Juba mõned aastad tundub mulle, et inimesed käituvad paarisuhetes ülikummaliselt. Miks ma seda ütlen? Sest kuigi suhte algus võib olla ükskõik kui nummi, kuna roosad, sinised ja mõnel juhul ka lillad prillid on peas, saabub igas suhtes hetk, kus kehakeemia, seks ja meeletu tõmme teineteise suhtes ei suuda enam varjata isiksuslikke puudujääke, suhtlemiskunsti algtaset ja vähest teadlikkust lähisuhete toimimisest. Õnnetuid suhteid võiks olla kordades vähem, sest lahendus iseenesest ei pruugi olla keeruline, kirjutab Margus Vaher oma raamatus „Tee mehe südamesse“.
Usun, et vähemalt pooled suhteprobleemid kaoksid niipea, kui igas suhtluses varem või hiljem ettetulevaid lahkarvamusi ja negatiivseid emotsioone ei kogutaks nagu seeni ühte korvi ega peidetaks sügavale enda sisse nagu maailma kõige väärtuslikumat aaret. Iga suhte alustala võiks olla see, et tekkivaid tundeid ei suruta alla. Jagataks enda partneriga jooksvalt nii enda rõõmsaid ja õnnestavaid kui ka mitte nii vahvaid tundmusi. See annab võimaluse nendega tegeleda kohe tekkimishetkel, mis enamasti aitab lahendada tekkinud väiksema pinge kohe ega lase sel inimese sees kasvada tõeliseks monstrumiks.
Vastasel juhul keeb varem või hiljem seesama pott niikuinii üle, aga enamasti peaaegu tuumaplahvatusega, ning sellise destruktiivse energia vallandudes võib katki minna palju, mida kumbki osapool üldse ei sooviks. Seda kõike saab lihtsasti vältida, kui tekitada endale mõnus harjumus tegeleda ükskõik millise ettetuleva väljakutsega või olulise tundega suhtes kohe selle tekkimisel. Ehk siis ikka jälle jõuame sinna, et hästi toimiva suhte vundament on omavaheline austav ja lugupidav suhtlus. Ometi tihti kogutakse tekkivaid pingeid endasse, nagu panku mitteusaldav vanamammi kogub eurosid enda sukasäärde või madratsi alla mõistmata, et panga pankrotti minemine on vähem tõenäoline kui murdvarga külastus kuuvalgel ööl. Pärast pikanäpumeest on aga ainult tühjad pihud! Murdvaras võiks suhte kontekstis tähistada ootamatult saabuvat krahhi, mille põhjustaja on just needsamad varmalt kogutud allasurutud pinged ja emotsioonid inimeses.
Seesama loogika kehtib tegelikult ka inimestevahelises suhtluses. Kui kükitad enda mugavustsoonis, oled emotsionaalselt nagu seisev tiigike ega ole piisavalt julge, oskuslik ja tark, et emotsioonidega nende tekkimishetkel tegeleda, siis võid olla kindel, et varem või hiljem maksad selle eest lõivu kriisiga või halvemal juhul suhte purunemisega. Et seda ei juhtuks, siis märksõnad, mida meelde jätta, on lihtsad – suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine, ja elu on lill. Parim eeskuju on isiklik ning ükskõik kumb teist end enne avab, peegeldab partner vastu enamasti sedasama. Emotsionaalset kapseldumist ei toimu ja see on suhtes juba pool võitu.
Siiski on asju, mida ainult suhtlemine ja faktide nentimine ei paranda – see on see teine pool kahe inimese kooskulgemises esinevatest väljakutsetest. Enamasti ilmnevad probleemid siis, kui ühe või teise osapoole emotsionaalsed, vaimsed või füüsilised vajadused on rahuldamata ja ainult neist rääkimisest võib väheks jääda. Siis tulevadki kasuks teadmised arhetüüpidest, positiivsest sisendusest, armastuse eri keeltest või kolmeosalisest minasõnumist. Nimekiri on lõputu. Mida rohkem ja vägevamaid loitse tead, seda kõvem võlur oled. Kõik me oleme loojad ning meie looming sõltub ainult sellest, kui palju oleme nõus vaeva nägema ja enda elu teadlikult kujundama. Meie suhe võib olla õnnistus või hädaorg. Ükskõik kumb neist meil luua õnnestub, vastutab selle eest ainult see, kes sulle peeglisse vaadates sealt vastu vaatab. Mida külvad, seda lõikad.
Ometi mingil kummalisel põhjusel on inimesel kalduvus suhte hapuks minnes näidata näpuga peamiselt enda partneri peale, soovides ise vastutusest kõrvale hiilida. Olenemata sellest, milliseid raskusi pead teel õnneliku suhteni ületama, oled kasusaaja ju alati sina ise, seega ükskõik milline pingutus ja investeering tasub alati rohkem kui kuhjaga ära. Miskipärast on isikliku vastutuse võtmine enda suhte helge kulgemise eest harvem nähtus, kui võiks olla. Ise ei olda valmis pingutama, sest valitseb tarbimisühiskonna mentaliteet, et kui kohe õlitatult ei toimi, siis jäta maha ja liigu edasi.
Mis puudutab meie professionaalset elu, siis seal me püssi nii kergesti põõsasse ei viska. Tavaliselt oleme väga kohusetundlikud ja harime end igakülgselt, et olla omal alal tõeline asjatundja ning osav. Kui kelleltki tööl koosolekul küsitakse, kas jõudsid viimased aruanded üle vaadata, tellimuslehe täita või materjalid ära tellida, siis sa ju ei vasta eitavalt ega hakka kolm nädalat järjest erinevaid vabandusi välja mõtlema, sest siis sa saaksid lihtsalt kinga. Ometi teeme seda rohkem või vähem tahtlikult suhtes kogu aeg – toome vabandusi, tülitseme, lepime ja kepime ning see nõiaring ei kesta mitte kolm nädalat, vaid pigem kolm kuud, aastat või aastakümmet. Lõpuks ollakse üksteisele praktiliselt võõrad. Selle asemel, et leida päriselt ja sisulisi konstruktiivseid lahendusi. Kui pole tahtmist lolli järje – kindlusega ühe ja sama reha otsa astuda, siis võibolla tasuks võtta vastu otsus olla lähisuhetes tõeline professionaal, selle nimel pingutada ja tööd teha. Kunagi võid enda kallimaga ööklubis tantsimas käies rahulolevalt muiata nende kolman – dal või kolmeteistkümnendal ringil olevate kiibitsevate suhtet – rollide üle ning nentida, et sina lõpetasid enda suhteülikooli doktorikraadiga ja cum laude .
Autor: Margus Vaher
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Margus Vaheri raamatust „Tee mehe südamesse“.
