Naiseks olemise kunst I: millised on naise eluterved arhetüübid?

Naine on arhetüüpne mõiste. Esimeste assotsiatsioonidena tekivad pea kõigil selle sõnaga sarnaselt pehmus, hellus, soojus, viljakus, emotsionaalsus, ilu ja siis veel sadakond sõna vastavalt igaühe kogemusele naisena või naistega.

Üks viis kirjeldamaks naise olemuse rikkalikku paletti on vaadelda selle müstilise terviku arhetüüpseid osi.

Iga naise sees elab:

• elurõõmus, emotsionaalne, mänguline, naerune, muretu Tütarlaps
• sensuaalne, seksuaalne, tabamatult müstiline Armastaja
• hoolitsev, emalik, rahulik, korda loov Perenaine
• enda väärikust teadev, tark ja õiglane Kuninganna.

See elutervete arhetüüpide palett on igale naisele kaasa sündinud. See on Ürgnaise kood, mis käivitub iseenesest sünni hetkel, sõltumata rassist ja geograafilisest asupaigast, käivitudes vaatamata ema vanusele, psüühilisele seisundile, füüsilisele tervisele või sünnituse kulule.

Arhetüüpide standardpakett on mõeldud tagama täisverelise naise elu. Loodus (kellele sobivam – Jumal) on sünnihetkeks oma töö teinud. Järgnev on ema ja teda ümbritseva keskkonna kätes.

Keeruline on määratleda, millal lapsel tekib kontakt arhetüüpidega, erinevad arhetüübid käivituvad täistuuridel erinevatel arenguetappidel. Aga kui vaadata juba ühe-kaheaastast tüdrukutirtsu, siis on temas ta vanusekohasele Tütarlapsele, kes muretult mängib ja hullab, lisaks ka selgelt äratuntavad Armastaja alged – kuidas ta oskab isale otsa vaadates kudrutada ja teda oma väikeste soovide täitmiseks ümber näpu keerata! Tüdrukud väljendavad väikest Perenaist, askeldades nukkudega, tehes koduseid toimetusi, valmistades toitu. Ja nad oskavad suurepäraselt Printsessina väljendada oma tahtmist või öelda “Ei!” kui neile ei maitse söök või ei meeldi ema poolt valitud kleit.

Emade mõju

Naiselikke arhetüüpe – mis hõlmavad endas nii soojust kui elutervet jahedust, nii tarkust kui ka lapsemeelset muretust, nii sensuaalsust, kirglikku seksuaalsust kui ka perenaiselikku rahu, nii kõigutamatut väärikust kui vallatut kavalust – seda kõike õpib väike tüdruk oma emalt ja teistelt olulistelt naistelt, kes on kodus ta ümber.

Vanarahvatarkus sõnab, et tüdruku kujunemine algab päeval, mil eostatakse tema ema. Esiemadelt edasiantud eeskuju on naiselikkuse nurgakivi. Ehk siis see, mida üks naine oskab emana edasi anda oma tütrele, sõltub sellest, kuidas tema oma ema teda kasvatas.

Juba sünnihetkeks on tüdrukul üheksa kuud emaüsa kogemust, olles mõjutatud ema rasedusaegsest seisundist. Pärast sündi kujundab ema tütre reaalsuse. Ema psüühiline seisund mõjutab last sada korda enam kui teda ümbritsev füüsiline reaalsus. Paraku sõltub ema psüühiline seisund väga palju just sellest ümbritsevast reaalsusest.

Õnnelikud on need tüdrukud, kelle esiemad on olnud ühenduses oma ürgse naiseliku väega, kes hoolimata eluraskustest ja naiseks olemise valudest on leidnud ja alal hoidnud endas naiseks olemise ilu, rõõmu ja tarkust.

Kellegi elu pole probleemivaba. Väline maailm on stressirohke. 24/7 head tuju, muretut lusti ja lillepidu esineb harva. Kõigil on halbu aegu. Keegi ega miski pole täiuslik. Ent ometi oskavad mõned naised elada oma elu selliselt, et nad on kontaktis kõigi elutervete naiselike arhetüüpidega.

Nende tütred on näinud oma ema Tütarlapsena vallatlemas, naermas, tantsimas, liblikaid taga ajamas, lumeingleid tegemas, vaimustunult kiikumas, võilille seemnepalle puhumas. Ja veel on need tütred näinud oma ema Armastaja arhetüübi sooja, armastavat suhet oma mehega, jälginud nendevahelisi füüsilisi puudutusi. Ja tajunud, kuidas ema on Kuningannana austatud nii oma mehe, töökaaslaste kui sõprade poolt tänu ta teadmistele, sisemisele väärikusele ning oskustele. Ning loomulikult need tütred on kogenud oma ema emalikku hoolt ja nautinud kodu hubasust, mille ema perenaisekäsi on loonud. Nad on õppinud tema kõrvalt palaviku alandamise nippe, pannkoogiküpsetamise nõkse, sõprade hoidmise kunsti ja paha tuju peletamise trikke.

