Siiri Sisask on väekas naine, loominguline inimene, kelle anded avalduvad mitmes eri vallas. Ta teeb ja jõuab ning kõigel, mis ta loob, on ka mõtestatud sisu ja sügavust. Veel kuni selle laupäevani saab Tallinna vanalinnas Haus Galeriis näha tema maalinäitust “Kaevu põhjas”, lisaks andis ta hiljuti välja nii uue albumi”Kuristi kohal” kui ka oma elu esimese luuleraamatu”Mismoodi ma seda maailma armastan”, mida rikastab samuti tema enda kunstilooming. Uurisime Siirilt tema elu ja tegemiste kohta metsade ja maa ja taeva vahel.
Sinu uus album “Kuristi kohal” baseerub Uku Masingu tekstidel – miks? Mis on Masingus see, mis sinu jaoks on oluline ja eriline? Mis on tema kõige olulisem sõnum, õpetus?
Sellele küsimusele vastates on tundmus täpselt selline, nagu minu jaoks Uku Masing on. Ühest küljest keeruline, teisest küljest lihtne. Selles vahepealses olekus, kus justkui mõttemiinused- ja plussid kohtuksid, lõpevad sõnad. Et mis ma oskangi kosta või lisada…
Muusika sündis Masingu luuletekstidele, mis ise minus helisema kippusid.
Masingu olulisim sõnum? Lühidalt võiks öelda – ja tõenäoliselt, kui teisteltki sama küsimust küsida, usun, et vastus oleks sama – Armastus.
Muusika pulbitseb sul veres ja teil ka peres. Kas sa oled enda jaoks muusika kui nähtuse olemuse lahti mõttestanud?
Lahti mõtestanud ei ole enamal määral, kui et muusika on minu loomulik olek, mu vaimne kulgemine ja maailma tajumine helide kaudu. Ja ka iseenda tunnetamine. Kui hakkaksin seda kuidagi rohkem sõnadesse panema, siis oleks see sama nagu mõtlemise vajaduse defineerimine. Et mis see olla võiks, miks inimene mõelda tahab.
Üllatasid meid imelise maalinäitusega. Oled öelnud, et maalimine on sinu jaoks nagu meditatsioon – mida sa selle käigus koged? Millisesse seisundisse see sind viib?
Maalimine annab värvidega mängimise võimaluse. Tühjale lõuendile on võimalik ju mida iganes kujutada. Ühe maali maalimine algab minu jaoks kõigepealt tühja lõuendi silmitsemisest, sisetunde tekitamisest. Sisetunne, keskendatus, oskuste proovilepanek ja ülirahulikkuses tegutsemine ongi kokku meditatsioon, mis kestab terve mu maali valmimise perioodi. Ja on minu jaoks üheks instrumendiks oma unistustemaailma visualiseerimisel.
Sinu maalinäitusele nime andnud teos “Kaevu põhjas” pärineb sinu unenäost. Kui suur unenägija sa oled? Kas tegeled unenägemiskunstiga, püüdled teadliku unenägemise (ingl k lucid dreaming, kirgas unenägemine) poole?
Ma ei ole kunagi püüelnud lucid dreaming’u poole. Aga mäletan üht oma unenägu, mis oli tähenduslik, ja mida nägin nelja aastasena. Mäletan seda tänaseni detailselt. Ja tõttöelda olen terve elu jooksul näinud ikka ja jälle midagi, millel on mulle sõnum. Kas tahan või mitte. Unenägemisse, sellisesse, ma ei usukski ehk ja peaksin seda udujuttudeks, kui endal tõendusi ei oleks. Sellised unenäod, millel on tähendus, on erilise selgusega ega lähe kunagi meelest. Need ka ei allu, vähemalt minul, soovile näha või neid ise esile kutsuda. Need tulevad kui on tõsist põhjust.
Kuidas tekib sinu sees luule?
Varasemalt olen enamalt jaolt kirjutanud luulet selle mõttega, et omaloodud muusikat iseenda mõtetega täita. Nüüd olen leidnud, et on paljugi mõtteid, mida ei saagi täpsemini väljendada kui luule kaudu. Ja mitte iga luuletus ei otsi viisi, muusikat, vaid tahab lihtsalt pigem kirjutatud ridadeks jääda. Nii et luule tekib ikka omaenda mõtetest ja südamesunnist.
