Loovuse allikas naistel on Tütarlapse arhetüübi südames. Tema põhiseisund on lapselikult õnnelik ja see hoiab naise kõrge elueani värske ja noorusliku, kirjutab psühhoterapeut Katrin Saali Saul raamatus “Naiseks olemise kunst”.
Loe lähemalt naise elutervetest arhetüüpidest – Tütarlaps, Armastaja, Perenaine, Kuninganna ja naise variarhetüüpidest, sellest, mida mehed naistest tahavad, milline on huvitavaks naiseks olemise retsept, sellest, kuidas tabamatu fluidum teeb Armastaja salapäraseks ja millised märgid näitavad, et Armastajat on tabanud nunnastumine ning millised on Perenaise omadused ja ülesanded ning kuidas luua ja hoida Armastuse Ruumi.
Mulle tundub, et suurim erinevus poisist meheks kasvamise ja tütarlapsest naiseks kasvamise vahel on rituaalses surmas. Psühhoanalüütik Robert Moore on veendunud, et mees saaks sündida, on vaja poisikesel tema sees rituaalselt “surra”. Enne küpse mehe avaldumist peavad lapsikud, poisikesele omased mõtte-, tunde-, olemis- ja toimimismallid hääbuma. “Kuna need ei saa haihtuda, siis kasvab küps mees poisipõlve jõududest välja, ehitades oma isiksuse nende peale.” Selleks kasutati vanades hõimudes külavanema või šamaani abi. Teatud vanuses korraldasid küla vanemad mehed noorukitele initsiatsiooniprotsessi, mis kindlasti sisaldas endas ka suure valu talumist. Valu teatavasti kutsub endaga kaasa muutunud teadvuse seisundi, initsiatsiooni käigus lausutud loitsud ja tehtavad rituaalid aitasid poisi psühholoogia ümber kujundada mehe omaks.
Vastupidiselt mehestumise teekonnale tüdruku arenemisel väeliseks, elutervete instinktidega naiseks, ei tohi naine lasta tüdrukul enda sees surra, vaid teda tuleb igal juhul alles hoida.
Tänapäevane reaalsus on paraku selline, et tänu initsiatsioonirituaalide puudumisele ja küpsete, tarkade isaeeskujude nappusele, on paljud mehed jäänud edasi poisikesteks. Nad ei võta mehelikku vastutust, nad tahavad vaid saada, saada.
Paljud naised seevastu on eluraskuste, murede ja vastutuse koorma all kaotanud kontakti tütarlapseliku muretusega. Lapsemeelne rõõm, mis on eluvajalik olemise kerguseks, puhkab varjusurmas. Nad muudkui annavad, annavad endast, kuni on tühjad.
Just tänu sellele rituaalsele surmale tundubki mulle, et mees olla on keerulisem kui naine. Küps mehelikkus välistab poisilikkuse, nõuab mehelt arenenud vastutustunnet, nii hingelist kui füüsilist jõudu, tarkust. Mees ei saa endale lubada pikaajalist nõrkust, abitust, oskamatust. Meestelt eeldatakse, et nad pärast ebaõnnestumisi koguvad end ja tõusevad Sõjamehena jälle jalgele – kogenumana ja vintskemana. Naised ei salli, kui mehed on viripillid, vingujad, kui nad kaeblevad, et ei tea, mida teha. Edutu mees kaotab kiiresti naise silmis imetluse ja austuse. Ja naise imetluse ning austuse kaotanud mees kaotab jõu.
Jah, naised küll tahavad, et nende mehed oleksid mõõdukalt emotsionaalsed, kuid justnimelt mõõdukalt, mitte liiga. Mees peab olema suuteline pere toitmiseks mammuti tapma ja nülgima. Ta peab tormama hirmu ja valu kartmata läbi kibuvitsapõõsa ja kahlama läbi jääkülma jõe, et saak koju tuua. Ta ei saa haliseda oma haavade üle, mida ta jahiprotsessis saab. Naised ei taha näha meestes poisikesi. Saanud kord meheks, on poisipõlve uks suletud. (Ärge nüüd, mehed, muretsege – mängida, uut kogeda, lõdvestuda, vaimustuda saab vabalt ka küpsetes mehearhetüüpides – pikemalt saab lugeda selle kohta Moore’i ja Gilletti raamatus “Kuningas, maag, armastaja, sõdalane”)
Naine seevastu võib vabalt tunnistada, et ta ei oska, ei jaksa, ei tea, ei suuda, mammutikorjuse kohal kaastundlikult nutta löristada, mehelik mees ei heida talle seda kunagi ette. Vastupidi, ta tunneb, et naine on väike ja armas ning vajab tema kaitset. Just Tütarlapse arhetüübis on peidus see väike ja armas naine.
