Maailm ei vaja sinu täiuslikkust. Samuti ei vaja see sinu isikliku heaolu ohverdamist. Maailm vajab, et sa oleksid tõeliselt õnnelik ja rahul. See on oluline, sest, olles õnnelik ja rahul endaga, saad sa teistele pakkuda parimat osa endast, kirjutab Kristina Mänd-Lakhiani oma raamatus „Ebatäiuslikkuse võlu“. Ja nii me jõuamegi tagasi sama küsimuse juurde: mis sind õnnelikuks teeb?
„Õnn on üks kõige aeglasemini küpsevaid vilju Elu Aias ja nagu kõiki vilju tuleb sedagi kasvatada.“ – Helen Keller
Ju ei tule sulle üllatusena, kui ma ütlen, et mina ei saa sinu eest sellele küsimusele vastata. Ma võin jagada mõningaid ideid, et nügida sind õiges suunas, kuid lõppkokkuvõttes leiad sa vastuse küsimusele, mida õnn sinu jaoks tähendab, enda südamest.
Kuna ma olen seda teemat õppinud, uurinud ja õpetanud juba mitu aastat, võiksin sellest terve raamatu kirjutada. Kuid seda mul kavas pole ja see pole ka vajalik. See raamat, mida sa praegu loed, ei räägi õnnelikkusest. See räägib õnne eeltingimusest.
Sinust.
See räägib teekonnast tagasi iseenda juurde.
Juhtumisi on õnnelikkus enda taasleidmise paratamatu tagajärg. Kui sa tervendad suhte iseendaga, kaasneb sellega ka õnn.
Seepärast ei ütle ma, mis see õnn on, sest ainult sina saad sellele küsimusele vastuse anda. (Tänane koduülesanne sinu jaoks ongi panna kirja oma õnnelikkuse definitsioon.) Mida mina teha saan, on öelda, mida õnn kindlasti ei ole.
Õnn pole täiuslikkus
Teeme väikese mõtteeksperimendi. Palun meenuta üht tõelise õndsuse hetke oma elust.
• See võib olla mõne imelise loodusvaate või loodusnähtuse kogemine ja nautimine.
• Võib-olla oled sügavalt armastatud inimesele silma vaadanud ja mõistnud, et ta vastab sel hetkel su tunnetele.
• Või naernud koos kõige nunnumate lastega (vean kihla, et need olid su enda lapsed).
Olen kindel, et sa oled kogenud ülima õnne hetki ja tead, mis tunne see on. Mine mõnesse sellisesse hetke tagasi – kujuta seda endale ette, tunneta seda õnnetunnet, tunne seda rõõmu.
Küsi endalt: kuidas saaks seda hetke paremaks muuta ja veel täiuslikumaks teha? Kas pole veider sellele küsimusele vastata? Ma loodan, et on. Esitasin selle küsimuse meelega. Ma tahan öelda seda, et õnnelikud, rõõmsad, õndsad hetked on tänu õnne- ja õndsustundele täiuslikud just sellisena, nagu nad on. Nagu on öelnud üks meie erakordselt huvitav Mindvalley õpetaja, ärikooli professor, autor, kõneleja ja muidu ka tore inimene Srikumar Rao: „Sa ei ole õnnelik sellepärast, et kõik on täiuslik. Kõik on täiuslik, sest sa oled õnnelik.“
Õnn ei vaja täiuslikkust. Tegelikult on perfektsionism õnne tapja, sest sellega kaasnevad tingimused ja reeglid. Et miski oleks täiuslik, peavad olema täidetud paljud tingimused ja nõudmised. Ometi takistab just see mõte, et õnn saabub siis, kui teatud tingimused on täidetud, siin ja praegu õnnelik olemast.
Professor Rao ütleb (minu vabas tõlgenduses), et sa pead loobuma „siis, kui“ õnne definitsioonist. Näiteks:
• Olen õnnelik siis, kui ma võtan kaalust alla.
• Olen õnnelik siis, kui leian elu armastuse.
• Olen õnnelik siis, kui ma teenin miljon dollarit.
Inimestele on omane pidevalt millegi poole pürgida. Üks eesmärk saavutatud seatakse kohe uus ega võeta aega tähistamisekski. Sa sead uue eesmärgi ja siis uue ja veel ühe ja veel järgmisegi ning lõpuks muutub see kõik hullumeelseks tagaajamiseks, kus õnn ripub nagu porgand konksu otsas: see on küll alati käeulatuses, aga mitte kunagi kättesaadav.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kristina Mänd-Lakhiani raamatust „Ebatäiuslikkuse võlu“.
