Tsiteerides David Icke loengut: “Normaalne tähendab norme, mille järgi ollakse harjunud elama. Näiteks inimene, kes on terve elu väikeses kolkakülas elanud ja pole kunagi ühtegi mootorsõidukit näinud, see on tema jaoks normaalne. Järsku sõidab mööda auto ja – “issand jumal, see on ebanormaalne!””
Siinkohal meenub mulle kunagine Oprah saate kööginurk, kus õpetati valmistama päris kartulitest kartuliputru. Saate auditooriumile, kes oli harjunud kiirkeedupudruga, oli see vau!-efektiga ebareaalne (loe: ebanormaalne).
Sarnaselt lind, kes on sündinud puuris, peab lendamist haiguseks. Inimene, keda on õpetatud normide järgi elama, peab kõike süsteemivälist ebanormaalsuseks. Omnivooridele on liha, muna, piim ja kala normaalne, aga kookospiimast valmistatud vegan juust, kikerherneomlett ja kanepiseemne piim ebareaalne. Füüsikutele on käega katsutav mateeria normaalne, aga kvant- ja plasmafüüsika, mida tõlgendada ei suudeta, ebanormaalne. Maakera, Kuu ja teleskoobi kaudu kätte paistev Päikesesüsteem on normaalne, aga et peale meie võiks Universumis veel teisigi eluvorme eksisteerida on ebanormaalne.
Inimene, kes täidab kõiki ühiskonna poolt paika pandud norme ja valib kuldse kesktee (loe: keskpärase igava elu) on normaalne, inimene, kes mõtleb oma peaga ja on avatud kõiksusele ja kõikvõimalikkusele on ebanormaalne (loe: hull).
Oma loengul tõi David Icke välja olulise tähelepaneku. Paljude inimeste potentsiaal ja andekus jääb rakendamata seetõttu, et nad ei haaku keskpärase paika pandud normaalsusega. Sellega mitte hakkama saamine sisestab inimesse programmi, et ta on rumal, kasutu ja saamatu, kuigi tegelikkuses võiksid sellised inimesed väga suuri loominguid realiseerida. Meenutagem kasvõi Nikola Teslat, keda peeti hulluks, kuigi tema loomingut kadestati, mida hiljem teised teadlased varastasid ja enda pähe esitlesid. Linnapeal liigub muhe naligi, et kui keegi varastab su Tesla auto, siis edaspidi võid seda Edisoniks nimetada.
Vandenõude uurija David Icke on meelitatud, kui normide külge liimitud normaalne (loe: keskpärane) inimene tema kohta hull ütleb. Tegemist on komplimendiga, mil ka loll saab aru, et sa elad, hingad ja mõtled kastist välja poole.
Hetkest, mil oled avatud kõikvõimalikkusele, algab tõeline elu ja saab avalduda sinu lõputu potentsiaal. Sa ole hull terviseks, sa ole ebanormaalne piirideta avar olend. Nimetada kedagi normaalseks on pigem solvang ja näitab piiratust.
Lõpetuseks sobib ilus indiaanirahva lugu vanaisast, kes oma lapselapsele räägib, et igas inimeses on kaks hunti: üks must, teine valge. Musta hundiga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja kõik muu kuri, inetu ja paha. Valge hundiga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja kõik muu kaunis ja hea. Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: “Vanaisa, aga kui need kaks hunti omavahel võitlevad, kumb siis võidab?” Vanaisa vaikib natuke aega ja lausub siis: “Alati võidab see hunt, keda sa rohkem toidad.”
Allikas: Kõiksuse kanaldused
