Mürgise keskkonna mõjud: meie lapsed – kanaarilinnud kaevanduses

Osaline väljavõte N. Bijlsma 2014. aasta uurimusest “Ehitatud (tehis)keskkonnas paiknevad ohud tervisele ja nende seosed lapseea neurokäitumuslike probleemidega.” ACNEM Journal (detsember 2014 ja märts 2015).

Suur autismijuhtumite tõus on toimunud samaaegselt traadita tehnoloogia kasutuselevõtuga ning näitab tähelepanuväärseid sarnasusi patofüsioloogias pärast kokkupuudet elektromagnetväljadega. Lisaks kasvab pidevalt ka tööstuslike, neuroarengulisteks toksiinideks peetavate kemikaalide arv. Alates 2006. aastast on inimaju kahjustavate reguleerimata kemikaalide arv kasvanud 214ni.

Viimase kahe kümnendi jooksul on miljonid tööstuslike maade lapsed kokku puutunud erinevate kiirgustugevustega, mis pärinevad traadita tehnoloogiast ning traadita taristu paigaldamisest nii kooli kui ka kodusesse keskkonda, mis langeb kokku dramaatilise autismijuhtumite kasvuga. Need tasemed on kuni 10²⁰ korda kõrgemad algsest loomulikust, looduslikust kiirgusest. Võttes arvesse olukorra keerukust ning eetilist aspekti, mis kaasneb lastega uuringute läbiviimisel, lisaks ka kõikjal olevat ning muutuvat traadita tehnoloogia loomust (sagedus, ulatus, pulss, tugevus, polaarsus, informatsiooni sisaldus), biomarkerite identifitseerimise ja kontrollgrupi loomise keerukust, siis ei ole üllatav, et on tehtud vaid mõni üksik raadiosagedusliku ja neurokäitumusliku häire (nagu näiteks autism) uuring. Hiljutine süstemaatiline Herberti ja Sage’i uuring võttis kokku, et autismi patofüsioloogia on väga sarnane sümptomitega, mis tekivad kokkupuutel raadiosageduslike elektromagnetväljadega, nagu näiteks aju oksüdatiivne stress ja põletik, DNA kahjustused, immuunsüsteemi häired, häiritud ööpäevane tsükkel, vähenenud kognitsioon ja ohustatud aju-verebarjäär ning aju perfusioon.

Lapsed on eriti vastuvõtlikud traadita tehnoloogias kasutatavale raadiosageduslikule elektromagnetilisele energiale, kuna erinevalt täiskasvanutest on nende koljud õhemad, nad absorbeerivad kaks korda rohkem mikrolaine kiirgust, nad on füüsiliselt väiksemad ning neil on pikem eluaegne kokkupuude. Sellel võivad olla mõjuvad implikatsioonid arenevale ajule, kuna neuroloogiline areng algab varajases sünnieelses staadiumis ning kestab kuni kolmanda eluaastani.

