Nädala Alkeemik: MART NOORMA

Aktiivne teaduse populariseerija näeb elu, Universumit, maailma ja inimest selles kõiges avaralt, tema põhimõtted inimestevaheliseks läbisaamiseks ja õnnelikuks eluks on muljetavaldavad.

Rõhutad oma sõnavõttudes alati unistamise olulisust – miks?

Lapsepõlves olid mul muidugi suured unistused! Unistused muutuvad ajas ning neid tuleb ka kogu aeg natukene toita – sul peab pidevalt olema tunne, et seda on võimalik saavutada.

Mõte, et Eestis võiks kosmoselaevu ehitada ja kosmosetehnoloogiat arendada on kogu aeg olnud veidi ulmeline. Aga siis jõudsin ma oma eluga nii kaugele, et järsku tundus, et tegelikult ongi kõik võimalik. Me saame Eestis kõike teha – kui ainult me piisavalt pingutame. Arvan, et olengi ühe oma lapsepõlveunistuse välja kaevanud ja nüüd pingutame selle kallal kogu oma töörühmaga, kelle liikmetel on tõenäoliselt sarnased unistused olnud.

Kuid ega kosmoseteema pole ainukene, unistusi on palju –  näiteks, et Eestil läheks hästi ja meie noored oleks edukad – see on täpselt samamoodi eneseteostus ja unistus. Minu jaoks on väga tähtis see, et õppejõu töö Tartu Ülikoolis aitab Eesti uuel põlvkonnal olla järjest edukam kui eelmine.

Kui sa peaksid end kuidagi oletatavale kosmilisele mõistusele defineerima, siis kuidas sa end selles suures kosmoses näed? Kes sa oled, kuhu sa tüürid?

Kui see kosmiline mõistus nüüd inimkonnast üldse midagi ei tea, siis ma ütleksin talle, et looduslike protsesside käigus on tekkinud nii siin kui seal Universumis mõistusega elu. Ja ma ei arva sugugi, et me oleme kuidagi erakordsed – olen täiesti kindel, et seda on juhtunud paljudes kohtades erinevatel aegadel üle kogu meie Universumi.

Ja siis tuleks kindlasti lisada, et me oleme selline mõistusega elu, kellel on suured ambitsioonid ja kes tahaks lisaks meile antud looduslikele ülesannetele – süüa ja paljuneda – omada palju suuremaid eesmärke: näiteks teha oma elu hästi mõnusaks kogu Universumi laiuses, lennata teistele planeetidele ja elada õnnelikku elu, meie ja meie järeltulijad, ajast aega, kogu tuleviku. Arvan, et me oleme täpselt sellised, nagu me ise oma saatust kujundame.

Nii et sa ei välista maavälist mõistuslikku elu?

Meie teaduse praeguse taseme juures on maavälise elu olemasolu tõestamine väga raske. See oleks puhas juhus kui meieni jõuaks näiteks mingi televisiooniülekanne kuskilt teiselt planeedilt, mida me oma tagasihoidliku tehnikaga suudaks vastu võtta. Kui me lööme kokku numbrid kui palju on Universumis planeete ja tähesüsteeme, kus tingimused on sarnased meie omale ja kus teoreetiliselt täpselt samasuguste protsesside tulemusena oleks võinud elu tekkida, siis oleks puhtalt statistika alusel imelik arvata, et me oleme kuidagi erakordsed ja mitte kuskil mujal midagi sellist ei ole toimunud.

Milline on kosmose vaimne tähendus Sinu jaoks?

Kosmos on lõputult suur. Kosmos on inimkonna jaoks ennekõike suur väljakutse. Senikaua kuni me oleme veel nii pisikesed ja väetid ning oma arengu algstaadiumis, kus meie teadus ei suuda kosmilisi protsesse mõista, seome me selle ehk ennekõike  religiooniga. Varem nähti seda näiteks nii, et meil on taevakuppel, kust siis tähtede kaudu paradiisi valgus Maa peale paistab.

