Tahaksin teile rääkida, kui tähtis on kogu südamega ellu sukelduda. Armastusega suudab inimene tõusta dimensiooni, mida ta läbi teadmise ei suuda. Kuid me ei tea, mis armastus on. Armastuse nime all ringleb niivõrd palju valerahasid, et tõelist armastust on keeruline ära tunda. Kõik teavad sellist majandusseadust, et valeraha sööb tõelise raha turult välja.
Inimkeeltes ei ole olemas ühtki teist sõna, mida oleks nii valesti mõistetud kui sõna “armastus”. See valestimõistmine on põhjustanud kõikvõimalikke probleeme, vägivalda, vaidlusi, sõdu ja lahinguid. Seepärast on hädavajalik armastuse printsiipi mõista.
Meie praegusest eluviisist on kõigile selgesti näha, et meie elus on kesksel kohal iha armastuse järele, janu armastuse järele, igatsus armastuse järele. Kui soovime elu olemust otsida, peame otsima ei midagi muud kui armastuse olemust. Kogu meie elu põhituuma kannustab vaid üks ihalus, vaid üks palve, vaid üks iha – ja see on armastuse järele. Kui see soov pole täitunud, siis tundub elu absurdsena. Pole ime, et elu tundub mõttetuna – see tundub paigalseisvana, see tundub olevat kui orjus, see tundub olevat pidev muretsemine – suurim igatsus elus ei ole täitunud, suurim vajadus elus pole täidetud. Me ei ole võimelised armastust andma ega saa armastust ka teistelt.
Kui armastusevajadus jääb rahuldamata, kui armastuse seeme ei ole võrsunud, siis näeb kogu elu välja absurdne, see tundub tume, see tundub ilma igasuguse tähenduseta ja mõttetu. Elu tundub absurdne, sest armastust pole. Kui armastust on rohkelt, muutub elu tähendusrikkaks, kui armastus kaob, tundub elu ilma igasuguse eesmärgita. Kui armastus on tugev, muutub elu tähenduslikuks, kulgeb tänulikkuses ja kõik õnnestub.
Mis asi see iha armastuse järele siis on? Mis on see hull ihalus armastuse järele? Mis on see, mida me armastuse nime all otsime ja mida me ei suuda leida? Kogu meie elu ja tegevus liigub ainult armastuse ümber. Armastuse nimel peetakse lahinguid. Armastuse nimel omandatakse jõukust. Me ronime mööda eduredelit armastuse nimel. Isegi sannyas, tõeotsing, võetakse ette armastuse pärast ja me jätame armastuse pärast maha kodu ja perekonna. Kogu elu liikumapanev jõud, selle allikas, selle juured on ainult armastuses.
Need, kes võtavad ette rännaku ambitsioonide nimel või need, kes ihaldavad edu… Kas olete taibanud, et nad püüavad edukuse abil saavutada seda, mida nad ei suutnud saavutada armastuses? Inimesed, kes täidavad oma seife jõukusega, kes kuhjavad kokku rikkust, kas olete taibanud, et nad püüavad heitlikult rikkust kogudes saavutada seda, mida nad ei suutnud saavutada armastuses? Inimesed, kes peavad sõdu ja vallutavad kuningriike, kas olete taibanud, et nad püüavad maid vallutades võita seda, mida nad ei suutnud võita armastuses? Kogu inimese elu ja tegutsemine, kogu see vaev, kogu see ringijooksmine, kogu see heitlus käib ainult ümber armastuse. Mis asi see iha armastuse järele siis on? Püüamegi esmalt sellest ihast ühiselt aru saada, et suudaksime siis mõnesid asju sügavamalt mõista.
Inimolendi sünni järel eraldatakse tema keha emast ja seejärel alustab see üksikolend omaenda rännakuga. See üksikolend alustab selles tohutus universumis oma rännakut täiesti üksi. Väike veepiisk aurab ookeanist välja ja kerkib lõpmatusse taevasse. Väike liivakübe tõuseb mererannalt üles ning jääb õhku hõljuma. Inimene on oma emast eraldatud – veepiisk on merest eraldatud ning lõpmatus taevas ära eksinud.