Kelle luulet ise loed? Kes on sinu lemmikpoeedid?
Läbi aegade olen erinevaid luuletajaid nautinud. Peeter Volksonski luule on selline puudutav, mis alati midagi ütleb ja rikastab. Samuti tema ema luule, Helvi Jürissoni. Samuti Juhan Liiv on kuidagi nii filtreerimata ja puhas, et jõuab sellisena kohale, et paneb mõtlema, kaasa tajuma. Ilmar Vananurme luule on samuti midagi, millest olen leidnud kaunist tõetunnetust ja otsekohesust. Samuti midagi, mis väga meeldib. Olen tema luulele ka mitu laulu kirjutanud. Ja mul on siiralt piinlik mõelda ja kahju, et Ilmar Vananurme Kirjanike Liitu vastu ei võetud. Ma ei oskagi mõelda, et kes siis veel sinna sobida võiks ja milliste kriteeriumide alusel?
Miks oled sa kirjutanud luuletuse andestamatusest? Et mõni sulab nagu või, mina andeks anda ei või…
Ma elan sellises tuules, et usun, et Jumalgi ei taha meid kõike tolereerivat. Ei taha, et elaksime sellises tões, et noh jah, saadame korda seda ja teist, jälle ja jälle, ise teades küll, et mitte kõige paremat, ilusamat, ja küll ikka alati andestuse leiame. Nii lihtne elu siiski ei ole. Ei ole teistes inimestes ega eneses. Ja kõige keerulisem ongi andestada enesele. See mu luuletus kehtib ka minu enda kohta.
Andestamatus enesele on see, mis paneb andestust otsima. Ja andestamatus on ka see, mis paneb vältima ise neid tegusid, mida teistele keeruline andestada on. Kuniks toimub kasvamine ja lahti laskmine. Ümbermõistmine, nö iseeneslik andestamine, mitte sunnitud, lihtsalt sellest arvamusest, et räägitakse, et andestav inimene parem justkui oleks, õigem.
Nüüd sai laiem avalikkust teada sellest, et lisaks muusikale sa veel ka maalid ja luuletad. Kas sul on veel mingeid seni saladuses olnud loomingulisi eneseväljendusvorme, millest võiksime tulevikus osa saada?
Oh, mulle meeldib palju asju teha. Võiksin ka oma puuriitadega mõnikord näituse teha, aga linnas neid kuhugi selliselt laduda oleks vast liig. Samuti meeldib mulle fotograafia. Mul on palju toredaid pilte, aga nendega pole olnud aega näitust kokku panna, võib-olla kunagi avaldan mõne oma raamatu illustratsioonidena. Mingil ajaperioodil pildistasin ma ainult taevast. Ja mul on väga kauneid pilte.
Ühe tegevusena meeldib mulle ka käsitöö. Aga siin on valiku küsimus, kas käsitöö või maalimine. Praegu maalimine. Käsitööna olen valmistanud selliseid tikandeid, niit niidi haaval ja väga tihedas pistes. Sama meditatiivne tegevus nagu maaliminegi. Aga jah, hetkel on maalid mul fookuses.
Ühed oma tikandid olen kinkinud aga Vastseliina linnuse muuseumile. Seal on kohalikud naised valmistanud meeletult ilusaid tikandeid seintele ja tuli tahtmine neile midagi omalt poolt lisada.
Siiri Sisaski kingitus Vastseliina linnusele. Foto: erakogu.
Elad metsade vahel, toimetad aias ja naudid elu keset loodust. Miks on loodus sulle nii oluline? Mida see lähikontakt loodusega sulle pakub?
Ma ei kujutaks oma elu enam metsata ettegi. Kus ma siis veel jalutaks ja loodust kuulaks? Vaataks? Tajuks? Kogeks? Pealegi, mu kodumets on mind omaks võtnud, tunnen seda alles viimased kaks aastat täiel meelel. Puud omamoodi nagu kõnetaks mind. Ju siis mina ka neid. Selletõttu ei saa ma enam niisama omalõbuks ja toailuks oksagi murda, tean, et teen haiget.