Kuid teaduse arenguga tulid sellised inimesed nagu Kopernikus, Galilei, Eesti teadlastest Struve (kes ühena esimestest mõõtis tähe kauguse meie päikesesüsteemist), Ernst Öpik (kes esimesena mõõtis kui kaugel on teised galaktikad meie galaktikast) – need ja teised teadlased on järjest avardanud meie arusaamist kosmosest.

Nii ei olegi kosmos meie jaoks enam müstiline tundmatu, vaid põnev uurimisobjekt, mille kohta me teame küll endiselt vähe, aga tänu reaalteadlaste tööle õpime seda iga päevaga paremini tundma.

Palju räägitakse sise- ja väliskosmosest. Kuidas sina seda süsteemi näed?

Meil on üks loodus, kus kehtivad loodusseadused – ja teadus on põhimõtteliselt võimeline kõik nähtused ära seletama, ükskõik, kas need toimuvad meie sees, meie mõtetes, meie teadvuses või Universumis, teistes galaktikates. Ainult et – kas just nüüd ja praegu? Kas meil on praegu piisav teaduslik aparatuur, vajalikud seadmed, vajalikud arusaamised looduse põhimõtetest, et me praegu suudaksime neid kõiki selgitada? On täiesti selge, et ei ole. Praegu me teame looduse seaduspärasid täiesti tühisel määral. Teadlaste töö on püüda teaduslikku aparatuuri ja meie teadmiste pagasit suurendada, et me järjest rohkem looduse keerukust mõistaksime.

Ja kui me hakkame nüüd seda teadmiste piiri järjest nihutama, siis see on raske töö. Siin on kahte sorti inimesi – teadlased, kes samm-sammult läbi tõsise töö neid piire nihutavad ja kahjuks ka teised, kes fantaseerivad ilma tõestusteta erinevatel teemadel ja esitavad fantaasiaid kui teaduslikku uuringut. Ka üleloomulikena tunduvate küsimustega tegelemisel – näiteks paralleeluniversumid ja meie Universumi saatus – on oluline, et tehakse tööd nende teemade mõistmise suunas ning ühel päeval suudavad teadlased seda kõike ka seletada või ümber lükata. Nagu ESTCube’i projekt, mis algul tundus täielik science fiction, aga samm-sammult saab sellest reaalsus.

Kas üleloomulikke nähtusi saab üldse teaduslike meetoditega tõestada?

Jah, kindlasti saab teaduslikult tõestada või ümber lükata – aga kas just olemasolevate meetoditega. Kujutame ette, et me oleks oma mobiiltelefoniga 200 aastat ajaloos tagasi, kui elektromagnetlaineid veel ei tuntud – kas mõni tolleaegne teadlane oleks suutnud ära tõestada, kuidas ma distantsilt sidet pean? See oleks olnud võimatu. Aga kas see teadlane oleks saanud väita, et teaduslikult ei ole võimalik tõestada mobiiltelefoni olemasolu? Lihtsalt tema hetke aparatuur ei võimaldanud seda, elu aga arenes edasi ning mingil momendil muutuski see võimalikuks. Arvan, et täpselt samamoodi on kõikide üleloomulike asjadega – see, et me praegu neid ei näe ega suuda tõestada (ehk näeme mingeid indikaatoreid või tagajärgi), ei tähenda, et neid ei ole. Mingil momendil teadus selgitab kindlasti kõnealuse nähtuse ära. Või siis tõestab, et seda nähtust ei ole olemas.

Uurida aga on lõputult! Teadlane on inimene, kelle rahvas on palganud maksumaksja raha eest tegema midagi rakenduslikku või avardama inimkonna teadmist maailmast – et järjest rohkem üleloomulikke asju muutuks selgitatud asjadeks. Kui palju rahvas paigutab oma ressurssi teadusesse ja kui head need teadlased on – sellest sõltub, kui kiiresti need üleloomulikud asjad muutuvad loomulikult seletatud asjadeks.