Eestis kehtivad elektromagnetväljade piirväärtused baseeruvad ICNIRPi (International Commision for Non-Ionising Radiation Protection) soovituslikel tasemetel. Need ajast maha jäänud juhised töötati algselt välja 1960ndatel ning need võtavad arvesse vaid soojendavat efekti täiskasvanud sõjaväelasel, kes töötab radarivarustusega. Paljud teadlased on seadnud antud standardid kahtluse alla, kuna need ei võta arvesse kroonilist madala intensiivsusega kokkupuudet, hoolimata paljudest tõendustest, et terviseprobleemid ilmnevad juba tuhandeid kordi madalamatel tasemetel kui praegu kehtivad standardid. Selle info tulemusena on paljud riigid, nagu näiteks Prantsusmaa, Itaalia, India, Iisrael, Hiina, Šveits, Poola, Venemaa, Ungari ja Bulgaaria, kehtestanud oma standardid, mis on tunduvalt madalamad kui ICNIRPi kehtestatu. Kuna üle maailma on suurenenud mobiiltelefonide kasutamisega seostatud pahaloomulise ajukasvaja glioomi risk, klassifitseeris Maailma Terviseorganisatsiooni alla kuuluv Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus madalsageduslikud elektromagnetväljad ja raadiosageduslikud elektromagnetväljad kategooriasse 2B – “võimalik kantserogeenne mõju inimestele”. Prantsusmaa ja Belgia on seejärel keelanud lastele suunatud mobiiltelefonide reklaami ning mõned valitsused, k.a Saksamaa, Prantsusmaa ja Iisrael, soovitavad asendada koolides traadita tehnoloogia kaabliga variantidega. 3. juulil 2014. aastal saatis Austraalia mobiilside ettevõte Telstra tekstisõnumi kõigile oma kasutajatele ja selgitas, kuidas inimene peaks nende toodetest tekkivat radiatsiooni vähendama. Kuna selle tehnoloogia tootjad ei pea toodete turvalisust tõestama, lasub kogu tõestamise koormus valitsustel ja uurimisorganisatsioonidel. See omakorda võib võtta aega kümneid aastaid, samal ajal kui mitu põlvkonda lapsi puutub kokku reaalse ohuga, mis isegi Maailma Terviseorganisatsioonile muret teeb.

Sünergia ja kombineeritud efektid

Kuigi epidemioloogilised andmed elektromagnetväljade ja teiste keskkonnategurite vaheliste seoste kohta on vähesed, tõstatasid kombineeritud efekti küsimuse juba 1974. aastal kolm Nõukogude Liidu uurijat, kes tuvastasid, et kudede kiiritamine pulseeritud raadiosageduslike kiirgustega muutis rakumembraani keemilisi mutageene läbilaskvamaks. Veidi hiljem tegid Kostoff ja Lau süstemaatilise uuringu elektromagnetiväljade bioloogiliste mõjude ning veel vähemalt ühe aine vahel. See dokument toob välja nii kasulikud mõjud (kiirenenud mõrade ja haavade paranemine) kui ka negatiivsed mõjud bioloogilistele süsteemidele, mis tulenevad elektromagnetväljade kombineerimisest mingi teise ainega. Tuvastatud negatiivsed tervisemõjud olid elektromagnetväljade võime häirida DNA parandusmehhanisme, võimendada tuntud kantserogeensete või mutageensete ainete mõju ning suurendada oksüdatiivset kahju ja glioomi juhtumite arvu tööliste hulgas, kes samuti puutusid kokku lahustite, plii ja taimemürkidega.

Sellise kombineeritud mõju keskne probleem on asjaolu, et raadiosageduslik elektromagnetenergia suurendab aju-verebarjääri läbilaskvust. Aju-verebarjäär on keerukas hüdrofoobne barjäär, mis kaitseb aju suurte proteiinide ja vesilahustuvate kemikaalide eest. Millist mõju avaldab laste kokkupuude traadita tehnoloogiaga, mis suurendavad aju-verebarjääri ja platsentabarjääri läbilaskvust ning lasevad erinevatel kemikaalidel, raskemetallidel ja mikroobidel liikuda sinna, kuhu nad muidu ei pääseks, ei ole praegu veel täpselt teada. Edasised uuringud oleks vajalikud, kuna see võiks anda tähtsaid vihjeid laste neurokäitumuslike häirete kohta. Hiljutine Korea uurimus leidis, et mobiiltelefonidega seostatud aktiivsus- ja tähelepanuhäire esines peamiselt lastel, kellel oli veres kõrgem plii sisaldus, viidates seega suurenenud vere-aju barjääri läbilaskvusele. Hoolimata sellest turustatakse ja paigaldatakse seda tehnoloogiat koolides tänapäeva lastele, kes on pidevalt ümbritsetud erinevate sagedustega, mis on tuhandeid kordi kõrgemad kui olid sagedused nende vanavanemate ajal. Pole üllatav, et Kostoff ja Lau oma uuringus tõdesid, et elektromagnetväljadel on koos teiste ainetega üksteist võimendavaid koosmõjusid ning see temaatika peaks olema edasise detailse uuringu fookus. Samamoodi tegid kokkuvõtte Verschaeve ja Maes: “Me usume, et üksteist võimendavad koosmõjud väärivad erilist tähelepanu. Võib olla nii, et kokkupuude raadiosagedustega üksinda on ebaefektiivne, kuid see kokkupuude võib suurendada keemiliste või füüsiliste tegurite mutageensust, kantserogeensust või teratogeensust.” See “allostaatiline koormus” võib olla võti mõistmaks, kuidas mitmed riskifaktorid vastastikku toimivad ja põhjustavad “katkendlikku” autismi ning suurel hulgal muid sümptomeid. See tõstatab tähtsa küsimuse: kas ehitatud (tehis)keskkonnas leiduvad tüüpilised elektromagnetväljad võimendavad tüüpiliselt lapse kodus leiduvate neuroloogiliste toksiinide mõju?