On sul oma rituaalid, mida looduses ja loodusega teed?
Jah on. Mul on mitu puud, kes mulle on väga lähedaseks saanud, nagu omamoodi hiiepuud. Ma ei taha päriselt avaldada, mis ma teen ja kuidas käitun. Isiklikud asjad. Aga ma väga austan loodust – puid, taimi, loomi, ilmastikunähtusi… Igas neist on mingi vägi ja lõpeks on see kõik üks. Loodus. Iseenesest juba täpne ja ilus sõna eesti keeles, mis ju tähendab loodut! Kedrust.
Kui palju esineb sinu elus maagiat ja müstikat?
Mitte eriti. Ma ei pea müstiliseks, et unesid näen ja inimesi tajun. Arvan, et on hoopis müstika, kui keegi neid tajuda ei suuda. Et tekitab küsimuse – miks? Et miks on inimene mõne koha pealt lukku pandud, et kas ise on seda tehtud või kasvatus?
Oma luules mainid ka Jumalat – mida see sinu jaoks tähendab? Mis või kes on Jumal?
Jumal on tasakaalu looja, loodus tema instrument.
Mis on sinu jaoks pühadus? Mis on siin ilmas püha?
Pühadust tunnetan kõige otsesemalt läbi oma südametunnistuse. Kuid pühasid asju ilmas on nii palju, et tegelikult võiks öelda, et mitte miski siin elus oma põhialuselt polegi muud, kui vaid püha. Sellele vastu mõelda ja tegutseda on pühaduse teotamine. Selles mõttes saan aru, et vahel kõik me eksime, ja et ongi olemas niisugune nähtus nagu pärispatt. Sest me ei suuda alati olla kohal oma vaimus inimestena nii puhtalt, et midagi/kedagi ei vääraks. Vana-kreeka keeles tähendab patt märgist mööda laskmist. See on väga hea kujund, et aru saada, mis see tegelikult on. Patt. Ei ole võimalik elada elu ja oma igapäeva nii terviklikuna, nii kainena, nii analüüsivõimelisena, et märgist milleski kasvõi väikses ja tühises mööda ei laseks. Sest elame duaalses maailmas, ja heitleme pidevalt nende jõudude vahel, milles me elu elades oma teed oleme sunnitud käima, ja tihti ka otsima.
Sinu elu maal ja metsas on üsna eraklik. Oled isegi öelnud, et eladki erakuelu ja käid vahel linnas “hüppes”. Kuidas on sinu suhted üksinduse ja üksildusega?
Ma ei pea üksindust ses mõttes mingiks huvitavaks väljakutseks või erandlikuks olemiseks. Kõik me ju tajume endas omaenese üksindust, üksildust – ühel või teisel määral. Ma lihtsalt ei pelga enda ühis- ja kogukonnast väljarebitu olekut. Nagu ma elan, ennast välja rebin, ja nagu metsaelu mulle võimaldab. See annab mulle sisemise rahu ja tasakaalu. Oma mõtete selguse, helguse. Oma olemise kirkama tunde ja kulgemise. Aga veelkord – see pole midagi erandlikku, paljud inimesed elavad maal just samamoodi nagu mina, vaikselt ja omaette.
Kas oled tänaseks enda jaoks välja raalinud, et mis on elu mõte?
Elu mõte? See võib väljenduda igaühe jaoks väga erinevais asjus, vastavalt igaühe mõttemaailmale ja tõekspidamistele, või tundeis, või äratundmeis. Elu mõte peitub minu jaoks ehk selles sunduses, mille kohta on mul naljakas mälestus. Mu kadunud naabrimees, Huko, kes mulle metsatöid tegema õpetas, ja kellega me head kamraadid olime, armastas alati Jumala ja kuradi asemel öelda – oh Sundus küll! Tõepoolest. Sundus jah. See ongi elu mõte.
Millised on olnud sinu senise elu kõige olulisemad õppetunnid ja õpetajad?