Inimesed peaksid mõtlema, et kas ikkagi on mõtet kulutada sadu miljardeid dollari aastas sõja peale nagu näiteks Ameerika? Ehk siis – kas meie ressurss kulub omavahelise nääklemise ja igapäevajamade peale või paneme märkimisväärse osa sellest rahast hoopis sinna, mis aitab meid tegelikult arengus suuri samme edasi hüpata. Inimkonna ajalugu vaadeldes arvan, et kui inimesed ei oleks omavahel sõdinud ja oleks oma ressursse efektiivselt kasutanud ning intensiivne areng oleks alanud näiteks Rooma asutamisest peale, siis oleks meil juba Kristuse sünni ajaks olnud mobiiltelefonid-internetid ja praegu lendaks me teistes galaktikates.

Väga paljud nendest tehnoloogiatest, mida me tänapäeval kasutame, on tulnud just tänu sõjatööstusele, kaasa arvatud internet?

Jah, muidugi. Aga see ei ole kõige efektiivsem võimalus. See tuleb sellest, et inimesed mõtlevad ainult tänasesse päeva, mitte tulevikku. Teadus on teema, kuhu me investeerime praegu, aga tulemused tulevad võib-olla kümne, kahekümne, ehk isegi pikema aja pärast, kuni lõpuks jõutakse vajalike leiutisteni. Teadusesse pannakse tõsiselt palju ressursse siis kui meid varitseb mingi oht – siis on meil ettekääne või põhjus, mis tõmbab meid sellest igapäeva-rabelemisest välja ja paneb investeerima nende probleemide lahendamisesse ehk siis teaduse tegemisse. Sellepärast jääbki mulje, et kui sõjatehnoloogiat ei oleks, siis uusi tehnoloogiaid ei tuleks. Tegelikult oleks nad võinud tulla niikuinii, ainult et kriis ja sõjad on sundinud inimesi teadusesse investeerima.

Kes või mis on olnud Sinu õpetajad, suunajad, kujundajad?

Mind on kindlasti mõjutanud paljud inimesed, raamatud, filmid ja muud kogemused. Neid on muidugi liiga palju, et kõiki üles lugema hakata, sest olen ju ikkagi peaaegu nelikümmend aastat otsivat elu elanud.  Õnnelik lapsepõlv toredas kodus oli kui vundament edasisele arengule. Igast edasisest kogemusest olen midagi õppinud ning sünteesinud sellest oma isiklikku maailmapildi, millest väikest osa ka R2 saates  “Hallo, Kosmos!” kõigiga jagasin.

Mõned säravamad inimesed, ilma kelleta ma ilmselt poleks praegu see, kes ma olen, võin ka üles lugeda: minu vanemad, mõned sõbrad, esimene ülemus, minu koori dirigent, mõned õppejõud Tartu Ülikoolist, minu doktoritöö juhendaja Soomest,  minu sõber Bob Ameerikast, ning, nagu säravad tähed minu elujoonel, kõik need vähesed tüdrukud, keda ma oma elus armastanud olen. Kuid see otsimise ja leidmise teekond läheb edasi kuni surmani ning iga päev pakub uusi ootamatusi  – näiteks alles hiljuti avas üks medicine woman minu jaoks senitundmatu pilditeraapia hüpnootilist väge.

Mis Sa arvad teaduse ja religiooni lõimumisest? Jumalast?

Olen enda jaoks religiooni küsimuse piisavalt selgeks mõelnud. Kooliajal meeldis mulle väga religiooni teemadel väidelda – püüdsin näiteks Jehoova tunnistajatele näidata, et jumalat ei ole ju tegelikult olemas. Nüüd sellele perioodile tagasi vaadates leian, et olin äärmiselt rumal. Mitte sellepärast, et ma jumala olemasolust midagi rohkem arvaks kui tol korral, aga mul on tunne, et õnneliku elu võti inimese jaoks on see, kui inimene suudab mõista, mis tema ümber toimub. Ta suudab mõista, miks teised inimesed käituvad nii nagu nad käituvad ja selle mõistmise pealt suudab inimene andestada teistele nende nõrkused ning ka selle, kui teised ei käitu kogu aeg nii hästi nagu nad võiksid. See on ju Piibliski kenasti kirja pandud, et kui sind lüüakse ühele põsele, keera teine põsk ette. Olen oma elus näinud, et see on tohutult hea käitumismeetod just iseenda õnne saavutamiseks, sest kui me oleme vihased kellegi peale, pole teisel poolel sellest tegelikult ju ei sooja ega külma. See viha sööb meid endid seestpoolt. Ja mul on tunne, et inimene võib olla õnnelik, saavutada nirvaana mõistmise ja andestamise baasil.

