Päritud ärevusest ja isiklikust vastutusest

Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku ärevushäirete ravijuhendis on kirjas: “Uuringud näitavad, et ärevushäiretesse haigestumist on võimalik seletada 30-40%-l juhtudest geneetiliste teguritega”. Mulle on jäänud silma ka kirjutisi, milles väidetakse, et tervelt 60% osas on meie psüühika geenide poolt ette ära määratud. Enamasti toetutakse seda väites möödunud sajandi 70-te lõpus USA-s Minnesotas Thomas J. Bouchard Jr ja tema kolleegide poolt läbiviidud MISTRA (Minnesota Study of Twins Reared Apart) uuringutele lapsepõlves lahutatud ühemunarakukaksikutega.Inimesegeneetikud on püüdnud aastakümneid leida spetsiifilist geeni, mis põhjustab üht või teist vaimset probleemi, kuid tänases teaduses muutub aina valdavamaks mõtteviis, et sellist ühe geeni üht mutatsiooni pole. Kui ajaleht “The Guardian” küsis 2014. aastal Briti juhtivalt geeniteadlaselt professor Robert Plominilt, millised on praegused tõendid psühholoogilisi isikuomadusi selgitavate geenide kohta, vastas teadlane: “Ma olen neid geene otsinud viisteist aastat, aga pole ühtegi leidnud.”Täpselt nagu ema”Ma kardan kohutavalt, et mu tervis ütleb üles. Ka mu ema on igavene pabistaja.” “Mul hakkab sees keerama, kui on väiksemgi oht sattuda kellegagi vastasseisu.