Osavõtlikkusest kõneldes peame üldiselt silmas nendele inimestele suunatud tegevusi, kellel on meist vähem vedanud. Meie paremad võimalused, korralik haridus ja hea tervis peaksid meid sundima osavõtlikult suhtuma neisse vaestesse, kes sellest ilma on jäänud. Süvenedes aga õpetustesse osavõtlikkuse äratamisest ja püüdes teisi aidata, võime jõuda arusaamisele, et osavõtlik tegutsemine tähendab võrdselt nii tööd iseendaga kui ka tööd teistega. Osavõtlik tegutsemine on üks kõige kõrgema taseme praktikatest. Pole midagi kõrgetasemelisemat kui teistega suhestumine. Pole midagi kõrgetasemelisemat kui suhtlus – osavõtlik suhtlus.
Oma tundeid saame endale tunnistada üksnes avatud, hinnangutevabas olekus. Vaid avatud olekus, kus meid ei kammitse meie enda nägemus tegelikkusest, võime näha, kuulda ja tunda teiste tegelikku olemust. See omakorda annab meile võimaluse nendega tõeliselt koos olla ja suhelda.
Teistega osavõtlik suhestumine on väljakutse. Kellegagi sügavalt südamest suhelda ja tema jaoks olemas olla (olgu see meie laps, abikaasa, lapsevanem, klient, patsient või kodutu naine tänaval) tähendab, et me ei sule end selle inimese ees. Ennekõike tähendab see, et me ei sule ennast iseenda ees. Laseme endal tunda, mida tunneme, ega tõrju seda eemale. Seega lepime enda juures kõigega, ka nende külgedega, mis meile ei meeldi. Niisugune käitumine eeldab avatust, mida budismis vahel ka tühjuseks kutsutakse. Me ei kinnitu ega klammerdu millegi külge. Oma tundeid saame endale tunnistada üksnes avatud, hinnangutevabas olekus. Vaid avatud olekus, kus meid ei kammitse meie enda nägemus tegelikkusest, võime näha, kuulda ja tunda teiste tegelikku olemust. See omakorda annab meile võimaluse nendega tõeliselt koos olla ja suhelda.
Rääkisin hiljuti ühe vana mehega, kes on viimased neli aastat tänaval elanud. Keegi ei heida talle kunagi pilku. Keegi ei kõneta teda. Vahel antakse talle veidi raha, ent keegi ei vaata talle kunagi otsa ega küsi, kuidas tal läheb. Meest valdab terav üksindus- ja eraldatusetunne. Tugev tunne, et teda pole teiste inimeste jaoks olemas. See mees tuletas mulle meelde, et osavõtliku rääkimise või osavõtliku tegutsemise sisuks on inimeste jaoks olemas olla, mitte õuduses, hirmus või vihas eemale tõmbuda.
Osavõtlik olla on raske ülesanne. Me kõik oleme iga päev paljudes suhetes. Kuid just siis, kui oleme need, kes tahavad teisi aidata (olgu vähihaigeid, aidsihaigeid, väärkoheldud naisi või lapsi, väärkoheldud loomi, või ükskõik keda, kellel on valus), märkame peagi, et see, keda aidata tahtsime, toob meis enestes välja lahendamata pingeid. Me tahame aidata ja võib-olla aitamegi mõne päeva või kuu, kuid varem või hiljem saabub keegi, kes meid endast välja viib. Tabame end neid inimesi vihkamas või kartmas. Me tunneme, et lihtsalt ei saa nendega hakkama. Kui soovime teistele siiralt kasuks olla, peab see alati paika. Varem või hiljem kerkivad esile kõik meie lahendamata probleemid. Seisame iseendaga silmitsi.
Roshi Bernard Glassman on Yonkersi linnas (New Yorgi osariigis) kodutute projekti juhtiv zen-õpetaja. Kui teda viimati kõnelemas kuulsin, lausus ta midagi, mis mind rabas. Ta nentis, et ei tööta teiste aitamiseks. Ta teeb oma tööd, sest tunneb, et liikumine ühiskonna neisse osadesse, mida ta endast eemale oli tõrjunud, tähendab tegelikult tööd tema enese nende osadega, mida ta eemale oli tõrjunud.
Tegemist on küll tavalise budistliku mõtteviisiga, kuid selle järgi on raske elada. On raske isegi kuulda, et see, mida me väljaspool eemale tõrjume, on sama, mida ka enestes tõrjume, ning see, mida me enestes tõrjume, seda tõrjume ka väljaspool. Kuid põhimõtteliselt see nii toimib. Kui leiame, et meiega ei ole võimalik tööd teha, ja loobume, siis leiame, et ka teistega ei ole võimalik tööd teha, ning anname alla ka nende puhul. Mida vihkame enda juures, seda vihkame ka teiste juures. Oleme teiste suhtes just niivõrd osavõtlikud, kui oleme osavõtlikud enda suhtes. Osavõtlikkus algab ja lõpeb osavõtlikkusega kõige soovimatu suhtes meis endis, kõigi nende puuduste suhtes, mida me nähagi ei taha. Osavõtlikkus pole mingi enesearenduskava ega ideaal, mille väärilised me püüame olla.
Mahayana* õpetus ütleb: „Suunake kõik süüdistused endasse.“ Lahtiseletatuna: „Kui mul on väga valus, siis vaid sellepärast, et ma nii kramplikult kinni hoian.“ See ei tähenda, et peaksime end vaeseomaks tümitama. See ei propageeri märterlust. See ütleb vaid, et valu tuleneb meie kangest püüdlusest oma tahtmist saada, ja kui tunneme end ebamugavalt, oleme soovimatus olukorras või paigas, on süüdistused üheks meie peamistest väljapääsuteedest.
Oleme harjunud ehitama süüdistustest barjääri, mis ei luba teistega ehedalt suhelda. Seda barjääri tugevdavad meie arusaamad sellest, kellel on õigus ja kes eksib. Nii teeme me oma kõige lähedasemate inimeste ja ka poliitiliste süsteemidega, kõigega, mis meile kaaslases või ühiskonnas ei meeldi. See on igivana ja levinud, hoolikalt lihvitud viis enda paremini tundmiseks. Süüdistagem teisi. Süüdistamine on üks viis meie südant kaitsta. Üritada kaitsta seda, mis on meis pehmet ja avatut ja õrna. Me ei võta valu omaks, vaid rüseleme, et leida mingit mugavat jalgealust.
Ülaltoodud sõnumis sisaldub kasulik ja huvitav ettepanek hakata muutma seda sügavalt juurdunud, iidset kalduvust üritada kõike kramplikult oma tahtmise järgi saada. Alustuseks tasuks olukorras, kus tunneme süüdistamisesoovi, püüda tabada tunnet, milles väljendub meie iseenda külge klammerdumine. Mis tunne on süüdistada? Mis tunne on tõrjuda? Mis tunne on vihata? Mis tunne on olla täis õiglast meelepaha?
Meis kõigis leidub palju pehmust, palju südant. Selle tundliku koha puudutamisest tulebki alustada. Selles seisnebki osavõtlikkus. Kui suudame hoiduda süüdistustest piisavalt kaua, et endale avarust anda, et tunnetada seda õrna kohta, siis oleme justkui puudutamas sügavat haava otse süüdistustest moodustunud kaitsekooriku all.
Allikas: Pema Chödron „Kui kõik variseb kokku“, kirjastus Pilgrim