Lapsed ei ole väikesed täiskasvanud

Enne talidomiidi tragöödiat oli laialt levinud arvamus, et kahjulikud kemikaalid ei suuda platsentat läbida ning loomade (näriliste) peal tehtud katsed ei peegelda seda, mis toimub inimestega. Arvamused on ajaga muutunud. Probleem on sisesekretsioonisüsteemi kahjustavate kemikaalide mõju kriitilisel arenguperioodil (nagu närilistega tehtud katsed näitasid) – ka väga väike kogus võib reproduktiivse arengu rööpailt maha lükata.

Hoolimata faktist, et lapsed on keskkonnast tulenevatele ohtudele vastuvõtlikumad, ei ole meil seadusi, programme ega organisatsioone, mis spetsiifiliselt tegeleks laste keskkonnaalase tervisega. Erinevalt täiskasvanutest on lastel unikaalsed viisid, kuidas nad puutuvad kokku erinevate ohtudega nii emaüsas (plii, elavhõbe, polüklooritud bifenüül, alkohol, polübroomitud difenüüleeter, alküülfenool, talidomiid, kiirgus) kui ka rinnapiimaga (orgaanilised reostusained, plii, elavhõbe, nikotiin, polübroomitud difenüüleeter jne). Olles toiduahela lõpus, on vastsündinute keha kogukoormatus kemikaalidega oluliselt suurem (kilogramm kilogrammi kohta) kui enamikul täiskasvanutest. Seetõttu kasutab ka Maailma Terviseorganisatsioon rinnapiima biomarkerina maailma keskkonnasaaste taseme määramisel.

Vastavalt Ginsbergile on lapsed vastuvõtlikumad ksenobiootikumidele, kuna nad on anaboolses seisundis (neil on vaja rohkem kaloreid ja vett ning toiteained imenduvad väga hästi), maksa detoksifikatsiooni faasid on vähem efektiivsed ja vere-aju barjäär ei ole täielikult välja arenenud. Nende immuunsüsteem alles areneb ja see muudab nad eriliselt vastuvõtlikuks immuuntoksiinidele nagu klordaan ja plii. Hingamiselundkond areneb 18-20 aasta vanuseni, mis muudab lapsed ja noored vastuvõtlikuks tubakasuitsule ja mükotoksiinidele.

Erinevalt täiskasvanutest on kohti, kus imikud ja lapsed rohkem aega veedavad, vähem – enamasti voodi, põrand, söögitool ja laud. Seega on eriti oluline uurida potentsiaalseid ohte, millega nad kokku puutuvad, nagu tuld aeglustavad materjalid (mis on lahutamatu osa voodilinadest, pidžaamadest ja madratsitest), elektromagnetväljad (voodi kaugus külmkapist, ahjust, kaugloetavast arvestist, traadita seadmetest), kraanivesi (vannitamine ja toiduvalmistamine) ja isiklikud hügieenitooted, kuna laste kokkupuude selliste ohtudega on suurem. Koolilapsed puutuvad kokku teistsuguse keskkonnaga, sõltuvalt kooli asukohast (suured lennuteed, traadita tehnoloogia ja arvutid, pestitsiidid jne).