Mitte kõik tüdrukud pole aga sündinud hõbelusikas suus ning nii leidub ikka ja jälle justkui vanuselt ja kehalt täiskasvanud naisi, kes on aga ürgnaise olemusse pühendamata. Nende emad on ühel hetkel oma elu käigus kaotanud mingi arhetüübiga kontakti.

Põhjuseid kaotuseks võib olla mitmeid. Suurimaks neist jääb alati oma ema mõju. Seepärast kirjutangi, et esiemade eeskuju on see, mis kannab eluterveid arhetüüpe põlvest põlve edasi. Väike ilmakodanik võtab oma ema naise ideaalmudelina. Väike tüdruk võtab omaks selle, mida ta kogeb. Ta ju ei tea, et on ka muid naiseks olemise mooduseid peale oma ema eheda eeskuju.

Oleme kõik ilmselt kuulnud lugusid, kuidas vastsündinud kutsikas võib emaks võtta kassiema ning hakata tema eeskujul jäljendama arhetüüpset kassikäitumist – see ju ainuke reaalsus, mida ta kogenud on, sestap võtab ta selle ainuõigena omaks. Tüdruku alateadvuses vermub nähtud emaeeskujust naisekujund, keda ta ise hiljem alateadlikult kehastama hakkab. See naise kujund sisaldab endas kõiki naise arhetüüpe. Ent kahjuks pärandatakse edasi ka õnnetuid hoiakuid ja ebaterveid suhtemustreid. Selle pärandi taga pole vanemlikku pahatahtlikkust – ei taha ju keegi oma lastele teadlikult halba – vaid lihtne teadmatus ja oskamatus.

Näiteks eluterve Tütarlapse võib kehval juhul endas kaotada juba lapsepõlves. Kui emal pole endal olnud head kontakti selle arhetüübiga, siis ta ei salli naeru ja kilkeid ka oma tütre elus. „Pill tuleb pika ilu peale” võib olla selle pere juhtmõte. Võib-olla on väike tüdruk pidanud kiiresti suureks kasvama, et aidata emal teiste laste eest hoolitseda. Võimalikud on ka stsenaariumid, kus ema ise on olnud abitu või õnnetu ja tüdruk on pidanud olema oma enda emale ema eest ja ohverdama oma lapsepõlvemängud. Loomulikult võib kaotamise põhjuseks olla ka hoopis isa türanniseeriv loomus. Või on selles peres pjedestaalil väärtuslikud ainult poisslapsed. Neid põhjuseid, miks naisel kaob kontakt eluterve arhetüübiga, saab lugeda pikemalt iga arhetüübi all eraldi.

Jah, tüdrukul on sünni hetkel kõik eluterved arhetüübid olemas, ent kui ta oma kujunemisaastate jooksul ema, vanaemade või teiste oluliste naise juures neid arhetüüpe avaldumas ei näe, jätab see oma pitseri ning tal on raske neid tahke enda juures välja kujundada. Õnneks mitte võimatu – on palju tublisid naisi, kes olles kogenud mingi arhetüüpse jõu puudumist (või üleküllust) oma ema juures, on teadlikult otsustanud radikaalselt temast erineda ning ise need tahud endas välja arendada. Teadlikkus on siin võtmesõna.

Armastaja ja Tütarlaps esindavad oma pehmuse, õrnuse, sõltuvuse, tundelisusega arhetüüpse terviku naiselikku poolt. Nemad on rohkem keskendunud olemisele, hetkes viibimisele. Elutantsus astuvad nemad mehe juhtimisel sammu tahapoole.

Perenaine ja Kuninganna esindavad oma konkreetsuses, jõulisuses, iseseisvuses naise arhetüüpide mehelikku poolt. Nemad on enam keskendunud tegutsemisele. Elutantsus astuvad need arhetüübid enesekindla sammu ettepoole. Perenaise arhetüüp on iseenesest mitmeplaanilisem – Ema algkuju kannab endas naiselikku alget ja tasakaalustab Perenaise mehelikku aktiivsust ja pragmaatikat.

Mehelik pool on tegutsev, ta loob nähtavat, käegakatsutavat maailma. Energia voolamise seaduspära järgi annab mehelikkus enda sees oleva energia ära sellele tööle, objektile, millega ta parasjagu tegeleb. Pikalt tegutsemine on väsitav.

Naiselik pool oma hetkes olemisega aga kogub energiat. Sellest kogutud energiast täiendab ta mehelikkuse poolt loodud nähtavat maailma ja täidab, hingestab selle oma energiaga. Nii moodustuvadki kodud – mehelikkus loob maja, naiselikkus teeb sellest kodu.

