Orja lugu ehk vaimse-geneetilise pärandi tagamaadest ja mõjust

Inimesed on võimelised elama piisavalt kaua (isegi terve elu) oma elust ohvrimeelsena, järgnedes oma kinnismõtetele nagu eesel porgandile – küll saan kunagi oodatud tulemuse, suurema raha, parema töö, rahuldustpakkuvama suhte, kaunima kodu jne jne.On võimalik programmeerida endale kestvalt sisse ooteperiood, nägemata, et ainult selles elataksegi. On võimalik kujundada elustiiliks pidev ootus ja lootus kunagi tulevikus terendava õigema, parema, täiuslikuma jne nimel. See kehtib ka suhete kohta, suhetes taluda ebamugavust ja ebatäiuslikkust, sest kui see ära kannatada, siis kunagi võib hakata parem, või küllap tuleb see “õige”. Selle nimel on inimene nõus taluma ebamugavust, kannatama, alandust taluma, maadligi suruvaid suuri koormaid kandma, “enda peale võtma”, vähem (tasustatud) saama, programmeerides end sedasi märterlikult “tuleviku nimel elama”.See programm on rajatud kollektiivsele uskumusele: “Sest nii tehakse!”, “Kõik ju mõtlevad nii ja nii see käibki”. Muster on muster, sest see kordub: tegevustes, valikutes, otsustes, suhetes, käitumises, kõiges. Mustrite järgimine tagab mugavuse, turvalisuse, aktsepteerituse, vaherahu jm motiveeriva (nn porgandid).Inimene järgib pimesi mustreid, nagu ori järgneb kuulekalt peremehele. Ta ohverdab kõik väärtusliku, mis tal on ja mis on oluline (eluase, raha, aeg, parimad aastad) selleks, et laduda vundament määramatus tulevikus võibolla ehitatava unistustemaailma ehitamiseks.