Praegusel ajal on juba väga kerge leida meediast artikleid ja raamatukauplustest raamatuid, mis on pühendatud elu õppetundide teemale. Igaüks neist on küll esitatud ehk veidi erineva nurga alt, kuid kokkuvõttes räägivad nad kõik ühest ja samast ideest – nimelt, et kõigil inimestel on elus kõrgem eesmärk ja selleni jõudmine käib läbi õppetundide omandamise. Ma soovin täna peatuda sellel, kuidas oma õppetunde ära tunda ja kuidas täpsemalt nende ära õppimine käib.
Kui inimese teadvuse tasand on veel madal, siis ta oskab elada oma elu vaid nii, nagu see end talle esitleb ja lepib kõigega, mis on. Ebameeldivate sündmuste korral otsib süüdlasi teiste inimeste seast ja raskuste eest pageb asendustegevuste, sõltuvuste või enesepettuse küüsi. Ta ei otsusta, juhi, suuna ega muuda oma elus midagi, vaid valdavalt kaebleb, kurvastab ja otsib pidevat haletsust ning lohutust. Kuna selline passiivne eluga leppimine ja nö lihtsalt elus püsimine ei tugine armastusel ega kohalolul, vaid teadmatusel, siis ei paku see elu ei inimesele endale ega tema lähedastele erilisi väärtusi ega rõõmu. Kui sellise inimese elus toimub mõni raputav sündmus või avastab ta ise mingi niidiotsa, mis tõukab ta välja senikestnud mugavusstoonist eesmärgiga hakata otsima midagi rahuldustpakkuvamat, siis hakkab inimene arenema. Ootamatus või uudses olukorras hakkavad tööle seni uinuvas olekus olnud energiad ja inimene hakkab nö oma elus aktiivselt osalema. See võib tähendada nt oma laguneva ja räämas kodu korda tegemist, ammuse lähedasega suhte taastamist, oma kunagi poolelijäänud haridustee jätkamist, oma tervise eest hoolitsema hakkamist või oma lapse vajaduste kuulama harjutamist. Sellisel juhul on toimunud murdepunkt vähemalt sellisel määral, et seni täielikult uinunud teadvuse asemel on nüüd silmalaud juba avatud ning inimene õpib end ja ümbritsevat uue pilguga märkama.
Kolmandal juhul on inimene seda teekonda juba aastaid jõudsalt jätkanud ning tema teadvus on pidevalt aina avardunud ning ta on treeninud end iseennast ja oma elu regulaarselt tunnetama ning analüüsima ja nüüd langetab ta juba jooksvalt nn paremaid otsuseid. Selliseid, mis ei põhine enam madalatel motiividel nagu kuidas minul oleks mugav, kuidas vähem pingutada, kuidas rohkem endale saada, kes minu eest maksaks/vastutaks/teeks, vaid valib kõrgema tee – kas ma olen oma sõpradele hea ja usaldusväärne kaaslane; kuidas ma saaksin paremini hoolitseda oma keha vajaduste eest; kas ma väljendan end läbi armastuse või viha; kas ma töötan, sest peab või sellepärast, et ma oma tööd väga armastan? Selliste küsimuste küsimise kaudu jõuab inimene aina lähemale iseendale, arendab eneses armastavamaid iseloomuomadusi ja kogeb aina rohkem, kuidas tema elus asjad liiguvad ja toimivad.
Ülaltoodud kolm tasandit aitavad aru saada, kus keegi oma arengus parasjagu on ja kuidas sealt edasi liikuda saaks. Nüüd aga konkreetsemalt õppetundidest.
Kuigi me kõik näeme välja ühtmoodi inimestena, oleme me kõik sisimas väga ainulaadsed hinged. See tähendab, et meil on igaühel omad õppetunnid ja omad eesmärgid, miks me just sellised oleme ja miks teatud asjad meie eludes juhtuvad. Õppetunnid on niisiis hingelise arengu ülesanded, et me oma vaimus kasvaksime. Vaimsed õppetunnid on nö tavamõistes õppimisest erinevad selle poolest, et koolis me teame, mida me õpime ja meil on õpetaja, kes meile ütleb, kuidas tuleb õppida. Elus meil seda ei ole. Õppetunnid jõuavad meieni enamasti läbi lähedaste inimeste, näevad tihti välja nagu konfliktid ja on tunde tasandil pigem väga valusad kui meeldivad. See on sellepärast nii, et me ei mäleta, mida me konkreetselt siia õppima oleme tulnud ja seetõttu on vaja meid mingi üleelamisega nn üles raputada, et me süüviksime iseendasse ja leiaksime sealt vastuse küsimusele – miks ma praegu sellist olukorda kogen ja mida ma peaksin siin mõistma? Endale selliste küsimuste esitamine nõuab eelnevalt oma tähelepanu treenimist, sest veel madala teadvustasemega inimese puhul jääb ta tekkinud olukorda emotsionaalselt kinni rakendades energiaid nagu enesekaitse, eitamine, vastupanu ja ründamine, sest ta ei ole veel valmis endale tunnistama, et antud olukord on õppimisvõimalus talle endale, mitte see ei tema partner, kes on halb ja kohutav inimene.