Mammutiajad on küll möödas, ent me kõik pärineme Serengetist. Ürgne koodeks pandi paika iidseil aegadel, muutunud pole midagi. Ainult see, et mõned naised on ise hakanud mammuteid küttima ja on selles meestega võrdselt head.
Naise sees alal hoitud Tütarlaps toidab suhtes nii naist ennast, kui nakatab tema partnerit. Läbi Tütarlapse saab ka mehelik, küps mees kontakti sügava emotsionaalsusega, lapselikkuse, puhtuse ja süütusega. Mees ise võib-olla ei heidaks samblale pikali sügise lõhna nuusutama, aga kui Tütarlaps ise seda ees teeb, siis mees järgneb ning partnerite vahele tekib mäng. Küpse mehe kontakt lapsega enda sees käib paljudel meestel läbi Tütarlapse.
Lapselikkus ja lapsikus on kaks väga erinevat mõistet. Eluterve Tütarlapse arhetüüp on lapselik. Lapselikkus ei tähenda ebaküpsust, pigem ütleks ma, et lapselikkus on võimalus endas alal hoida elutervet last.
Lapsikus seevastu on kindlasti ebaküpsuse ilming. Nii mitmedki variarhetüübid (Printsess Hernel, Laisk Peretütar, Naiivitar) kannavad endas infantiilsust, mitte heas mõttes lapsemeelset puhtust.
Kui naine tahab kehastada süütust ja kergust, on Tütarlapse säde tema sees eluoluline. Ning need naised, kes on heas kontaktis Tütarlapse arhetüübiga, püsivad palju kauem noored ja näevad nooruslikud välja ka kõrges vanuses.
Tütarlapse arhetüübi essentsi saab lühidalt kokku võtta järgmiselt: avatud südamest voogav elurõõm, uudishimu ja imetlus elu suhtes.
Teistel arhetüüpidel on vaja õnnelik olemiseks põhjust – edu, tervist, rikkust, suhteid, vara, puhkust. Iseenesest kõik väga head asjad, ent nende kadumine või puudumine mõjutab turva- ja enesetunnet. Tütarlaps oskab olla lapselikult õnnelik ka ilma välise stiimulita. Ta rõõmustab pisiasjade üle – rõõmustada saab alati, kuigi põhjust iseenesest polegi – lumehelbed, kullerkupud, vikerkaar, päikeselaik seinal, koera pehme karv, vihmasabin katusel, kevad, keele alla viiv magutoit…
Tütarlapse põhiseisund on lapselikult õnnelik. Tal on vaja põhjust, et olla õnnetu. Paljudel naistel on aga põhiseisund püsivalt õnnetu ning neil on vaja põhjust, et olla õnnelik. Häirivad olukorrad ei vii Tütarlast pikaks ajaks endast välja ning kehva aja möödudes on ta jälle õnnelik.
Jah, kui naine elab läbi mingit kriisi, stressirikast olukorda, siis kaldub ta Tütarlapse elutervest arhetüübist alati välja. See on loomulik – raskete olukordade jaoks on teised arhetüübid – Perenaine ja Kuninganna. Tütarlapsel pole kompetentsi, kuidas raskustega toime tulla.
Eluterve mees astub ideaalis raskes olukorras liigsete emotsioonideta Sõjamehe energiasse, soovides kaitsta Tütarlast, kes naise emotsionaalsuse allikana võib olla üle ujutatud talle stressi tekitanud olukorrast tulenevate negatiivsete tunnetega. Tütarlaps ei oska panna oma emotsioone kõrvale – ta tunneb ärevust, hirmu, kurbust, viha. Meheliku sättumusega naine saab kontakti mehelike arhetüüpidega enda sees, suutes oma tundeid kontrollida ja tegutseda. Mida naiselikum naine, seda rohkem vibreerib ta olukorraga kaasa ja tundleb. Mehe (ning mehelike naisarhetüüpide) silmis sageli põhjendamatult.
