Kunagi kirjutasin artikli, et ülitundlikkust pole olemas. Täna täpsustan, et inimese tundlikkus ehk peen maailma tajumine ise enda, oma pere, sõprade ja ümbritseva maailma osas, on üks ütlemata äge ja hingerahu toov omadus. Seda aga ainult siis, kui seda kuulama õppida, vastavalt tegutseda ning nii keha kahjustavast keskkonnast kui neuroosidest vabaneda, kirjutab Marilii Eliisabet Toots oma kodulehel Ülitundlikinimene.ee
Lisan veel, et tundlik maailma tajumine pole kuidagi kellegi privilegeeritud omadus ja on suuresti välja arendatav. Seda muidugi siis, kui selleks on soov. Samuti on vaja valmisolekut iseenda ja maailmaga sõdimine lõpetada. Kui tahad endiselt sõdida, õigem, parem või tugevam, vägevam või vaimsem olla, siis sa veel pole õppinud maailma kuulama.
Oma klientide ja ka iseenda elukogemuse põhjal olen seni tähendanud, et inimesed, kes end mõnes eluetapis ülitundlikku isiksuse omadustega samastavad, on sageli sündinud tervist kahjustavas ja elu mittetäielikult toetava keskkonnas. Sageli on viimane asjaolu teadvustamata kõigi asjaosaliste jaoks. Vahel see on nii ja vahel pole ka. Vaatan iga inimest unikaalsena.
Neil, veel õrnade beebide ja lastena, on säilinud võime, maailma tundlikult ning vahetult tajuda. Sageli on nad rahutud lapsed. Ja vaesed vanemad, nemad ei ole enam võimelised aduma, mis nende võsukestega on toimumas. Ses nemad, olles ise samuti tundlikud, on oma eelnimetatud omaduse maskiga varjanud, et „julmas“ maailmas toime tulla. Nad pole õppinud tundlikkusest lähtudes tegutsema. Ja on proovinud viimast (kõige paremat soovides) ka oma lastele õpetada.
On tublid lapsed, kes õpivad ka ilusti maski kandma. Ja on neid, kellest saavad mässajad. Sest nad pole nõus maski ette panema. Nad tahavad olla ehedalt eluga kontaktis. Nende süda januneb tugevat ühendust iseenda ja ümbritseva maailmaga. Maski kandmine seda ei võimalda. Ilma vahetu tajuta tunnevad nad end justkui puurilinnud, kelle laul on kurb ja keda on sunnitud vaikima. Ja ka nende tundlik keha paraku väljendab sama – reageerides haiguse või valuga. Neil võib olla sageli palju füüsilisi kaebusi ja rahulolematust. Sest nad tunnevad elu kahjustava ära juba varakult, ilma et see veel pealtpoolt näha oleks. Või siis on näha vaid nendele, kes oskavad vaadata. Siit võib saada alguse ülitundlikkuse varjupoole.
Hüpertundlikkuseks võib areneda see ilus, õrn omadus, elu sügavuti tajuda, aga siis, kui on sündinud mässaja. On sündinud laps, kes pole valmis maski kandma ega eluga ühendusest loobuma. Ta on sündinud keha kahjustavasse keskkonda, mida ta tajub, julgeb väljendada ja soovib seda tervist hoidvamaks parandada, kõike ainult selleks, et ise end oma kehas hästi tunda ja viimast tervena säilitada.
Lapsena ta aga tihti ei tea kuidas ja täiskasvanud ei mõista teda püüdlusi. Teda tõlgendatakse sõnakuulmatu ja „paha“ lapsena. Tal puudub vastav sõnavara ja kogemus, kuniks ta selle ise juurde õpib ja avastab. Seni aga, kuna ta on ainult laps, siis tihti ei oskagi ta end veel selgelt väljendada ja teda ei kuulata. Ning nii hakkab temas ka psüühiline trauma kasvama, ta keha võib jääda nõrgemaks, ta ei saa enam hingata, sest ta on konfliktis oma peamiste hooldajatega (kellest lapsena sõltub ta elu) ning ta ei saa seda väljendada. Nii võib välja areneda segadus, vältimine ja kiindumine. Sest laps on jäänud ilma armastava ühenduseta. Ja vahel ei oska seda ka täiskasvanuna taastada ning sisemine laps tembutab edasi.
Siis on lapses kuhjunud palju segadust. Kuniks saabub teisme iga ja laps justkui põhjuseta plahvatab. Ja vahel ikka ei oska keegi midagi teha ega näha. Sest kuna ka vanemad on pikalt vaikinud, maskimisega oma tundlikkuse lämmatanud, siis nad ei mõista, miks laps end halvasti tunneb ja viriseb. Ta pole õppinud end selgelt väljendama, sest juba vanemad pole end tõeselt väljendanud, konkreetsetest tegudest rääkimata. Ta on väga palju kokku puutunud segase hämaga. Täiskasvanud aga mõistavad tihti ta püüde end ehedalt väljendada hukka. Ja nii hakkab kogu pere energia hääbuma. Sest laps on juba maha surutud. Ja varjatud kodu sõda – elusa elu nimel ja selleks vajalike muutuste vastu – alanud.