Veepiisk püüab merega taasühineda, mis on sama, nagu inimene püüab ühineda täielikkusega. See, mis on eraldi, see mis on eemal, tahab saada tervikuga liidetuks. Armastus tahab olla üks koos teisega, see tahab olla üks kõigega. Armastus igatseb mitteduaalset olemist, see igatseb mitteduaalsuse järele. Armastusel on janu vaid ühe asja järele – olla kõigega üks, ühineda kõigega. Tema ainsaks kannatuseks on eraldatus, eraldatus inimestest. Eraldatus kõigest muust on tema agoonia ja ängistus. Veepiisk tahab tagasi tulla ja merega üks olla. Inimese iha armastuse järele ei ole midagi muud, kui iha olla kõigega üks. Selles seisneb tema janu, selles seisneb tema palve. Vaistlik armastuse otsimine on ühtsuseotsing – kuid ükskõik millisel viisil me ühtsust otsime, tabab meid alatasa ebaõnn. Võib-olla seetõttu, et otsime valest suunast, mis viib meid ühtsusest hoopis eemale, me otsime seda valest suunast. Armastuse nime all on ringlusesse jõudnud valeraha.
Kui armastame, siis kallistame teineteist, südamest südamesse. Kaks keha saavad lähedaseks, kuid alati jääb nende vahele distants, distants on alati olemas. Isegi tihedalt liibuvas embuses teab inimene alati, et ta on teisest eemal, et ta ei ole piisavalt lähedal, et ta ikkagi ei ole teisega üks. Isegi siis, kui kehad on teineteise lähedal, jääb lootus ühinemist saavutada täitumata. Seetõttu pole siis ime, et kehatasandil on armastus läbikukkumisele määratud. Armastaja saab aru, et ta on läbi kukkunud. See teine, kellega ta tahtis üks olla, on väga lähedal, kuid ühinemist ei ole toimunud. Ta ei mõista, et kehal on oma piirid. Inimene ei saa teisega üks olla vaid kehatasandil. Ainetasandil ei saa toimuda ühinemist. Aine tõeliseks olemuseks ongi see, et selles on eraldatus, selles on vahemaad, selles on lõhed.
Kuid armastaja seda ei näe. Vastupidi – ta arvab, et inimene, kellesse ta on armunud, ei ole piisavalt osavõtlik ning see ongi põhjus, miks ta end eraldiolevana tunneb. On rumalus tahta kellegagi füüsiliselt ühineda, kuid tema ei saa sellest aru. Tema arvab, et inimene, kellelt ta armastust ootab, ei armasta teda piisavalt – ja seetõttu ei saa nad üks olla. Seega saab ta oma partneri peale vihaseks ning ei taipa, et kogu tema armastuse tasand on vale.
Armastajad püüavad teineteist omada. Nad püüavad teist omada, taipamata, et armastus ei püüa ealeski kedagi omada. Ja seega distants armastajate vahel suureneb ja lõhe laieneb. Armastus ei ole vägivaldne, kuid omamine on vägivaldne ja omamine tekitab vaenu.
Püüdes inimest omada, haarame tal justkui turjast kinni. Omamine tähendab ahelaid. Kuna sa armastad, kardad sa vahemaad oma armastatuga suurendada. Seetõttu püüad armastatut endale üha lähemale ja lähemale tuua, üha rohkem enda külge köita. Sa püüad kõiges turvalisust luua, arvates, et see sulgeb lõhe sinu ja su armastatu vahel, sulgeb vahemaa teie vahel. Mida rohkem vaeva sa lõhe sulgemiseks näed, seda rohkem see lõhe suureneb.
Allikas: Osho “Vaikus. Sinu olemise sõnum”, kirjastus Pilgrim