Kui me mõtleme enda jaoks elu toimimispõhimõtted selgeks, kui me mõistame teisi ja andestame neile, siis me võime elada õnnelikku elu viisil, et me ei satu stressi ega paanikasse iga väiksema asja pärast. Me suudame näiteks mõista kui meie lähedased surevad – saame aru, et see on loomulik protsess. Mõistame kui oluline on veeta oma armsate inimestega piisavalt kvaliteetaega, nii palju kui vähegi võimalik, kogu elu. Ja kui nad siis meie hulgast lahkuvad, oskame kurvastamise asemel tunda rõõmu selle koos hästi elatud aja üle. Ja sellest piisab, et olla õnnelik.

Paljud inimesed ei suuda enda jaoks maailma niimoodi lahti mõtestada ja siis on ju väga tore võtta appi jumal, kes valvab meie järgi – me ei pea ise sellega vaeva nägema, et enda jaoks maailm lahti seletada, vaid keegi jumal teeb seda meie eest – tema teab, kuidas asjad käivad ja hoolitseb meie eest. Ma ei püüa enam kunagi ühtegi usklikku ümber veenda. Kui neil on vaja enda jaoks jumalat selleks, et õnnelikult elada, siis kõige rumalam ja kuritegelikum minust oleks püüda nende usku ümber veenda. Ma arvan, et jumal on lihtsalt tehniline vahend, mida paljudel inimestel on vaja selleks, et õnnelikult elada.

Hoopis iseküsimus on see, et kas tegelikult on mingisugune suurem jõud, mis juhib kogu Universumi tegevust ja on siia Maa peale inimkonna tekitanud, nii-öelda koodnimega Jumal, mis vastab ükskõik millises religioonis sellele kõrgemale seletamatule võimukandjale. Ma arvan, et midagi sellist ei ole ega pole ka vaja. Kui see miski on, siis on see loodus ise ja loodusseadused, mis juhivad kogu meie elu. Aga jällegi tuleb lihtsalt nentida, et teaduse praeguse taseme juures ei oska me selle kohta midagi muud öelda.

Üks suurimaid ja ambitsioonikamaid projekte, mis sul praegu käsil, on elektriline päikesepuri ja tudengisatelliit. Millega täpselt tegu?

Eesti tudengisatelliidi projekt, mille eesmärgiks on hetkel veel täiesti ulmelise elektrilise päikesepurje tehnoloogia testimine, ongi üks hea näide, kuidas päris suur seltskond (nelja aasta jooksul on projektis osalenud juba juba sadakond tudengit) arendab koos tehnoloogiat, mis on senikaua ulmeline, kuni me ta ära teeme. Me usume, et oleme võimelised tegema asju, mida teised ei ole veel teinud. Ja kui see meil õnnestub, siis võibki öelda, et me oleme astunud suure sammu suunas, et füüsiliselt päikesesüsteem inimkonna valdusesse võtta. On täiesti võimalik, et paarikümne aasta pärast on Eesti tuntud kui Euroopa üks kõrgtehnoloogilisemaid riike, mis on juhtival positsioonil kosmoseprojektide arendamises just planeetidevaheliste lendude osas. Ja see ei sõltu kellestki muust, kui meie noortest – mida rohkem andekaid noori tuleb teadustesse, eriti loodus- ja tehnikateadustesse, seda reaalsem see on, sest teoreetiliselt on see nišš praegu veel vaba.