Aga see mässaja ei loobu. Ta ei soovi oma elu ohverdada. Sageli on nii, et ta kehal on juba varakult baasvajadused katmata. Ehk pole ehedat armastust (vaid on hangunud viha), ei anta ruumi (sest tuleb ellu jäämise nimel sõdida), pole õhku hingata (see hoiab energia madala) ja nii hakkab sisemine tuli (mis hoiab sädeme silmades) hääbuma, kannatus kuhjuma ning ka veed ei voola sujuvalt (jäikus kehas) ja maa on kuivamas (jõuetus). Keha piiramisega püütakse plahvatust ennetada, last vaos hoida. Märkamata, et seda tehakse ta elu hinnaga! Siin on juurpõhjus läbinägemata. Ja mässajad ei suuda pealiskaudsusega kaasa minna. Sest nad pole nõus oma elu armastusest loobuma. Nad ei lepi vähemaga kui elus elu, sest nad on võimelised seda tajuma. Nii kasvavad hüpertundlikud täiskasvanud.
Rahu nimel ei pea keegi end maha suruma ega kellegi meele järgi tantsima. Kindlasti mitte lapse meele järgi. Aga ka mitte meelevaldse täiskasvanu järgi. Siin tuleb osata vahet teha, mis on muutuv ja mis püsib muutumatuna ning mis elu tõesti toetab ning mis on meelepete. Sa ei saa (sisemist)last petta, kui proovid temaga manipuleerida. Laps usaldab sind, kui sa ise endale elu kohta ei valeta ja su maskid on maas. Sest ta tajub seda ja usaldab.
Kui tõesti soovid oma last toetada, siis ära kuula ise enda ega ka ümbritseva maailma hirmupõhiseid meele manipulatsioone. See ei anna sulle tõesust juurde ja ära proovi ka ülestõusu jõuga maha suruda. Sul tuleb ise enese sees tundlik ühendus eluga taastada! Sul tuleb koos hingamisega liikuda. Südames püsida. Sul tuleb elu ja lapse õrna keha kahjustav keskkond muuta elu taotavamaks. Jah, arusaamisele peab järgnema reaalne tegu! Muidu olukord ei parane. Ja siis laps kuulab sind. Ta kuulab sind alati, kui lähtud temaga suhtlemisel südamest. Ta ei kuula sind, kui proovid hirmu põhjal temaga manipuleerida.
Kui sa tunned ära end eelkirjeldatud lapse kuvandis ja oled täiskasvanu, siis tuleb sul edasi liikumiseks justkui nöörimööda kõndida („Walk on the line“). Seda saad sa teha vaid elu usaldades ning pisikeste sammudega. Tagasi vaatamata, kuid teele tulevaid takistusi ometi ära ja läbi tundes. Sul tuleb kiht kihi haaval maskid maha võtta ja keha tugevdada, samas mitte tagas sõtta minna vaid hingates pea väärikalt püsti hoida, kehas ning südames püsida ning otse hinge juhatuses edasi liikuda. Samuti tuleb oma elukeskkonda toetavamaks muuta. See lihtsustab ja kiirendab eluprotsessi. Las pirrud põlevad mõlemast otsast! Ja su maailm muutub!
Kõikumine jäikuse ja hüpertundlikkuse vahel hakkab järjepidevalt vähenema. Senikaua kui kahjustavat aina vähendad ühelt poolt meeles-, teiselt poolt füüsilises maailmas, ühelt poolt mineviku- ja teiselt poolt tuleviku lugudes – tuled sa aina rohkem ning püsivamalt tasakaalu kokku ja jääd sinna üha enam liikudes püsima. Samas märkad ka, et kui keha on hoitud, siis meelehäiritused taanduvad. Selleks aga tuleb kahjustav ära tunda ja siis sellest eemaldada. Kui äratundmine on toimunud, siis on hullumeelne ikka end edasi hävitades elada.
Sul tuleb materiaalses maailmas elamiseks oma füüsilises kehas tasakaal taastada. Muutes nii sise- kui väliskeskkonda läbi tegude ja meele selguse. Keha toites ning vägagi teadlikult liigutades ja energia tootmine sinus eneses hakkab taastuma. Samm-sammu haaval, sest kui liiga palju korraga energiat peale anda, võib aset leida üle vool või plahvatus, mis võib su vahepeal rajalt maha visata. Sa liigud kuniks keha on tugev ja keskkond eluterve. Nüüd liigud sa tasakaalus. Sa pole enam tingiv ega ka tuim, kuid valid ikka elu toetava. Nii saad sa liikuda järjepidevas ühenduses eluga, ilma äärmusliku ambivalentsuseta. Niikaua kui tasakaalu pole, sa justkui virvendad.
Autor: Marilii Eliisabet Toots
Allikas: Ülitundlikinimene.ee
