Sõidad mööda tänavat ja miski kuulutusplangul meenutab sulle mingit minevikupainet. Näiteks midagi, mis juhtus kaheksa aasta eest. Mis mõte on praegu sellega end vaevata? Rikkusid just oma päeva asja eest teist taga ära. See, et sind midagi minevikus häiris, ei tähenda, et see ikka veel seda tegema peab. See on ju möödas, kas pole? Mõtled, et kuna sa ei taha enam midagi sarnast kogeda, siis pead meeles pidama, kui halb see oli. See oleks sama, kui ütleksid, et sul on vaja poekotti, et tuua koju sellist toitu, mis kunagi su tervisele halvasti mõjus, et nüüd igal hommikul seda natuke süüa meenutamaks, kui halvasti see tervisele mõjus. Sa ei teeks kunagi midagi sellist halva toiduga, milleks siis teha seda halbade kogemustega seoses?
Oleme nüüd valmis tegelema ühe teemaga, mis on väga küps, et kasutada seda oma vaimseks kasvuks – sinu minevik. Sa ehk ei nõustu sellega, kuid mineviku kaasaskandmise puhul on tegu sajaprotsendilise kulu ja nullkasuga. Mis kasu võiks tõusta varem juhtunu ehk praegusel hetkel mittejuhtuva põdemisest? Mis möödas, see möödas. Praegu isegi mitte asetleidva sündmuse mälumise kasutegur on null. Maksta aga tuleb täiega: kogu oma mentaalse, emotsionaalse ja koguni füüsilise tervisega.
Kui sa lased kogemused sündmuste tegeliku toimumise ajal endast täielikult läbi, siis puudutavad nad sinu olemise tuuma ja muutuvad sinu osaks ilma mingeid arme jätmata. Siis saad lihtsalt neist õppida ja kasvada. Kui juba suudad täielikult mingi kogemuse lõpuni seedida, siis tead selle kordudes iseenesest, mida sellega peale hakata. Kui sa lapsena vastu kuuma pliiti põletada said, ei pea valusat kogemust kogu aeg mälus esiplaanil hoidma. Sa ei pea endale lakkamatult meelde tuletama, et pliidid on kuumad ja võivad põletada. Kui pead, siis oled kogemusest õppimise asemel endale hoopis samskara meisterdanud. Ära muretse, sa tead edaspidigi pagana hästi, et kuuma pliiti katsuma ei pea.
Samamoodi, kui oled õppinud mõnda pallimängu või pilli mängima, ei pea sa pidevalt mõtlema, kuidas mängida – see on sinu sisse kinnistunud. See tähendab, et see on su olemisse integreerunud. See muutub täiesti loomulikuks ja sa ei pea mängides enam kunagi sellest mõtlema. Nii peaksid kõik su varasemad õpikogemused sinusse salvestuma – pingutuseta esil, kui neid vajad, ent mitte kunagi sind vaevamas, kui sa neid ei vaja. Kui töötled oma kogemusi õigesti, on nad alati sulle appi tõttamas, kuid nad ei kummita sind kunagi.
Ehk aitab järgnev harjutus sul mõista, mida tähendab kogemuse täielik töötlemine, mitte pelgalt mõistusega käsitlemine. Heida hetkeks pilk sellele, mis on su ees. Kas see oli raske? Ilmselgelt polnud mingit pingutust vaja; sa lihtsalt hetkega nägid, mis su ees on. Kujutle nüüd, et maailma parim kunstnik helistab sulle, kuna tahab sinu nähtut maalida. Kui kaua võtaks aega talle kõige nähtu kirjeldamine, kui peaksid silmas iga värvivarjundit, valgusepeegeldust, pinnaerisusi puidul, iga pisimatki detaili? Telefonikõne kujuneks väga pikaks. Ometi nägid seda kõike sekundi murdosa jooksul. See ongi teadvuse ja mõistuse vahe – esimene lihtsalt näeb ja teine püüab nähtut käsitleda.
See vahe kehtib kõigi elukogemuste puhul. Kui midagi vahetult koged, võib see otse su teadvust puudutada. Kogemiseks pole vaja, et mõistus hakkaks lahkama, kas tegemist on soovitud või soovimatu kogemusega, et see siis vastavalt kuhugi paigutada. Nii nagu olid võimeline kuni üksikasjadeni nägema enda ees avanevat vaadet ilma sellest mõtlemata, saad samal moel kogemused kogu nende täiuses enda olemisse integreerida, ilma et peaksid neid mõistusega paika panema. Pole midagi külluslikumat kui täielikult vastu võetud kogemus, mis su olemisse integreerub.
Kui palju on su minevikus selliseid juhtumisi, millega tahaksid lõpparve teha, selle asemel et nendega mentaalselt ja emotsionaalselt end aina edasi kurnata? Tõde on see, et kui tahad saavutada sügavamat vaimsust, ei tohi sa lahendamata minevikukogemusi endas hoida. Sa pead neist vabanema – lihtsalt vabanema, mitte neid alla suruma. Ajapikku näed, et kui need blokeeritud mustrid on läinud, siis on järele jäänud vaid vaimne hoovus – see on üldse kõige kaunim mõeldav kogemus.
Kuidas lasta minevikku vabaks? See on väga ühene asi. Minevikust pärit blokeeringud tõusevad igapäevaselt ise esile, ja kui nad esile kerkivad, siis lasegi neil minna. Pole mingit mängimist. Asi on lihtne. Välised sündmused põhjustavad ladustatud mustrite üleskerkimist. Kena, las siis tulevad üles. Elus juhtub paljutki, mis su samskara’sid riivab. Kui nad juba olemas on, siis millegagi saavad nad kindlasti pihta. Maailm on igaühe kasvuks ideaalne, aga mitte sinu poolt väljamõeldud põhjustel. Maailm sobitub täiuslikult igaühe kasvuga, sest iga inimene vaatab maailma läbi enda blokeeringute. See on samamaoodi nagu Rorschachi tindipleki testide puhul. Pole nii, et tindiplekk on täiuslikult kujundatud sinu teemade esiletoomiseks, vaid on nii, et vaatad tindiplekki läbi oma isiklike teemade prisma ning projitseerid oma teemad selle peale. Seetõttu sobib üks ja seesama tindiplekk hästi kõikide patsientide diagnoosimiseks, nii nagu üks ja seesama maailm sobib täiuslikult kõikide kasvuks. Kui tahad näha, mis sind päriselt ümbritseb, tuleb sul oma sisemistest teemadest vabaneda.
/…/
Peaksid olema võimeline vaatama tagasi minevikule ja ütlema: „Aitäh.“ Pole oluline, mis juhtus. Pea meeles, igal hetkel toimub universumis triljoneid ja triljoneid asju, aga sina saad kogeda vaid ühte. Kuidas saaksid mitte lugu pidada sellest ühest, mis su ette maandus? Tulid siia Maa peale ja said sellise kogemuse. Sinu elu ongi selline: hetkede jada, mis on antud sulle kogemiseks. Õpi oma minevikku armastama ja hindama. Võta ta täielikult omaks, täna teda, et ta sind õpetas ja lase minna mis tahes hukkamõistval hinnagul, mis sul minevikuasjadega on. Su minevik on täiesti sinu oma. Ta oli. Ta on püha. Ta on kaunis. Samad asjad ei juhtunud mitte kellegi teisega, ega saagi kunagi kellegi teisega juhtuma. Võta oma minevik täielikult omaks, jaata teda kuni lõpuni välja, emba ja suudle teda – armasta jäägitult.