Elektrilise päikesepurje leiutas Pekka Janhunen Soome meteoroloogia instituudist 2006. aastal. Plahvatused Päikesel paiskavad seal eemale positiivse laenguga osakesi, mis liiguvad peaaegu valguse kiirusel – see ongi päikesetuul. Päikesetuult püüdev päikesepuri tekib siis, kui kerida kosmoses satelliidi või kosmoselaeva ümber lahti juuspeentest juhtmetest mitmekümnekilomeetrise läbimõõduga niidistik ja laadida see samuti positiivse laenguga. Positiivne ja positiivne tõukuvad ning nii liigubki laev päikesetuule jõul edasi. Ilma Maalt kaasa võetud kütuseta. See tehnoloogia võimaldab luua kõigi aegade kiireima ja säästlikema kosmoselaeva planeetidevaheliseks transpordiks. Nii saaks ka Maaga kokkupõrkekursil liikuvaid asteroide oma ähvardavalt kursilt eemale juhtida.

Eesti esimese tudengisatelliidi ESTCube-1 missiooniks on esmakordselt katsetada kosmoses selle keerulise ehitusega juhtme lahtikerimist. Esialgu on see küll vaid 10 meetrit pikk, kuid just selle esimese sammu õnnestumine võib olla kaalukeeleks, mis otsustab suurema kosmoselaeva saatmise teistele planeetidele. ESTCube-1 teevad valmis üliõpilased, keda juhendavad Tartu Ülikooli ning Tartu Observatooriumi teadlased koostöös Soome ülikoolide ning Saksa Kosmoseagentuuri teadlastega.

Päikesepurje abil veel teistesse päikesesüsteemidesse ei lenda, sest 100 km/s on kosmilises mõistes siiski üsna väike kiirus. Aga päikesesüsteemi sees võiks see tehnoloogia olla üsna mugav – me saaksime lasta teaduslikke instrumente palju kiiremini Jupiteri kuudeni, mis on uurimiseks väga põnevad kohad, sealt edasi sihiks juba Neptuun, Pluuto, asteroidide pilv. On tekkimas uus tehnoloogia, mis võimaldab meil palju paremini uurida ja mõista kogu päikesesüsteemi ning kui sellesse annavad oma panuse Eesti üliõpilased, siis ma arvan, et eestlased võivad veel järgmised sada aastat selle üle väga uhked olla.

Sa oled Eesti kosmosepoliitika töörühma liige – mida seal arutatakse, millised on Eesti visioonid ja ambitsioonid selles vallas?

Kosmosepoliitika töörühmas arutatakse, kuidas toetada Eesti majandust ja kasutada kosmose valdkonda, et aidata kaasa kõrgtehnoloogilise tööstuse arenemisele Eestis. Me ei aja taga mingit kosmoseriigi lippu, mida uhkelt lehvitada, vaid see on kaval lähenemine, kuidas toetada Eesti ettevõtlust ja majandust. Minu meelest on väga õige, et ka parlamendi huvigrupp selles suunas tegutseb ja antud teemale rõhku pannakse, sest ma usun tõesti, et see valdkond toob Eestile tulevikus palju kasu.

Sa oled mees, kes unistab suurelt. Oled ka öelnud, et et Sinu jaoks on oluline, et inimkonnal läheks hästi – et me ei sureks välja, vaid lendaks teistele planeetidele. Millised on Sinu tulevikuvisioonid?

Inimkonnal on palju suuri väljakutseid ees ja praegu tundub, et ega me palju paremaks ei lähe. Inimesed on ikka samasugused kiskjalikud loomad, nagu nad läbi kogu oma ajaloo on olnud ja ma arvan, et üks suurimaid väljakutseid ongi ise paremaks muutuda – sellega peab igaüks ise tegelema. Inimkonna tulevik sõltub ennekõike sellest, kui palju me suudame olla head, positiivsed, keskenduda ühistele vajaduste rahuldamisele, suurtele eesmärkidele – selle asemel, et kiselda omavahel igapäevaste probleemide pärast ja püüda olla naabrist parem või teistele ära teha. Sellised negatiivsed emotsioonid ja tegevused on kõik meile piduriks kaelas.

