Musterperekonna vari

“Enamik meie hoiakutest ja iseloomujoontest põhineb meie algsel perekogemusel ja suhetel. Paljud meie probleemid on tegelikult lapsepõlveraskused, mida meil noorena ei õnnestunud lahendada ja mida me seetõttu täiskasvanuna endaga kaasas kanname.”, tõdevad John Cleese ja Robyn Skinner raamatus “Families and how to survive them”.Kui perekonnas on tülid, alkoholism, haigused või muud selgelt nähtavad probleemid, mis mõjutavad kõiki pereliikmeid, on suhteliselt selge, kus asuvad pereliikmete psühholoogiliste probleemide tagamaad ja algpõhjused.Aga mida teha siis, kui inimene kirjeldab oma vanemaid kui täiuslikke? Kui tal oli lapsena olemas (ja on endiselt) ema täielik kiindumus, kohalolek, tugi, nad said alati omavahel kõigest rääkida ja see andis tohutu erilisuse tunde? Kui isa armastas väga oma tööd ja tänu sellele oli perel olemas kõik vajalik – parimad riided, koolid, reisid… mida iganes hing vähegi ihaldada oskas? Selles peres pole mitte kellelegi mitte midagi ette heita. Vastupidi – see pere oli igati eeskujulik – neid kutsuti alati õigetesse kohtadesse õigete inimeste poolt, nad kõik tegid ja rääkisid alati õigetest asjadest.