Ootuses oodates paneme oma elu ootele

Kui suhtes ei ole selget “Meid”, on teadmatus ühisosa ja piiride kohta, pole mõistmist ega rääkimist vaid põiklemine ja vaikimine, siis täidab iga inimene suhtes valitsevat tühjust omal moel, ootab ja oletab iseenda tundeid peites, et peletada rahutust, sest nii proovib ta muuta suhet enda jaoks paremaks. Ootus on vaikuses, kus ei räägita, seal, kus pole selgust ja jääb ruumi täitmiseks, seal oletame ja nii sünnivad meie kujutluses visioonid ja ärkab lootus täita oma vajadused ja unistused. Kuid, kui palju vastab reaalsus tõele? Kuidas tajume teise ootust, kas vastame, sest tahame ja see liidab meid või on see kohustus, punnitamine ja sundus, mis viib näitlemise ja teise tõrjumiseni, sest ei suudeta olla keegi teine peale iseenda.Ootuses oodates seisame, kuulame ja jälgime teise iga liigutust ja sõna. Ootame, et teise tegu või sõna lükkaks meid liikvele suunda, kuhu soovime jõuda ja annaks meile selle, mida soovime kogeda, sest tundub, et ainult läbi teise on selline tulemus võimalik. Ootus tarretab ja ei lase tegutseda, sest stsenaarium on ettekirjutatud ja nii saame liigutada alles peale teise tehtud käiku, sest me ise ei luba endal esimesena astuda. Kui teine ei tee nii nagu oleme ette mõelnud, siis on tema süüdi, et me ei jõudnud sinna, kuhu tahtsime jõuda ja jäime ilma sellest, mida vajasime.