Ära lase end alt vedada egol, mis sageli laseb käiku kõik vahendid, et ainult veenda meid, nagu oleksime selle või teise situatsiooni lahendanud. Kui tihti me ütleme endale: „Jaa, ma saan aru, teine oleks käitunud täpselt samuti nagu mina“ – et ainult vabaneda vajadusest ennast teadvustada ja anda endale andeks! Sellise võttega püüab ego salamisi silma alt ära koristada ebameeldiva olukorra. Juhtub, et tunnistame küll ebameeldivat situatsiooni või isiksust, kuid samas ei anna endale õigust tema peale vihastada, ei minevikus ega olevikus. Seda nimetatakse ainult kogemuse omaksvõtuks. Aga on oluline erinevus kogemuse omaksvõtu ja iseenese omaksvõtu vahel. Viimane on raskem, sest meie ego ei soovi tunnistada, et kõik raskemad kogemused elame läbi ainult selleks, et veendumusele jõuda: me ise käitume teistega täpselt samal viisil nagu nemad meiega.
Oled sa märganud, et kui sina kedagi milleski süüdistad, siis seesama inimene süüdistab sind samas asjas? Vaat mispärast on nii tähtis õppida ennast mõistma ja aktsepteerima niivõrd täielikult, kui see üldse võimalik on. Ainult nii võime aegamööda hakata situatsioonidest läbi minema ilma liigsete kannatusteta. Ainult sinust sõltub otsus, kas võtta end kätte ja saada oma elu peremeheks või lubada, et seda kontrollib su ego. Et seda dilemmat lahendada, läheb vaja kogu su mehisust, sest sel juhul sa kisud möödapääsmatult lahti vanad haavad. See aga on väga valus. Mida tugevamini sa teatud olukorras kannatad või oled hädas teatud tüüpi inimsuhetega, seda vanem on su probleem.
Väljapääsu otsides võid loota oma sisemise jumala peale. Tema vägi on sinus olemas ja töötab alati. Ta tegutseb nõnda, et suunab sind inimeste ja olukordade juurde, mis on hädavajalikud su kasvuks ja arenemiseks. Su hing tahab, et võtaksid end omaks kõigi kogutud kogemuste, vigade, tugevate ja nõrkade külgede, soovide ja läbikukkumistega.
See enese aktsepteerimise vajadus on meil kõigil. Ent varsti pärast sündi hakkame märkama, et püüdlus olla mina ise kutsub täiskasvanutes ja ümbruses esile rahulolematuse. Me teeme järelduse, et loomulik olla on halb ja ebaõige. See avastus ei ole meeldivate killast ja kutsub lapses sageli esile vihapurskeid. Niisugused pursked toimuvad nõnda sagedasti, et kõik suhtuvad neisse kui millessegi normaalsesse. Neid nimetatakse lapse või teismelise kriisideks. Võib olla, et inimolevuste juures ongi need normiks muutunud, ent loomulikuks ei saa neid küll pidada. Kui lapsel on lubatud olla tema ise, siis ta peab end ülal loomulikult ja tasakaalukalt ega hakka mitte kunagi „korraldama kriise“. Kahjuks selliseid lapsi peaaegu ei ole olemas.
Selle asemel elab enamik lastest vastavalt minu vaatlustele üle neli järgmist etappi:
I etapp – äratundmisrõõm, et olen olemas, olen mina ise;
II etapp – kannatus selle pärast, et olla ISE ei tohi;
III etapp – kriisiperiood, mäss, vastuhakk;
IV etapp – et vältida kannatusi, annab laps alla ja kujundab lõpuks endast uue isiksuse, mis vastab täiskasvanute ootustele ja tahtmistele.
Mõned inimesed jäävad pidama kolmandas etapis ja on kogu oma elu vastutegutsemise, viha või vastuhaku seisundis. Kolmandal ja neljandal etapil loomegi endale uued isiksused, maskid, sageli isegi mitu maski, mis kaitseksid meid teises etapis kogetud valu eest.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Lise Bourbeau popuraarsest raamatust „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina“.
