Usaldades ja uskudes on võimalik oma elu paremini määratleda, tunda rõõmu ligimestest ja asjadesse süüvimisest, enda ja lähedaste rikkast sisemaalimast ning kohalolekust siin elus. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb armastuse keele üle.
Üks Norra kirjanik kirjutas loo Saksa noormehest ja Norra neiust Ann-Margitist. Selles jutustuses muutuvad need kaks inimest teineteisele aina lähedasemaks ja lõpuks ütleb Hans: “Ann-Margit, ich liebe dich.” Ja neiu vastab: “Hans, proovi seda mulle nüüd öelda minu keeles!” Kõigepealt tuleb muidugi teise inimese keel selgeks õppida. Mõni inimene aina arvab, et avaldab armastust, aga teine ei saa aru, sest see pole temale tuttav keel. Mulle meeldib mõte, et kõigepealt võiksid hinged väga lähedaseks saada ja alles siis toimuda intiimne ülim lähedus. Kui see aga juhtub vastupidises järjekorras, võib suhe ebaõnnestuda, kuna hinged ei pruugi omavahel klappida. Väga paljud alustavadki suhtlemist vales järjekorras – liiga kiiresti voodisse ning hiljem siis võidakse endamisi laulda: “Aga see pole see, pole see, pole see…”
Uku Masing on öelnud, et ta oleks tahtnud väga teada indogermaani muinasjuttude tegelikke lõppe. Talle ei meeldinud viis, kuidas vennad Grimmid lõpetasid peaaegu kõik oma muinaslood: “Kui nad veel surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi.” Masing ütles, et teda huvitaks, millest see väga hea südamega ja töökas, kuid ilma hariduseta Tuhkatriinu kõrgeltharitud kuningapojaga seal lossis väga peene teelaua taga nädal peale pulmi hommikul vestleb.
Õpi ära teise inimese keel! Õpi teisele ütlema, et sa teda armastad selliselt, et teine aru saab, mitte et sina tunned, et oled selle sõnumi talle ära öelnud ja nüüd peaks teine juba sulama. Meil on sageli olnud väga erinevaid kogemusi ning väga erinevaid keeli, mille keskel oleme üles kasvanud. Juhtub ka nii, et ühe inimese armastuseavaldus võib olla teisele inimesele hoopiski solvav. Olge ettevaatlikud ja tähelepanelikud, vaadake ja jälgige rohkem, kui räägite. Võib-olla ühel hetkel oskate öelda teisele ka õigel ajal õigeid sõnu.
Meenub veel üks lugu ajaloost. Elas kord munk Franciscus, kes jutlustas lilledele ja lindudele, kui inimesed teda ei kuulanud. Legendid räägivad sellest, et ta loobus oma isa poolt pakutud suurest rikkusest ning läks kuulutama Kristuse armastust. Ta oli seda niipalju kogenud, et põles soovist seda ka teistele jagada. Assisi Franciscus on öelnud: “Kuulutage igal võimalikul viisil Kristust! Ja kui te muud moodi ei oska, siis tehke seda sõnadega.” Sõnad võiksidki olla viimased, mitte esimesed.
Rääkisin hiljuti ühe pimeda mehega. Ta kõneles mulle oma maailmast – pimedaks jäänud noore inimese maailmast. Mees ütles: “Ma küsin peatuses: “Vabandage, mis number troll tuleb, ma ei näe.” Ja mulle nähvatakse: “Te võiksite kuidagi teisel viisil külge lüüa.” Ja siis ma istungi selle trolli peale, mis parasjagu ette sõidab ning mõnikord taipan peagi, et see viib mind täiesti valesse kohta…”
Olge tähelepanelikud! Mõned inimesed ei näe, aga nad tunnevad väga hästi. Osad inimesed ei kuule, aga neil on hästi arenenud teised meeled ja tajud. Armastus jõuab sinuni kõige paremini siis, kui sa oled sellele avatud.
Üks laen, mõte dalai-laamalt: “Langevarjul ja meeltel on üks sarnane omadus. Mõlemad töötavad kõige paremini, kui nad on avatud.”
Äkki tasuks oma meeled avada ja vähem tormata, õppida kuulama ja vähem viibida müra sees? Ühel hetkel hakkab siis sinuni jõudma armastus, mis on ehk seni mööda vuhisenud. Tegelikult oled vist sina temast mööda tormanud? Looja armastusest kõneleb meie ümber nii palju, aga see on tihtipeale meie eest mingit moodi varjatud. Ühel õhtul, kui sõitsin autoga Tallinnast välja, nägin taevas tohutult palju tähti. Vahel tulebki linnast välja sõita selleks, et kogeda midagi, näha midagi, kuulata midagi…
Armastuski jõuab meieni kõige paremini vaikuses ja avatuses.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Jaan Tammsalu raamatust “Igaviku hääl”.