Neid on olnud palju, siit ja sealt. Nii nagu stoikut, Marcus Aureliust, õpetajaks võiksin pidada, samamoodi võin ka Hukot. Või Saialindat, kes samuti mu naaber oli ja nüüdseks teispoolsusse lahkunud on. Või ükskõik millist naabrit oma külast. Või ükskõik millist raamatut, mida lugenud olen. Igal oma koht ja paik. Mu õed ja vennad, mu vanemad, mu publik, kes kontsertidel käib… Alati kõik midagi kõigile anname. Ja midagi lisame, mida varem polnud. Aga vahepeal on tarvis üksindust, selleks et sahtleid sorteerida ja aru saada, et mida rohkem sahtlis tõepoolest olulist materjali, seda lähemal sahtli tühjusele.
Sa oled heategevusliku fondiga “Saagu valgus” toimetanud tänaseks juba 18 aastat! See on üle kolmandiku sinu elust. Miks sa seda teed?
Selleks, et saan aru, et see tegevus midagi niisugust muuta saab, mida muuta oleks mõistlik.
Mis sa arvad mõttest “andmine on uus saamine”?
Siia lisaks vaid selle olulise tähelepaneku, et “vasak käsi andes pigem ei teaks, mida parem teeb”.
Kuidas heategevusfondil “Saagu valgus” läheb? On sul abi vaja? Kas lugejad saavad soovi korral kuidagi kaasa aidata?
Saagu Valgus ootab alati annetusi. Võimalustest annetuste kohta saab leida meie kodulehelt: www.saaguvalgus.ee. Hetkel oleme laienemas oma tegevusega üle-Eestiliseks organisatsiooniks. Mõte on selles, et mitte üks laps ei pea olema siin ühiskonnas kõrvalejäetu rollis seetõttu, et tema pere varaline sissetulek kehv on.
Annetada rahaliselt ja selleks otstarbeks loodud sihtotstarbelistele kontodele saab ka meie huvihariduse toetuseks, sellest korraldame paljudele lastele üritusi, laagreid jne. Huvihariduse toetamiseks on annetused alati teretulnud!
Mis on sinu arvates kõige olulisemad elulised põhimõtted ja väärtused, mida me peaks oma lastele ellu kaasa andma?
Kõige suurem väärtus oleks selles, et lapsele oleks võimaldatud avastada tema loomulikud anded. Öeldakse, et igal inimesel on andeid mitte üks-kaks, vaid koguni üle kümne. Ja nende annete seast peaks laps saama valida, mis saab tema kutsumuseks tulevikus. Nii oleks inimene oma tulevases elus õnnelik ja kooskõlas omaenda vabadustega.
Kui palju sa jälgid maailmas toimuvat, inimühiskonna arengut, suurte meeste suuri mänge ja maailmavalitsemise jõujooni? Millisena sina näeksid inimkonna tulevikuvisioone?
Inimlikke arusaamu maailma kohta on täpselt nii palju kui on inimesi. Maailm, milles elame ja kulgeme, sõltub meist igaühest endist. Ja ma arvan, et tasub olla mitte lihtsalt kriitiline vaid ka enesekriitiline, et maailm tulevikus parem oleks. Homo sapiens ei ole oma vaimuhiilguses kuigi hooliv olnud ei oma liigikaaslaste ega planeedi suhtes, millel elame. Oleks aeg oma tegevused ja mõttemaailm ümber hinnata. Kuid seda vaieldamatult ka teeme, sest nagu öeldud – Jumal loob tasakaalu. Küll sundus meid paika paneb.
Mis on õnne valem?
Õnne valem peitub tasakaalus.
Siiri Sisaskiga ajas juttu Ingrid Peek
Siiri Sisaski maalinäitus “Kaevu põhjas” on Tallinna vanalinnas asuvas Haus Galeriis (Uus 17) avatud kuni laupäevani, 4. juunini.
Kuula Siiri Sisaski uue albumi “Kuristi kohal” nimilugu ja uuri lisa tema luuleraamatu “Mismoodi ma seda maailma armastan” kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
