Alkeemia toimetaja Kaia-Kaire Hunt kirjutab Nepali tabanud katastroofist. Olles aastaid heategevuslikus korras aidanud Nepali lastekodusid, on tal toimunuga isiklik side ja ülevaade, mis seisus on see maa ning kuidas saaksime meie siit sealseid elanikke abistada.
Olen Nepalis kokku käinud enam kui kümnel korral, ning mingil perioodil enda elus seal ka pikemalt elanud. Nepal on olnud mu “teine kodumaa”, koht millele ma olen lõputult tänulik, sest õppisin seal elust, väärtushinnangutest ja inimestest väga palju.
Viimati tulin ma Nepalist umbes kuu aega tagasi. Mitte miski ei ennustanud, kuidas on see päikseline maa muutunud vaid loetud nädalad hiljem. Inimesed liikusid oma tavapäraseid radu pidi, põllul tehti tööd, autod vedasid kaupasid, bussid inimesi, liikluses signaalitati ja kaupmehed püüdsid turistidele midagi maha ärida…
Nepalis ei ole maavärin midagi erilist. Aastas jõuab kerget kõikumist tunda mitmeid kordi. Enamasti on need nii leebed, et kui klaas laual imelikult ei liiguks, ei paneks seda tähelegi. Ometi on ennustatud, et iga 70-80 aasta järgi tabab Nepali suurem raputamine. Viimasest korrast oligi juba palju möödas. Samas on Nepal armas ja kallis – ja ainuke! – kodu miljonitele inimestele, ja kodu ei jäeta, olgu selleks või seismoloogide õõvastavad ennustused.
Laupäeval, kui nägin Facebookis ühe oma Nepali sõbra ahastavat hüüdu, et “ema, kus sa oled, anna endast teada, ma ei saa sinuga ühendust”, aimasin, et midagi võib olla väga valesti. Avades uudisteportaalid hakkasin aimama, et esialgu väljapakutu “mõned surmasaanud”, on vaid jäämäe veepealne osa. Nepali linnad on ääretult tihedalt asustatud, ehituskvaliteet pea olematu. Ei jagu siin raha, et ehitada nõuete järgi, ehitatakse sageli ise, ilma arhitektide või insenerideta, kasutades telliseid ja ebamäärase kvaliteediga tsementi, külades kohati ka põhku, kive ja savi. Jah, seal maal ei mõelda nii, nagu meie oleme siin Lääne maailmas harjunud mõtlema. Samas ei ole selles teistmoodi mõtteviisis olemuslikult ju midagi halba ja inimestena kannatame me lähedaste või kodu kadumise tõttu täpselt samamoodi.
Täna tean ma läbi oma kontaktide, et olukord on endiselt õudne
Veel esmaspäeva õhtulgi pidime kõne katkestama, sest vahepeal “hakkas jälle nii hirmsasti rappuma”, nagu sõber telefoni otsas ütles. Väljas sajab vihma, aga pole kodusid, kuhu varjule minna. Kodudesse on jäänud riided, toidukraam, raha, mõnel juhul lähedasedki. Kui maja veel püsti, ei saa praegude ja pidevalt jätkuva rappumise tõttu sinna minna. Seega on puudu söögist, joogiveest, rääkimata ravimitest, telkidest ja tekkidest.
Külad epitsentri lähedal on saanud kõige rohkem kannatada, aga sealset kahju ei saa hetkel mõõta – päästjad pole sinna veel jõudnud. Ka tavaoludes on seal halb infrastruktuur, kuid nüüd, kus teed on kohati minema uhutud, kohati täis läbimatuid pragusid, ei pääse mõnda kohta veel üldse. Ainuke liikumisviis on mootorrattaga, millega kohalikud oma kogu maailmast äralõigatud sugulastele-tuttavatele püüavad esmaabitarvikuid viia. Ka minu tuttavad on hetkel teel, mootorrataste, tekkide, telkide ja esmaabikompektidega. Sest koptereid ei jagu iga mäenõlva, iga oru taha piiluma ja abi viima. Koptereid ei jagu hetkel kohe üldse.
Täna võiksin ma rahulikult hingata, sest minu lähimad sõbrad Nepalis on sellest katastroofist teadaolevalt pääsenud. Samas kriibib hinge teadmine, et nende ümber on niipalju hirmu ja leina. Teadmatus lähedaste pärast, teadmatus, mis saab, hirm koduta jäämise ees, hirm nälja ees, abitus näha sõpru või sugulasi kannatamas, sest ei ole ravimeid, ei ole selleks rahagi.
Minu väike sõber, tüdruk lastekodust, kus kunagi töötasin ja kes nüüd on juba pea täisealine neiu, rääkis just, kuidas tema koduküla Gorkha piirkonnas on täielikult hävinud. Külas ei säilinud ühtegi maja, paljud said surma. Kuidas toime tulla selle leinaga, kuidas saada hakkama, kui sa näed enda ümber vaid kaost ja paanikat, kuidas elada edasi? Mul ei ole täna neile küsimustele vastust. Loomulikult on mul mitu korda käinud peast läbi mõte kohe sinna minna, kohe appi tõtata. Aga ilma kaitsva tagalata ei ole see võimalik – täna ei saa igast tänavaputkast osta vettki. Minnes appi sinna, kus on kriis, peab olema kindel, et ise abivajajaks ei osutu. Viimane asi, mida täna Nepaal vajab, on mõni näljas ja janus valge inimene.
Ma tean, et rahvusvahelisi päästeorganisatsioone on täna Nepali rohkem teel kui kohalik väike ja kannatadasaanud lennujaam suudab vastu võtta. Ma tean, et suures koguses telke, tekke, süüa jms saab soetada ja kohale toimetada ainult väga hästi organiseeritud tegevuse kaudu. Aga ma tean ka seda, et hetkel parim, mida ma teha saan, on läbi oma kontaktide saata sinna vahendeid, mis aitavad kõige rohkem abi vajavail kohalikel osta toitu, vett ja ravimeid. Tean, et läbi nende inimeste jõuab abi sinna, kus seda on reaalselt vaja.
Kui leiad võimaluse rahaliselt panustada, siis selleks on kaks võimalust:
Eesti konto: MTÜ Terve Maailm, EE212200221041342043, märksõna Nepal
või Soome organisatsioon Maya Nepal (kes igapäevaselt organiseerib ja toetab ühe lastekodu tegevust).
Konto nr: FI7255340520098017
Saaja: Maya Nepal ry
Aadress: Karjakatu 2 a 3, 90130 Oulu, Finland
Pank: Ylivieskan osuuspankki
SWIFT (BIC)-kood: OKOYFIHH
Ka Eesti MTÜ rahad lähevad samale Soome kontole või otse Meg’i lastekodu täiskasvanud kasvandike kaudu nende külades elavate lähedastele esmaste abivahendite (tekid, telgid, ravimid) ostmiseks. Suured abiorganisatsioonid ei jõua sinna ilmselt niipea.
Kutsun üles kõiki, kel jõudu ja tahtmist, saatma oma palved teele Nepali inimeste kannatuste vähendamiseks. Om mani padme hung.