Ma räägin meelega – naiselikkus ja mehelikkus, mitte naine ja mees. Meis kõigis, nii naistes kui meestes on sees nii naiselikkus kui mehelikkus.

Näiteks keerulises, kriitilist mõtlemist ja tegutsemist nõudvas olukorras, on mehelik pool see, mis suudab emotsioonid välja lülitada ning konstruktiivselt ja kainelt käituda. Naiselikkus valgub sellisel hetkel emotsioonidesse ega pruugi suuta mõelda ratsionaalselt. Küps mees läheb kriitilises olukorras Sõjamehe mehelikku energiasse ning liigse tundlemiseta hakkab olukorda lahendama. Naiste puhul, sõltuvalt sellest, kas naine on hetkel pigem mehelikus või naiselikus energias, toimub jagunemine. Mehelikus – Kuninganna – arhetüübis naine suudab samuti rahulikuks jääda ning tegutsema hakata. Naiselikus – Tütarlapse – energias naine aga satub emotsioonide meelevalda ning isegi kui Kuninganna temas küll otsib lahendusi, siis Tütarlaps murrab käsi, nutab ega oska kuidagi toime tulla ei iseenda ega kogu situatsiooniga.

Nagu enne öeldud, pidev viibimine mehelikus energias väsitab. Mehed peavad mehelikus energias mõõtmatult kauem vastu kui naised – see on neile loomuomane. Naisele on aga pidev või pealesunnitud mehelikus energias tegutsemine kurnav. Seega, kuigi Kuninganna ja Perenaise arhetüübid on väga tarmukad ja tegusad, on nad oma mehelikkuses väsitavad. Naised, kes põhilise osa oma ajast veedavad vaid mehelikes arhetüüpides, kurdavad tihti, et nende elu on väga kiire, nad peavad palju mõtlema, otsustama, nende kanda on tohutu vastutus, nad on stressis. Nende päevad mööduvad tegutsemise tähe all, lõõgastumine, muretu olemine on nende jaoks keeruline.

Ja kuigi me saame ka tegutsedes palju energiat (eriti kui tegeleda väga südamelähedase teemaga), on ühel hetkel akusse salvestatud energia siiski otsas. Olemine on imeline akude laadimise meetod. Võib olla on see Jumala kaval plaan – selleks, et energiat taastoota, peaks naine süvenema, sukelduma olemisse. Leidma üles, kuidas taastada jõud, mis meheliku askeldamise läbi hajub. Ühtedele on taastumiseks loodus, teistele liikumine, kolmandatele muusika, neljandatele sõbrad, viiendatele üksindus, kuuendatele iluprotseduurid, jne. Taastumise allikaid on terve müriaad.

Kõigi nende tegevuste ühine nimetaja on kontakt iseenda ja oma kehaga. Kui naine vaid mõtleb ja tegutseb, askeldab ta välises maailmas. Selleks, et tunnetada oma naiselikku väge, on vaja head ühendust ka oma kehaga, nende hoovustega, mis toimuvad naise sisemaailmas. Ja nende hoovustega saab naine palju paremini suhestuda olemise, mitte tegutsemise kaudu. Loomulikult, ka pidev viibimine naiselikus olemise energias võib muutuda tüütavaks.

Tegutsemiseks on vaja energiat. Seda energiat on vaja akumuleerida olemisest. Ehk siis mehelik tegutsemine saab energiat naiselikust olemisest. Loomejõud (mis on ju ka tegutsemine) vajab inspiratsiooniks olemise lõdvestatust. Mehelikkus ammutab inspiratsiooni naiselikkusest. See seaduspära kehtib mitte ainult meeste ja naiste vahel, vaid ka naise enda arhetüüpide vahel – Tütarlaps ja Armastaja oma kohalolemisvõimes, elunautimises ja mängulisuses annavad energiat Perenaisele ning Kuningannale, et need jaksaks tegutseda. Seepärast ka loodus – Emake Maa, naiselikkuse kehastus – inspireerib inimesi, aitab lõõgastuda, energiat koguda, et siis inimene saaks uuesti toimetama hakata.

Naiselikkus inspireerib. Mehed vajavad Armastaja seksuaalsust, Tütarlapse emotsionaalsust, Kuninganna intellektuaalsust. Perenaine mehi tavaliselt ei inspireeri, Perenaine kannab oma mehe eest head hoolt. Perenaise vastu tunneb mees austust, tänu, hoolimist. Mees vajab Perenaist võib-olla et kõigist arhetüüpidest kõige rohkem, ent paraku Perenaine ei sütita.

