juures käija ja üldiselt on ta enda organismi seisukorraga kursis, aga kui sõber sai eesnäärmevähi diagnoosi, jõudis see haigus ka Leo mõttevälja ning ta hakkas ennast veelgi rohkem jälgima. Ja paaniliselt seda haigust kartma. „Kardan siiamaani, et mul tuleb vähk. Sest mul on vähki ka suguvõsas. Ma ei peaks sellele nii palju mõtlema, aga ma ei saa neist mõtetest lahti.“
2023. aasta kevadel, mai alguses, külmetas Leo väga tugevasti. Kohe mitu päeva oli sunnitud külmas ja niiskes keskkonnas viibima. Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Nädalapäevad hiljem tõusis palavik ja tekkisid tugevad kõhuvalud. Tavalisi nii-öelda külmetushaigusi pole tal eriti olnud, aga see niitis ta korralikult maha. Kõht valutas ka kogu aeg. Ta proovis perearsti kaudu meestearstile numbrit saada, aga järjekord oli üle kahe kuu pikk – juulikuus oli esimene vaba aeg. Leo kannatas veel paar päeva valusid ja võttis siis ühendust tuttava meestearstiga.
„Ma ei taha tuttavaid tülitada, aga kuna asi oli minu jaoks hull, siis kirjutasin tõesti tuttavale meestearstile. Sümptomite järgi võis kahtlustada ka pimesoolt ja ta soovitas EMO-sse minna. Seal siis uuriti ja puuriti ja leiti, et on põiepõletik. Mul pole elu sees olnud põiepõletikku! Sain viiepäevase antibiootikumikuuri, mis viis palaviku alla, aga valud jäid. Ja siis ma muidugi hakkasin mõtlema kohe omale vähki välja. Ma teadsin juba, et meestekliinikusse ei saa aega ka raha eest ja hakkasin otsima alternatiivi.“
„Ta ütles, et eks arst räägib, mis saab edasi ja kuidas üldse. Ma arvan, et ta poleks tohtinud nii öelda. Ma olin nädal aega segaduses ja hirmul. Arst teatas, et PSA on ülikõrge. Ja see tõmbas mul pinna alt ära. Doktor kirjutas mulle väga karmi antibiootikumikuuri ja veel mingeid muid ravimeid. Kuur kestis kuu aega. Ja siis hakkas pihta. Mul olid tohutud kõhuvalud, kõht oli kivikõva … ja mul oli surmahirm, kujutasin ette, kuidas vähk kasvab. Ma ei saanud aru, kuidas siis nii, sest aasta tagasi olin käinud ilusti kontrollis ja seoses põiepõletikuga EMO-s käiguga oli tehtud seal ka magnettomograafia uuring. Samas ma tean, et kui ei otsita, siis ei avastata vähki enne, kui ta on juba tuntav. Varases staadiumis avastamine on juhus.“
Valudes ja mõneti paanikas kirjutas Leo lõpuks dr Punabile, et lugu on jama ja tal on vist vähk ja kas saaks vastuvõtule. Dr Punab vastas, et tulgu kohe. Leo läks Tartusse tasulisele vastuvõtule. Dr Punab uuris teda ultraheliga ja ütles, et praegu ta küll vähki ei näe.
„Mul langes kivi südamelt ja valu läks ka kohe oluliselt väiksemaks. Dr Punab ütles, et tema üldiselt antibiootikumidega ei ravi ja kirjutas üht teist ravimit. Käskis ka probiootikume võtta ja mul hakkaski kõht läbi käima, pinged langesid ära, elu läks paremaks.“
Juuli keskpaigast saadik käib Leo iga nädal eesnäärme massaaži saamas. Perearsti juures tehtud vereanalüüs näitas septembris, et põletikunäit on ikkagi kõrge.
„Aga ma ei anna alla, ma tahan sellest lahti saada. Ma tahan, et see vähiks ei muutu.“
Kuidas on kroonilise prostatiidiga elada?
