Põhjuseks, miks nii paljud partnerlussuhted katkevad, on see, et neid alustatakse kaalutlustel, mis neid pikemas perspektiivis ei toida. Kardame üksindust. Tahame, et keegi annaks meile seda, mida meie vanemad ei andnud meile. Loodame, et keegi aitaks majanduslikult toime tulla. Kunagi olid kõik need põhjused elukaaslast valides piisavalt head, kuid nüüd enam mitte. Ausalt öeldes soovivad kõik parimat, mida armastusel pakkuda on, ja keegi ei taha vähemaga leppida. Seega, kui alustame suhet, mille eesmärgiks on midagi muud kui armastada ja armastatud olla, siis on see ainult aja küsimus, millal muutume rahutuks ja rahulolematuks.
“Kui inimestevaheline suhe ei toimi … siis see ei toimi, kuna seda suhet alustati juba valedel põhjustel.” Neale Donald Walsch
Armastus armastuse pärast
Vähemalt viimased sada aastat ja veel mõned peale, on psühholoogid proovinud aru saada, mis motiveerib inimesi tegema neid asju, mida nad teevad. Sigmund Freud uskus, et see on meie alateadlik soov kogeda naudinguid, Alfred Adler arvas, et selleks on soov teenida lugupidamist kaaskondsete seas, Abraham Maslow aga, et põhjuseks on eneseteostuse vajadus ja Viktor Frankl uskus, et selleks on soov leida kõiges sügavamat mõtet. Võib-olla on kõigil neil pisut õigus. Lõpuks taandub see kõik samale asjale: me kõik peame otsustama, mis meid motiveerib. Ja me kõik peame valima, millel on meie jaoks tähendust ja seejärel lähtuma sellest ka oma partneri valikul.
Kui alustame suhet, mille eesmärgiks on midagi muud kui armastada ja armastatud olla, siis on see ainult aja küsimus, millal muutume rahutuks ja rahulolematuks. Seejärel hakkame juba seda suhet rikkuma, seda torkima ja lõhkuma, ning lõpuks lõpetame teraapias, et parandada midagi, mis juba algusest peale ei toiminud.
Enam ei saa me leppida sellega, et loome küll suhteid, aga nende loomise sügavamaks ajendiks on ikka endiselt veel hirm ja puudus. Armastus tähendab midagi enamat. Nagu kirjanik Daphne Rose Kingma ütles: “Armastus püüab meid üles leida”. Armastus nõuab, et tõstaksime oma panuseid.
Tänapäeval avaldub armastus ainult siis, kui meie eesmärgid on samuti armastusest kantud – näiteks soov armastust suurendada või avardada, anda ja kasvatada, õnnistada ja olla õnnistatud. Elus on kaks võimalust: kas vireleda või elada täiel rinnal. Kui vireleme, siis tähendab see, et oleme tegutsenud usus, et elu on ohtlik, me ei saa seda, mida vajame, ja et teised soovivad meile halba ning et kui lõpetame manipuleerimise ja petmise, siis oleme peagi kaotajad. Kui elame täiel rinnal, siis oleme valinud hoopis teised põhiuskumused. Oleme teadvustanud, et meie elus on piiramatul arvul võimalusi valida armastus, et küllus on käeulatuses, et meil on anda oma väärtuslik panus ja et kui ainult avame end ning usaldame ennast ning teisi, siis voogab meie ellu veelgi enam headust ja armastust.
Otsige lähedast partnerit, lähtudes armastusest, mitte hirmust. “Ma kardan, et armastus läheb minust mööda.” “Ma kardan, et ma pole piisavalt hea, terve ega nutikas, et leida armastust.” “Ma kardan, et olen oma võimalused armastust leida käest lasknud.” Peaksite laskma vabaks oma elust kõik sellise, mis pole armastus – et ilusa ja säravana, nagu te olete, saaksite te lõpuks päiksena pilvede tagant välja tulla.
Nagu Marianne Williamson oma raamatus “Tagasipöördumine armastuse juurde” kirjutas: “Armastus on olemas meis kõigis. See võib ollavarjul, kuid see ei hävi.” Teie elus juba on kogu see suur armastus, mida vajate. See on varjul teie suurepärases südames. Ma lihtsalt püüan aidata teil seda taasavastada, et saaksite seda julgelt teistega jagama hakata. Elu on lakkamatu loomingu protsess. Sageli kuulen, kuidas inimesed räägivad, et nad pole piisavalt loomingulised – nad ei saa aru, et me kõik loome iga päev iga hetke oma elus ise. Enamik meist elab nii, nagu oleks elu meie peremees, mitte vastupidi. Me justkui ei saaks aru, et me ise loome pidevalt oma elu, nagu oleks see üks suur kunstiteos. Ja loomiseks on antud meile tööriistad, milleks on meie mõtted, uskumused, oletused, teod, otsused ja sõnad. Sageli, kui soovime luua midagi, mida meil veel pole, alustame hirmu positsioonilt, selle asemel et teha seda võimaluste paljususe seisukohast. Selmet olla armastav ja avatud, oleme krampis ja ärevuses. Ainuüksi mõte võimaluste teadvustamise tasandile liikumisest võib näida juba hirmutav. Me ei taha pettuda. Kardame, et kui soovime midagi ja ei saa seda, siis tunneme end veelgi enam ilma jäänuna kui enne. Kardame, et saame kinnitust enda kõige suuremale hirmule – hirmule, et me tõesti ei vääri armastust.
On väga oluline, et me ei laseks hirmul hakata domineerima oma otsingute üle. Ärge öelge endale, et te ei suuda enam üksinda olla – öelge hoopis, et olete valmis ja avatud armastuseks. Kui juhindute peamiselt hirmust, näiteks ärevusest, et teid ei hakka mitte keegi kunagi armastama, siis võib juhtuda, et hakkate seda, mida kardate, veelgi enam genereerima. Seda seetõttu, et need asjad, millele olete keskendunud, ongi kõige tugevama energeetilise laenguga.
Kui olete meeleheitel, siis võite kindel olla, et selle põhjuseks on hirm. Kui soovite põgeneda kõige selle eest, mida kõige enam kardate, võib õnnetuseks minna nii, et loote veelgi enam seda, mida kõige vähem soovite. Nagu öeldakse: “Mille vastu võitlete, see aina kasvab.” Seetõttu palun ma teil valida enda jaoks põhiomaduse(d) oma armastuseotsingute alustalaks. Sellised põhiomadused, mis on iseloomulikud armastusele. Ma palun teil tugineda armastusele. Kui teid on minevikus rängalt petetud, valige alustaladeks tervenemine ja vaprus, kui te taas avate end armastusele. Kui teid on hüljatud, siis võite valida usalduse ja avatuse oma uute loodavate suhete alustaladeks. Alles ennast sisemiselt tervendades saame hakata tõelist armastust otsima.
Allikas: Katherine Woodward Thomas “Kuidas leida seda õiget”, kirjastus Pilgrim
