Oma elu õpilastena ise endist õpetajate juures

Ühest küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi jätkame.Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse. Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest, lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada, tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda. Seal muutume isekamateks, kui saame aru, et teisel on vajadus olla oluline ja meie tegevus annab talle võimaluse seda tunda, kuid tegelikult vajame ka ise seda inimest, kuid ainult seni, kuni ta lahendab meie eest ülesandeid.Me oleme vajalikud, kuid suhtes on halb olla. Me saame jagada, kuid meil on ikkagi halb olla. Miks? Me jagame teisega, anname talle oma ülesande, kuid ei võta seda inimest endasse, ei kanna teda.