Leo ütleb, et kui otsest valu ei ole, siis see haigus elamist ei sega. Mõnevõrra on kusemise surve läinud nõrgemaks, aga see võib olla seotud ka eaga. Ta teab, et prostatiit on kahjustanud kõvasti ta eesnääret ning samasse konditsiooni nagu varem ei saa see enam kunagi. Alla on läinud ka meessuguhormooni tase ja see on Leo meelest natuke liiga vara. Ta ütleb, et mõned muutused võib ilmselt kanda ka teiste asjade arvele, sest karsklane ta pole, aga samas suured pidutsemised on jäänud seljataha. Meestekliinikus tehtud mõõtmiste järgi öeldu põhjal funktsioneerib ta nagu 56-aastane inimene, mis tähendab, et peaks ka kaalust kõvasti alla võtma. Välimuse järgi Leo siiski eriti ülekaaluline ei ole.
„Loomulikult oleksin heameelega normaalkaalus ja eks ma ka pingutan selle nimel, aga aeg-ajalt tekitab see stressi. Samas kui olen kasvõi natukene alla võtnud, tunnen ennast oluliselt kergemalt, ja kui ei ole alkoholi tarvitanud, tunnen end paremini. Ma liigun väga palju, käin jala, sõidan rattaga, teen trenni. Mulle meeldib liikuda. Ilmselgelt mõjutab elustiil selle haigusega toimetulekut. Teisalt mõjutab mu elukvaliteeti kindlasti see, et ma kogu aeg mõtlen selle haiguse peale. Ma ei saa sellest mõtlemisest lahti.“
Seksuaalsust pole prostatiit mõjutanud. „Tunnen küll teatud libiido langust võrreldes kümmekonna aasta taguse ajaga, aga ma arvan, et see on normaalne. Mu naine hoiab mind vägagi joonel ega lase mul manduda. Ja see on väga hea. Millegipärast arvan, et kui oleksin üksinda, siis võib-olla oleks lugu kehvem. Oma kogemusest tahan toonitada, et püsipartner on ülivajalik ja teda tuleb hoida. See on üks mu õpetussõnadest meestele. Ole ise nende vastu hea ja siis ollakse ka sinu vastu hea.“
Leo on teinud kõike, mida arstid on öelnud, et peab tegema: uriinianalüüsid, spermaanalüüsid, kusejoa mõõtmine, ultraheliuuring, vereproovid, eesnäärme massaaž sõrmega jne.
„Eesnäärmemassaaž tähendab seda, et arst masseerib sõrmega pärasoole kaudu eesnääret. Kui eesnääre on põletikus, siis ilmselgelt on see valus, see on nagu näpistamine, ja meeldivat ei ole seal midagi, aga kui on vaja, siis tuleb lasta teha. Selle analüüsi eesmärk on pressida välja eesnäärmesekreet, mis peenise kaudu eraldub. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul oli see jama, et sealt ei tulnud algul mitte midagi. Ma saan aru, et see sekreet on väga väärtuslik diagnoosi allikas, aga mis sa teed, kui keha blokeerib. Ebameeldivustunne protseduuri ees halvab su keha niimoodi, et keha hakkab ise tõrkuma selle vastu. Olen nüüdseks [2023 september] käinud juba kümmekond korda seda massaaži tegemas ja alles viiendal korral tuli midagi. Kogu protseduur võtab tegelikult väga vähe aega, massaaž vast minut-kaks. Mina ise suhtun sellesse kõigesse nüüd kui paratamatusse ega tee enam mingit numbrit. Tegelikult on elus ju palju ebameeldivamaid asju. Kui kasvõi haamriga vastu sõrme virutad, on see igatahes palju valusam. Või kui EMO-s pandi jalalabasse kanüül, siis selle kõrval on meesteanalüüsid siiski kukepea.“
Lisaks sellele, et protseduur ise on kuidagi loomuvastane, nagu Leo ütleb, toob ta välja veel ühe häiriva teguri. Ruum, kus mees ootab oma korda, on väga kitsas. Seal on korraga palju mehi.
