Elus võib sattuda keskkonda, mis meile just kõige paremini ei sobi, aga selles võib proovida leida häid külgi ja nende nimel vastu pidada. Võib proovida leida sõpruskonda, kellega oleks ühist, kasvõi veebist leiab mõne inimese, kellega midagi ühist on. Kõigiga ei saagi superhästi klappida, oleme inimestena paratamatult erinevad.
„Ma tunnen, et ma üldse ei sobi oma klassikaaslastega – elaksime nagu eraldi maailmades ja see paneb mind tundma üksildasena. Mida ma teen?“
• Proovin klassikaaslastega koos aega veeta ja mõista, mis neile tähtis on. Midagi meil ikka ühist leidub.
• Suhtlen teiste inimestega väljaspool kooli, ei saagi ju kõigiga sõber olla.
Suhtlemine täidab meie päevi koolis, kodus, tänaval, poes, trennis ja matkarajal. Näost näkku, telefonis, sõnumitena, arvutis. Sõnadega, naeruga, ilmetega, kehakeelega. Head suhted on üks inimese põhivajadusi, sellepärast tunnemegi end nii kehvasti, kui oleme üksildased ja pole kellegagi mõtteid jagada, kui seda vajame. Seda toetavad ka teadusuuringud, mis näitavad, et sotsiaalse suhtluse puudumine võib ajutegevuses esile kutsuda mustreid, mis on sarnased füüsilise valu ajal kogetuga. Igapäevane suhtlus aktiveerib ajus oksütotsiini eraldumist ning see aitab alandada vererõhku ja kortisooli taset, mõjub positiivselt paranemisele ning tervenemisele. Seepärast mõjutab toetav suhtlemine positiivselt psüühilist heaolu. Muidugi on iga inimese suhtlemisvajadus erinev, kuid see on siiski olulisel kohal, et hoida tasakaalus meie vaimset tervist.
Aga kuidas neid häid suhteid saada? Selleks on mitmeid oskusi, mida saab õppida, ja põhimõtteid, mida järgida.
• Võta see nädal iga päev 15 minutit, et kellegi lähedase inimesega koos mängida, hullata, nalja teha, jutustada. Kingi lähedasele 15 minutit tõeliselt segamatut tähelepanu, kus keskenduda teie koosolemisele.
• Kui tahad öelda midagi kriitilist, peatu ja mõtle hetkeks ning ütle hoopis midagi lahket.
• Mine kellelegi appi. Lihtsalt vabast tahtest.
• Tunnusta oma koolikaaslast. Ja õpetajat. Ja sõpra. Oma ema ja isa. Ennast!
• Pühenda enda ajast 20 minutit kellelegi, et teda ära kuulata ja toetada.
• Peida kaaslasele komm taskusse või jäta see tema ukse taha. Postkasti. Vahet pole kuhu: peaasi, et see oleks talle meeldiv üllatus!
• Kas su kaaslane unustab alati oma kirjutusvahendi maha, võileiva koju, telefoni WC-sse? Ole abivalmis ja aita tal neid asju meelde tuletada või pane talle asjad ise kaasa.
• Naerata! Mõned ideed inimeste osas, kes kindlasti sinu naeratust väärivad: sina ise, kaaslane, sõbrad, täitsa võõrad.
• Täna kedagi, kes on sind elus aidanud. Ütle seda silmast silma, telefonis või kirjuta talle kiri.
• Vestle kümme minutit kellegagi, kellega sa tavaliselt väga palju ei suhtle.
• Loo teadlikult iga negatiivse suhtlusolukorra/kriitilise märkuse kohta kolm positiivset olukorda/tunnustavat märkust. See aitab suhteid paremini tasakaalus hoida.
„Koolis on üks õpetaja, kelle õpetustest on mul võimatu aru saada. Isegi kui proovin teha eri moodi, ei ole ta rahul. Mis ma teen?“
• Otsustan, et kõigile ei saagi meeldida ja teen kõik endast oleneva, et aines rahuldav tulemus saavutada.
• Arutan selle õpetaja, klassikaaslaste, vanemate, teiste õpetajate või koolipsühholoogiga, mida saaks ette võtta – mitme peale tuleb kindlasti lahendusi, mida üksi välja ei mõtle.
Sarnases olukorras võiks heal juhul selle õpetajaga arutada, millised on täpselt tema ootused, ja kasutada ka kehtestavat mina-sõnumit, andes teada, kui raske on tema ootustele vastata. Õpetajatele võib ka olla tähtis saada tagasisidet oma töö kohta. Seda nii tunnustusena kui ka siis, kui on vaja midagi paremaks muuta. Kui see lahendus ei tööta, on hea oma muret ja segadust teistega arutada.
Mida teha, kui mul on palju õppimist ja tunnen, et ma ei jaksa sellega toime tulla?
Auli Andersalu-Targo: „Õpikoormusega seoses on hea meeles hoida üht põhimõtet: suhtle otse õpetajatega olukorra lahendamiseks. Kui klassijuhataja on see inimene, kellega sul on hea kontakt, siis võta temaga ühendust ja räägi sellest, et sul on tõesti raske ja sa ei tule asjadega toime. Võiksid mõelda, kes on sinu klassis või teistes klassides need õpilased, kes hea meelega sinuga koos õpiksid. Kes võiksid olla sinu jaoks sellised toetajad õppimise protsessis, kes sellest teemast ise hästi aru saavad ja kellega sa saaksid kergemini uut materjali omandada.
Loodetavasti oled jõudnud selle arusaamiseni, et õppides võid lubada endale teha vigu. Ei ole vaja esitada alati täiuslikku tööd. Kõik õpilased võiksid olla enda suhtes leplikumad ja sõbralikumad, et kui ei jõua kõike, siis ongi nii nagu on. Sa teed seda, milleks sa hetkel võimeline oled. Kui õppimine on mõnel perioodil tõeliselt keeruline ja tundub, et õpetajad ei suuda sellega arvestada, siis suhtle inimestega. Räägi klassijuhatajaga, räägi aineõpetajaga, räägi õppealajuhataja või koolipsühholoogiga. Enne vestlust püüa oma probleem läbi mõelda ja kirja panna see, mis on raske ning milles sa abi vajad, siis on neil inimestel kergem sind aidata. Proovi enne vestlemist vastata järgmistele küsimustele:
• Mis sulle praegu muret teeb?
• Mis on sinu eesmärk, kuhu tahad jõuda?
• Mida oled teinud probleemi lahendamiseks?
• Mida peaksid veel tegema?
• Millised on takistused ja kuidas saaksid neid ületada?
• Mis on järgmine samm, mida teed?
Vestlusel püüa ennast selgelt väljendada ja kasuta selliseid lausealgusi: „Mul on raske, sest …“, „Ma ei saa sellega hakkama ja soovin …“, „Ma kardan, et õppimises …“, „Ma ei tea, kuidas seda olukorda lahendada ja vajan abi“. Kõige selle rääkimiseks leia sõbralik inimene, keda sa usaldad.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
