Oled depressioonis? Stephen Hawkingil on sulle ilus sõnum

Sellegipoolest jäi Hawking kindlaks (nii nagu ta on ka kõikidele muudele eluaspektidele kindlaks jäänud) ja elab siiani, olles 74 aastat vana. Lisaks ta õpetab, teeb teadusuuringuid, teoretiseerib ja avaldab materjale tänase päevani. Hawking tunnistab, et ta ei oodanud elult rohkem suurt midagi kui tema raske haigus diagnoositi, aga ta tunnistab, et see on teinud iga asja ja igaühe tema elus palju rohkem nauditavaks kogemuseks ja saavutused veelgi enam erilisteks. Tal on nüüd 12 auväärset kraadi ja on teinud mitmeid läbimurdvaid avastusi, mis puudutavad Universumit, Suure Paugu teooriat ja elu ennast – suurema osa ajast aheldatuna ratastooli ja olles kõnevõimetu.

Hawking tuletab meile meelde hoida elus õiget perspektiivi: “Pea meeles vaadata üles tähtede poole ja mitte maha oma jalgade suunas. Ära kunagi loobu töötamisest. Töö annab sinu elule mõtte ja eesmärgi ja ilma selleta on elu tühi. Kui sa oled õnnelik ja leiad armastuse, jäta endale meelde, et see on seal olemas ja ära viska seda ära.” Jahmatavalt, ühel jaanuarikuu loengul Kuninglikus Londoni Instituudis, seostas Hawking Musta augu depressiooniga, kuna need mõlemad on asjaolud, mille eest ei ole võimalik põgeneda.

Hawking sõnas: “Selle loengu sõnum on, et Mustad augud ei ole nii mustad kui nad on näidatud. Nad ei ole sisemised vanglad nii nagu kunagi on mõeldud. Asjad liiguvad mustast august edasi väljapoole ja on võimalik, et järgmisse Universumisse. Seega, kui sa tunned, et sa oled Mustas augus, ära anna alla, sealt on olemas tee välja… Ohvril võib olla võimalus oma elu lõpetada, kui ta seda soovib. Aga ma arvan, et see oleks väga suur viga. Kui iganes halb elu tundub, seal on alati midagi, mida sa saad teha ja selles õnnestuda. Nii kaua, kui on elu, on ka lootust.”

Tõepoolest, Hawkingi nägemused on kohaldatavad ja hindamatud erineval moel, mis ei pruugi alati teaduse või astronoomiaga seotud olla: “Kui sa oled puudega, siis ei ole see tõenäoliselt sinu süü, aga ei ole hea süüdistada seda maailma, et maailm sind haletseks. Inimesel peab olema positiivne suhtumine ja sellest situatsioonist tuleb võtta parim, millest inimene end leiab. Kui inimene on puudega, ei saa ta endale lubada, et ta on ka psüholoogilise hälbega. Minu arvamust mööda, inimene peaks keskenduma sellistele tegevustele, kus füüsiline puue ei näi invaliidsusena.”

Osaliselt, Hawking oli huvitatud teadusest, kuna see oli ligipääsetav peaaegu kõigile: “Teisest küljest, teadus on väga hea valdkond puuetega inimestele, sest see põhiliselt töötab meie meeles. Loomulikult, suurem osa eksperimentaalsetest töödest on tõenäoliselt tühistatud paljude selliste inimeste jaoks, aga teoreetiline töö on peaaegu ideaalne. Minu puuded ei ole minu erialal olnud tähelepanuväärsed, mis on teoreetiline füüsika. Tõepoolest, need on aidanud mul teatud moel kaitsta mind administratiivsetest töödest, milega ma muidu seotud oleksin olnud. Ma olen saanud hakkama siiski seetõttu, et olen väga palju abi saanud oma abikaasalt, lastelt, kolleegidelt ja õpilastelt. Ma leian, et inimesed üldiselt on väga valmis aitama, aga sa peaksid julgustama neid, et see aitamine on seda väärt, nii hästi kui võimalik.”

Nagu näha, Hawking näeb mitmeid sarnasusi kosmose ja inimese vahel suuremas plaanis, ja tema tütar Lucy seletab, ta saab inspiratsiooni mõlemast asjast: “Tal on kadestamisväärt soov olla pidevas edasiliikumises ja võime kasutada kõiki oma reserve, oma energiavarusid, kogu oma mentaalset fookust ja kasutama neid jõudsalt eesmärgil olla liikumises. Aga mitte olla vaid liikumises ellujäämise mõttes, aga piiridest väljudes luues erakordset tööd, andes välja raamatuid, pidades loenguid, inspireerides inimesi, kellel on neurodegeneratiivne või muu puue.”

Kas Stephen Hawkingu lähenemine mitte ei pane sind minema välja, et luua tähendusrikast muutust maailma – või Universumisse?

Tõlkis: Triin Katriin

Allikas: Sünnitusjärgne depressioon: abikaasa õhtune kojusaabumine oli iga päeva kõige vastikum hetk