„Istud seal ukse taga ja vaatad oma saatusekaaslasi. Kes tuleb, kes läheb … nagu konveier. Ja kui näed veel tuttavaid, siis on piinlik, mõlemal on piinlik. Rohkem oleks vaja privaatsust. Kui veel protseduuridest rääkida, siis minu jaoks on kõige keerulisem spermaanalüüsi andmine kohapeal. Seda peab tegema eneserahuldamise teel ja selleks istud sa imepisikeses ruumis, kus põhimõtteliselt meetri kaugusel istub teine mees. Administraator on ka sealsamas lähedal ja sa kuuled igasuguseid hääli. Mina olen siiani siiski hakkama saanud, aga kujutan ette, et osa meestele võib see sellistes tingimustes osutuda väga keeruliseks.“
Kui on halvasti, siis ei saa kohe abi
Soospetsiifilised haigused ja nendega seotud protseduurid on paljude inimeste jaoks psüühiliselt keerulised ning vajavad avatust nii patsiendi kui arsti poolt. Ka Leo arvab, et võib-olla kõige suurem probleem ongi see, et hakata arstile avatult oma murest rääkima. Laiemalt võttes ei olda harjutud oma hädadest rääkima.
„Mul pole olnud probleemi, aga ma olen aru saanud, et paljudel on. Mina ise patsiendina eelistan seda, et saangi põhjalikult rääkida ja ma olen väga pettunud, kui arst ei vasta mulle või ma tajun, et tal pole aega või tahtmist mind kuulata. Ja siis ma olen natukene rahulolematu. Dr Punab selgitab küll põhjalikult, niipalju kui mul temaga kogemusi on.“
Suures plaanis peab Leo probleemkohaks seda, et teenuse kättesaadavus ei ole Eestis hea.
„Paraku ei ole niimoodi, et kui on halvasti, siis saad kohe abi. Kümme aastat tagasi oli näiteks meestekliinikus aja saamine oluliselt lihtsam kui praegu. Põhjus võib olla ka selles, et nad on kõvasti kampaaniat teinud ja seal käib tõesti väga palju mehi ning seetõttu ongi järjekorrad pikad. See näitab, et ilmselgelt ei ole meil piisavalt kliinikuid ja meestearste ning hädaline võib seetõttu kriitilisel momendil jääda abita.“
Nõuandeid teistele meestele
„Vaatamata pikkadele järjekordadele soovitan ikkagi käia arsti juures vast juba kolmekümnendatest eluaastatest alates ka siis, kui ei ole otsest probleemi. Mind näiteks on teinekord mõjutanud see, et kui ei ole kaebusi, siis ei tihka minna. Mõttes on umbes niimoodi, et kuidas ma nüüd kulutan riigi raha ja võib-olla arstid ka mõtlevad, et mis ta käib siin kallist aega ja analüüse kulutamas. Tegelikult vist ei tohiks sedamoodi mõelda. Mehed, käige ikka oma tervist kontrollimas, isegi kui ei ole tuntavat probleemi, sest mulle on jäänud mulje, et vähesed mehed pääsevad meestehaigustest meie kliimas. Keskmine mees tegelikult ju ei tea üldse oma anatoomiast suurt midagi ja seetõttu on keeruline ka oma probleeme varakult märgata. Kui juba midagi märkab, siis ongi juba rikkis. Mul on vedanud, et ma olen meestearsti juurde sattunud varakult ja tean, et selline asutus on olemas ja sealt saab abi.“
Lisaks rõhutab Leo liikumise tähtsust. Talle endale on liikumine lausa vajadus ning ta teab, kui hästi see enesetundele ja kehale mõjub.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Margus Punabi raamatust „Meeste tervis“.