Potentsiaalselt võib meil tulevikus olla selline suur sõbralik inimkond, kes ühiste eesmärkide nimel tegutseb. Aga sinna on veel väga-väga pikk tee ja sellel teel on väga selgelt mitu suurt tõket, mis võivad tegelikult viia võib-olla isegi inimkonna väljasuremiseni. Esimene tõke, mis on ilmselt kõige lihtsamini ületatav, on energiakriis ja nafta lõppemine järgmise sajandi jooksul. Selleks ajaks peavad meil olema alternatiivsed energialahendused, ükskõik kas see on siis Kuu pealt heelium-3 kaevandamine või päikeseenergia energeetika või tuulepargid või uue põlvkonna tuumaenergeetika või mingi muu praegu veel laiemalt tundmatu lahendus – kõik see on võimalik.

Järgmine tõke on ikkagi mageveevarude ammendumine – see, mis meie jaoks tundub veel väga kauge mure, aga väga suure osa maailma jaoks on see juba tõsine probleem. Ja kolmas on ülerahvastumise küsimus: kui Maa peal on liiga palju inimesi, mis siis edasi saab? Kõik need olukorrad võivad viia globaalse katastroofini, sest tore on ju kõik koos sõbrad olla – senikaua, kuni meil on kõik hästi. Sõprus ja koostöö kipub aga kahjuks eluks vajalike ressursside pärast võideldes ununema. Nende probleemide ennetamine ja lahendamine on suures osas teadlaste kätes.

Minu isiklik unistus aga on saada ESTCube-1 kosmosesse ning et see projekt oleks edukas. Ja et selle satelliidi ehituse juures kaasa löönud noored oleksid oma edasises elus väga õnnelikud ning juhtfiguurideks Eesti teadmistepõhise majanduse edendamisel. Et siis mina kunagi pensionärina saaksin nautida suurt korralikku pensionit ja õnne sellest, et ma olen elus oma panuse andnud.

Mis Sa arvad nendest ussiaukudest kosmoses, mis olla justkui otseteed ühest Universumi otsast teise või lausa universumite vahel?

Ma arvan, et selles ussiaugus tahaks ma ise ka ära käia, aga ma veel ei tea, kus ta on. Ja ega keegi ei tea, muidu oleks juba käidud. Mis jällegi ei tähenda seda, et neid ei ole. Nad võivad vabalt olla, aga meie teadus ei suuda veel neid leida, näidata või veenvalt tõestada, et nad olemas on. Kui räägime teistesse galaktikatesse lendamisest, siis loomulikult me ei saa sinna lennata tavalise kosmoselaevaga valguse kiirusel – selleks on vaja uut füüsikat, uusi teooriaid, mis avaksid inimeste jaoks uued võimalused. Täpselt nii, nagu raadiotehnoloogia on meile avanud sidevõimalused – see, mis oli 200 aastat tagasi puhas ulme, on nüüd, kui meil on kõigil mobiiltelefon taskus, argipäev.

Kui palju Sa ise ulmet loed ja kuidas see Sind mõjutanud on?

Lapsepõlves mulle meeldis väga lugeda ja ulmeraamatud ning ka ulmefilmid olid alati mu lemmikute hulgas. Muidugi on see kõik mind ka mõjutanud – neid raamatuid lugedes ja filme vaadates tulebki ju unistamine, niisamuti nagu romantilisi armastusfilme vaadates unistad ikka oma printsessi leidmisest. Ja täpselt samamoodi tekib näiteks “Tähesõdasid” või “Kolmanda planeedi saladuse” multikat vaadates küsimus, et miks meil juba praegu ei ole võimalik kosmoses ringi lennata? Sest meie eelmised põlvkonnad pole selles suunas piisavalt pingutanud! Meil on nüüd võimalus – pingutame meie, selleks, et meie lapsed saaksid kenasti planeedilt planeedile lennata ja nautida kosmose koloniseerimist.