Et Perenaise arhetüüp ärataks mehes huvi ühise majapidamise ja laste vastu, kohusetundliku ja vastutustvõtva käitumise ning austuse ja tänu oma suure (tihti ennastsalgava) panuse eest, on tal vaja meest inspireerida Tütarlapse, Armastaja ja/või Kuninganna arhetüübist. Mõni mees vajab inspiratsiooniks, energia saamiseks Muusat kõigist neist kolmest arhetüübist. Teisele piisab vaid ühest või kahest. Mõni saab muidugi päris ilma naiseliku inspiratsioonita hakkama. Ent neid pole ülemäära palju.

Siit kasvabki välja võluv põhjus, miks naiselikkus on nii eriline. Naiselikkus oskab transformeerida olemist, ilu, kunsti, loodust, liikumist energiaks, mis tõstab naiselikku vibratsiooni. Ning see omakorda täidab naiselikkust ja lubab küllastatuna endast lahket väljavalgumist, andes energiat mehelikule tegutsemisele.

Kahjuks on paljude naiste praktiline maailm tegutsemise poole kreenis. Eriti kui väiksed lapsed seelikusabas veel kinni, jagub toimetamist päeva igasse tundi. Ent ometigi on naise püha kohus hoida eneses alal naiselikkust. Sest kui naine aina tegutseb ja mõtleb, ei jää tal olemiseks aega. Kuid just olemine laeb akusid, millega naised hoiavad kõrgel mitte ainult oma enda, vaid ka neist lähtuvate (mehelike) struktuuride energiat. Naiselikkus toidab enda energiast oma peret, riiki, kogu Universumit.

Kui vaadelda ja võrrelda näiteks Tütarlapse ja Kuninganna arhetüüpe mõningate isikuomaduste teljel, siis näeme, et Tütarlaps on arhetüüpidest kõige sõltuvam, abitum, avatum, lühinägelikum, püsimatum, naiivsem, ebakonkreetsem, otsib füüsilist lähedust, näitab tundeid välja. Ja ta on väga armas. Tema juurde läheks kohe ja aitaks.

Kuninganna seevastu on arhetüüpidest kõige sõltumatum, ise hakkama saav, konkreetsem, otsusekindlam, järjepidevam, strateegilisem, kinnisem ja oma tundeid ta välja ei näita. Armsus ei ole kindlasti mingi kategooria, mille abil keegi Kuningannat kirjeldada võtaks. Ehk siis on need kaks arhetüüpi paljuski teineteise vastandid – üks üdini naiselik, teine võluvalt mehelik.

Paljud naised tunnevad end kodusemalt ühes või kahes arhetüübis, teised jäävad kuidagi võõramaks. Sagedamini juhtub, et naisele on omased rohkem mehelikud arhetüübid ehk siis Kuninganna ja Perenaine ning ta ei tunne end Tütarlapse ja Armastajana. Või on just vastupidi – naine on kodus naiselikes arhetüüpides ning ta kontakt mehelikumate – ratsionaalsemate ja tegutsevamate arhetüüpidega – on nõrk.

Milleks on aga üldse vaja, et kõik arhetüübid naises tasakaalukalt esindatud oleksid? Kas ei võiks olla nii, et ühed on targad Kuningannad, teised ilmestavad elu Tütarlastena, kolmandad on Perenaiselikud ja mõned Armastajad?

Vastus on eelnevast tuletatult lihtne – mida enam on naine osanud endas integreerida eluterveid arhetüüpe, seda laiem on ta ampluaa tegutseda erinevates olukordades.

Teiseks võib sellele küsimusele vastata samamoodi nagu Moore ja Gillette meeste arhetüüpe analüüsides. Konks pole mitte selles, kas variarhetüübid end naises ilmutavad, vaid millal ja kuidas. Nad on peidus igas naises. Kui arhetüüp ei avaldu elutervel moel, siis ta ilmutab end varju kujul. Ning tavaliselt on see pikaajalise esinemise korral kurnav naisele endale ja/ või tema lähedastele.

Paraku pole see võimalik, et naine on näiteks vaid Perenaine ja tal lihtsalt ei eksisteerigi teisi arhetüüpe. Sellisel juhul on ta elu jooksul kas täielikult kaotanud kontakti ülejäänud elutervete arhetüüpidega või see kontakt on väga nõrk ning arhetüübi energia ilmutab end naise juures variarhetüübina. Nii võib hakkaja ja enamjaolt Perenaise energias oleva naise psüühes Tütarlapse asemel tooni anda kurblik ja rõõmutu Inetu Pardipoeg, Armastaja asemel näha Nunna ja Kuninganna asemel Jääkuningannat.

Saab ka kolmandat moodi vastata. Läbi meeste silmade. Nendel naistel, kes tahavad olla terves, vastastikuses, hoidvas, pikaajalises suhtes mehega, on mõistlik teada, et mehed otsivad suhtes kõigi arhetüüpide eluterveid avaldumisvorme.

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Allikas: “Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma”