Osavõtlikkusest kõneldes peame üldiselt silmas nendele inimestele suunatud tegevusi, kellel on meist vähem vedanud. Meie paremad võimalused, korralik haridus ja hea tervis peaksid meid sundima osavõtlikult suhtuma neisse vaestesse, kes sellest ilma on jäänud. Süvenedes aga õpetustesse osavõtlikkuse äratamisest ja püüdes teisi aidata, võime jõuda arusaamisele, et osavõtlik tegutsemine tähendab võrdselt nii tööd iseendaga kui ka tööd teistega. Osavõtlik tegutsemine on üks kõige kõrgema taseme praktikatest. Pole midagi kõrgetasemelisemat kui teistega suhestumine. Pole midagi kõrgetasemelisemat kui suhtlus – osavõtlik suhtlus.
Oma tundeid saame endale tunnistada üksnes avatud, hinnangutevabas olekus. Vaid avatud olekus, kus meid ei kammitse meie enda nägemus tegelikkusest, võime näha, kuulda ja tunda teiste tegelikku olemust. See omakorda annab meile võimaluse nendega tõeliselt koos olla ja suhelda.