Laste hingamissagedus on kõrgem ja nende hingamistsoon on lähemal põrandale, kus on tolm ning tolmuga seotud saasteained (lendlevad orgaanilised ühendid nagu pestitsiidid, tuld aeglustavad ained, tolmulestad ja mikroobid). 1984. aasta Bhopali katastroof oli traagiline näide sellest, kuidas lapsed on kõige haavatavamad, sest tihe gaasipilv püsis maapinna lähedal. Suurim probleem on majapidamistolmus leiduvad pestitsiidid ja tuld aeglustavad ained. USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse uuring mõõtis 6-11-aastaste laste organismis kaks korda rohkem pestitsiide kui täiskasvanutel.

Lastele omase maailma uuriva ja avastava käitumise tõttu söövad lapsed sisse kuni kaheksa korda rohkem mustust kui täiskasvanud. Selline “käest-suhu” tegevus on suur saasteainetega kokkupuutumise platvorm 12-36 kuu vanustele lastele, kuna tolm on tihti saastatud arvukate kemikaalidega nagu polübroomitud difenüüleeter, plii ja pestitsiidid.

Oma arenemise käigus on lapsed väga vastuvõtlikud sisesekretsioonisüsteemi kahjustavatele kemikaalidele. Paljud uuringud on tõestanud, et kokkupuude polüklooritud bifenüüli, plii ja metüülelavhõbedaga varases nooruses võib põhjustada kognitiivseid ja käitumisprobleeme. Pikem oodatav eluiga võimaldab pikemat kokkupuudet kemikaalidega ja traadita tehnoloogiaga ning väga pika peiteajaga haiguste arenemist. Oluline on ka see, et lapsed ei oska ohtu tunnetada.

Kokkuvõtteks

Lapsed elavad väga erinevas keskkonnas võrreldes ajaga, kui nende vanavanemad noored olid. Toidus, vees ja õhus leiduvate kemikaalide kogus on peale teist maailmasõda tohutult suurenenud. Lisaks on traadita tehnoloogia muutunud laste elu lahutamatuks osaks, mis koos suurenenud keha koormatusega kemikaalide poolt võib olla põhjustanud närvisüsteemi häirete pandeemia, mida me kõikjal näeme. Laste tervis võiks olla oluliselt paremas seisus, kui me mõistaksime paremini mitmete ohuallikate omavahelisi seoseid ning laste kriitilise arengu perioode. Uurijatele on suur katsumus luua uuringuid ja mudeleid, mis peegeldaksid elulisi olukordi ning kaaluda kõiki omavahelisi ja lisamõjusid (kemikaalid, raskemetallid, biotoksiinid, raadiosagedused), mida tavapäraselt last ümbritsevas keskkonnas leida võib. On vaja integreeritud keskkonnatervise mõjude analüüse, uuringuid ja uuringute järjepidevaid süstemaatilisi ülevaatamisi, kuna teemasse puutuvad probleemid on komplekssed ja omavahel läbi põimunud ning neil on tõenäoliselt mitmeid põhjusi.

Samas on oluline silmas pidada, et suure hulga teaduslike tõendusmaterjalide ootamine enne seda, kui elektromagnetväljadega midagi ette võtta, võib viia väga suurte terviseprobleemideni ning kulutusteni, nii nagu oli asbesti, pliibensiini ning tubakasuitsuga.

* * *

Tõlge: Triin-Liis Härma, Certificate IV Ehitusbioloogias (Australian College of Environmental Studies), Australaasia Ehitusbioloogide Liidu ning Okeaania Raadiosagedusliku Teadusnõu Assotsiatsiooni liige.

Allikas: Kiirgusinfo.ee