Ent kriisi möödudes on Tütarlapsel võime jälle välja tulla nagu päiksel pärast vihma ja tuult. Tulla välja ning rõõmustada, olla jälle õnnelik niisama, ilma põhjuseta. Tütarlapse arhetüübile on omane pageda kehva ilma eest varju. Tütarlapse nõrkadesse variarhetüüpidesse kinni jäänud naine aga ei tule varjust välja ka siis, kui torm üle on, temal on kogu aeg kestev pilvisus ja sombune taevas. Üle võlli läinud arhetüübid aga ei pane tormi tähelegi. Naiivitaril on roosad prillid ees ja need võimaldavad tal uskuda, et taevas pole peaaegu üldse pilvi või kui natukene on, siis need lähevad kohe ära. Keegi ajab nad ju laiali! Amatsoon aga naudib sageli tormi, temale on see loomulik keskkond.
Loovuse allikas naistel on Tütarlapse südames. Loovus annab elule värvi, võimaldab üksteisest erineda, olla unikaalne ja elada ning töötada ainulaadsel viisil. Loomeinimestel on kõigil kontakt oma lapseliku loovusega. Loovus peaks täiskasvanuil käivituma alati, kui standardlahendused ei tööta.
Avatud süda võimaldab Tütarlapsele ehedust. Ta on lihtsalt see, kes ta on. Ta ei näe vaeva teiste järgi sobitumisega, ta on truu oma loomule ega mõtle, kuidas teistele meele järele olla või mida teised temast küll arvavad. Muidugi, see teeb Tütarlapse haavatavaks. Ikka juhtub, et keegi kritiseerib naist: “Su käitumine on nii ebaratsionaalne! Sa pole üldse mõistlik! Sa näitad kõik oma emotsioonid kohe välja!”
Tütarlapse arhetüübis naine teeb midagi üliolulist – ta puhkab ja mängib. Ta puhkab, et mängida ja mängib, sest selle käigus ta puhkab.
Tütarlaps armastab naerda. Ta leiab igapäevaelus piisavalt asju, mis teda naerma ajavad. Kui elu pakub antud hetkel vaid kibedaid noote, siis Tütarlaps teab, millised komöödiafilmid või -sarjad talle natukenegi naeru lubavad ning ta valib need krimi-, õudus- või tõsielu saadete asemel ning lõõgastab end naeruga. Küps naine talletab Tütarlapse arhetüübis oskust naerda ka iseenda üle.
Tütarlaps nutab tavaliselt valust, kurbusest, abitusest või hirmust. Nutt vabastab pinged. Ja siis nutab Tütarlaps veel heast meelest ja liigutusest. Kui väike tüdruk nutab, siis mehed teavad, mida teha – tuleb võtta tüdruk sülle, paitada, lohutada ja öelda, et kõik saab korda. Kui täiskasvanud naine Tütarlapsena nutta löristab mõnel ülalloetletul põhjusel, saab väga paljudel meestel mõistus otsa ning neil pole õrnematki aimu, mis olukorra parandaks. Vahet pole – pisarad voolavad arhetüüpsel Tütarlapsel – leevendust toovad koheselt samad võtted, mis pisikese tüdruku puhulgi.
Tütarlapse tunnete ehe väljendamine teeb ta haavatavaks. Nii mõnigi kord ütleb mõni inimene (oma mees): “Mis sa töinad!” “Lõpeta ära!” Ent Tütarlaps ei saa, ta on hingepõhjani kurb, ta vajab sel hetkel, et mees teda hoiaks ja lohutaks, mitte ei riidleks ega mõistusele, ratsionaalsele käitumisele kutsuks. Just teiste inimeste karm kriitika ta haavatavuse suhtes lükkab naisi Tütarlapse energiast välja. Nad tunnevad, et neil pole justkui õigust olla emotsionaalne, oskamatu, õnnetu, teised eeldaks temalt tunnete valitsemist ja olukorra kontrollimist. Aga see pole üldse Tütarlapse pärusmaa. Seda valdab meisterlikult Kuninganna, mitte Tütarlaps.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Allikas: “Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma”
Loe lähemalt naise elutervetest arhetüüpidest – Tütarlaps, Armastaja, Perenaine, Kuninganna ja naise variarhetüüpidest, sellest, mida mehed naistest tahavad, milline on huvitavaks naiseks olemise retsept, sellest, kuidas tabamatu fluidum teeb Armastaja salapäraseks ja millised märgid näitavad, et Armastajat on tabanud nunnastumine ning millised on Perenaise omadused ja ülesanded ning kuidas luua ja hoida Armastuse Ruumi.Kuula Katrin Saali Sauli rääkimas pikemalt naise arhetüüpidest Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