Milline on Sinu lemmiktäht või lemmikplaneet?

Kõik planeedid on ilusad. Lemmiktähti on mul palju, sest kooliajal õppisin ma väga palju tähti ja tähtkujusid selgeks ning see on tore, kui sa vaatad öösel taevasse ja nad on kõik tuttavad, neil kõigil on oma lugu. Tähtedel on antiikmütoloogiline taust, mida inimesed kunagi tuhandeid aastaid tagasi on nende kohta mõelnud ja kirjutanud. Ja neil on füüsikaline taust – mõni on neist hiidtäht ja teine jälle väikene kääbustäht ja mõni väikene pilvekene seal on hoopis galaktika või täheparv. Nii muutub taevas hästi põnevaks, samamoodi nagu looduses olla on palju põnevam, kui sa tunned linde laulu järgi ära või tead taimi, kasvõi näiteks nende mõju rahvameditsiinis. Taevas on täpselt samamoodi põnev maailm ja mulle on väga meelde jäänud “Kolmanda planeedi saladusest” üks täht Aldebaran, mille pealt käidi haruldasi loomi toomas. Ja muidugi Vega, mis on tähe heleduse etaloniks ja millega võrreldakse kõikide teiste tähtede heledust. Igalühel on neist oma lugu.

Millise vaimutoiduga maiustad?

Vaimselt kõige arendavamad on vestlused teiste inimestega. Ilmselt oleme kõik kogenud, kui suur nauding on leida omale mõnes seltskonnas vestluskaaslane, kellest nagu ei tahakski enam lahti lasta. Kui su eesmärgiks on avastada maailma, siis sellise inimesega rääkimine on mõnikord sama hea kui ise tiir ümber maailma teha.  Kuid muusikal, filmidel ja raamatutel on ka väga innustav mõju.  Saan neist tihti energiasüsti, et ikka oma unistustele truuks jääda.

Kuidas lõõgastud ja end laed?

Enda laadimine on väga lihtne. Selleks tuleb kõigepealt saada aru, kui ilus on elu ja maailm meie ümber. Peale seda tuleb väsimuse korral ainult silmad lahti teha ja ringi vaadata või kuulata – ja kogu see ilusa maailma energia voolab sinu sisse tagasi. Mõnikord aitab magamine muidugi ka.

Mis on Elu mõte?

Ma arvan, et on väga tähtis enda jaoks see küsimus üks kord korralikult läbi mõelda. Ükskõik, kas see võtab siis tund aega või paar päeva või mitu aastat või terve aastakümne. On oluline aru saada, et meile looduse poolt kaasa antud elu mõte on väga lihtne –  süüa ja paljuneda. Aktsepteerides seda, et looduse poolt polegi meile mingisugust muud elu mõtet kaasa antud, saame aru, et elu on just nii mõttekas kuidas me ise teda mõtestame.  Peaaegu kõik on ühel meelel, et me tahame olla õnnelikud – järelikult on peaaegu kõikide inimeste personaalne elu mõte olla õnnelik. Nüüd on hästi oluline endale väga selgelt öelda: “Mitte keegi väljastpoolt ei saa mind õnnelikuks teha ja mitte keegi ei tule ega ütle, mis on minu elu mõte.” Järgmine tehniline küsimus on siis, et kuidas me selle õnne saavutame? Selleks on väga selge skeem: 1) pahade mõtete vältimiseks tuleb teisi mõista ja  andestada neile nende nõrkused ja 2) teha asju, mis suurendavad õnne hulka sinu ümber. See õnn peegeldub kõik sinu peale tagasi ja nii oledki oma elus õnnelik.

Milliseid allikaid kosmosehuvilistel soovitad jälgida?

Kosmos on üks vähestest teaduse valdkondadest, millest meedia kirjutada armastab. Meie oma suuremad päevalehed toovad inimesteni palju põnevaid kosmoseuudiseid. Viimasel ajal ehk kõige suurem uudis on firma Planetary Resources plaan hakata asteroididel kaevandama ja kosmilist kütusetanklat ehitama. Nende tegemisi tasuks küll lähemalt jälgida veebilehelt www.planetaryresources.com. Nende plaanid võivad ka meie oma kodumaisele kosmosetehnoloogiale uusi võimalusi avada. Kohtusin just paar päeva tagasi nende ühe nõuniku, Massachusettsi Tehnikaülikooli MIT professori Sara Seageriga, kes ütles palju positiivseid sõnu ka meie tudengisatelliidi meeskonna toimetamiste kohta. Planetary Resources on üks tõeline visionääride punt – lisaks Sarale on neil nõunikuks ka Terminatori ja Avatari looja James Cameron, kes, muuseas, on hariduselt füüsik.

Teine erakordne sündmus toimus mõned päevad tagasi, 25. mail, kui esimene erakapitalil põhinev kosmoselaev Dragon põkkus rahvusvahelise kosmosejaamaga ISS. See sündmus tähistab ilmselt uut ajastut kosmose kasutuselevõtus, sest kui erasektor hakkab kosmosereisides ärivõimalusi nägema, siis tähendab see juba lähiajal kosmosetranspordi oluliselt odavamaks muutumist. Dragoni omaniku, PayPali looja Elon Muski tegemistel saab silma peal hoida Facebookis, www.facebook.com/SpaceX.

Kolmas revolutsioonilne protsess on nanosatelliitide kasutuselevõtt. Eelmisel nädalal MITis planeetidevaheliste kuupsatelliitide konverentsil meie tudengisatelliidist rääkides oli tore tõdeda, et tohutu hulk noori teadlasi üle kogu maailma on võtnud suuna kosmosesse ja meie Eesti tudengid on siin esirinnas. Kellel tõsisem huvi, saab vaadata konverentsi ettekandeid www.ustream.tv/channel/icubesat-2012.

Kõigil neil põnevatel arengutel on üks ühine tunnus – Sputniku põlvkond on pensioneerumas ja uus noor seltskond, sarnane IT revolutsionääridega, on asunud suuri asju tegema.  Jälgige meie tegemisi Facebookis www.facebook.com/estcube.

Üsna kohe, kolmapäeval, 6. juuni varahommikul toimub Maalt vaatlejate jaoks üsna haruldane sündmus, mil Veenus liigub üle Päikeseketta – kas ja kuidas sina seda tähistad?

Tulge kõik Veenuse üleminekut vaatama Tallinnas koos astronoomiahuviliste ühendusega Ridamus kella neljast hommikul Tallinna Linnahalli promenaadile või koos astronoomia seltsiga Tartu Tähetornis ja Toomkiriku põhjatornis. Kuna üleminek algab veidi peale keskööd, kui Eestis veel päike ei paista, siis vaadake ka NASA otseülekannet http://sunearthday.nasa.gov/webcasts/nasaedge/ Hawaiilt koos teadlaste huvitavate selgitustega. Samal leheküljel on ka täpne ajagraafik. Nii et, unetud romantikud, see on üks tore põhjus korraldada öine pidu ja lõbusas seltskonnas harukordsele sündmusele kaasa elada.

Mida soovitad Alkeemia.ee lugejale?

Kosmos on tohutult põnev ja romantiline, samuti nagu meie igapäevane elu ja inimesed meie ümber. Tuleb lihtsalt silmad lahti teha ja see ilu üles leida.  Kui kaunis on kosmoseteadus, vaadake YouTubes http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=hWz5ltE_I4c.  Ja et sellest kõigest osa saada, õppige ülikoolis reaalteadusi!

Uuri lähemalt Eesti esimese tudengisatelliidi ESTCube-1 ja elektrilise päikesepurje projekti kohta: www.estcube.eu ja www.facebook.com/estcube

Kuula Mart Noorma mõtteid Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”

Mart Noormaga ajas juttu Ingrid Peek