Selline on aga juba kord meie madalam teadvus ehk egoteadvus, kes otsib alati süüdlasi väljastpoolt ega luba meil suunata oma pilku endasse. Seepärast ongi vaja meil end treenida oma pilku välismaailmalt sisemaailma tooma (inglise keeles mindfulness).
Mina näiteks tulin peamise eluülesandena õppima eneseusaldust. See tähendab, et elu algusest peale olin ma kõigi suhtes äärmiselt lihtsameelselt usaldav – uskusin, mida mulle räägiti, võtsin alati kuulda teiste arvamusi ja eeldasin, et alati soovivad kõik mulle parimat. Mida ma aga igapäevaselt kogema hakkasin oli see, et mulle räägiti üks päev üht ja teine päev täpselt vastupidist juttu; mulle lubati midagi, kuid seda ei tehtud; mind kiideti ja mõne aja pärast tehti maatasa. See kõik tekitas minus hämmingut, sest ma ei suutnud mõista, kuidas on üldse võimalik nii teha, kas nendel inimestel ei ole üldse mingeid põhimõtteid ja eetikat ning et see kõik, mis praegu toimub, on üldse minu suhtes väga ebaõiglane. Ühesõnaga see, mis ma kogesin, TUNDUS MULLE vale, paha, ebaõiglane ja ebameeldiv. Ma olin väga frustreerunud ja segaduses. Kõik need olukorrad ei OLNUD EBAÕIGLASED JA HALVAD, vaid TUNDUSID mulle nii, sest ma ei osanud nendes ise toime tulla. Ja siin oligi konks – mul oli vaja palju selliseid “ebameeldivaid” olukordi kogeda, et märgata nende korduvust oma elus ja siis jõuda küsimuseni – miks see nii on? Seejärel sain ma endasse süüvides aru, et seni kuni ma toetun kindluse, heaolutunde ja otsustamise osas teiste inimeste peale, kogen ma pidevat ebakindlust. Kui ma aga luban teistel olla sellised, nagu nad on, ja hakkan toetuma neis valdkondades esmajoones iseendale, said minus arenema hakata enesekindlus, rahu ja kindlameelsus. Ma pidin õppima aru saama, millal tasub kedagi kuulata ja millal mitte, miks keegi mulle midagi räägib ja mis on tema soov/vajadus/motiiv, mida mina üldse asjast arvan, mida tunnen ja mida soovin.
Niisiis võib öelda, et õppetunnid Sinu elus on kõik Sulle rasked olukorrad. Olgu selleks ülemuse jutule minek, abikaasaga üksmeelse otsuse langetamine, lapse riidesse saamine või Sinu suhtumine kodu koristamisse. Kui Sa tunned end pahasti ja soovid antud olukorda edasi lükata, siis see on Sinu õppetund. Kui keegi Sind solvab, Sinult rahakoti ära varastab või Sinuga ei arvesta, siis need on kõik Sinu õppetunnid. Seni, kuni sa tegeled nn oma õppetunni aktiveerijaga (ülemus, abikaasa, laps jne), ei muutu midagi. Need olukorrad vaid aina korduvad ja korduvad. Kui Sa aga hakkad igas situatsioonis vaikselt oma tähelepanu iseendale tooma, küsides: mis minuga praegu toimub? mida ma tunnen? miks see mind ärritab? miks mul on valus? kas see olukord sarnaneb olukorrale, mida olen juba varem korduvalt kogenud ja enda eest peita püüdnud? – siis hakkavad toimuma muutused, kõigepealt Sinu sees ja seejärel Sinu ümber.
Oma õppetunde tundma õppides tuleb aga jääda valvsaks, et mitte jääda kinni valutundesse. Läbi valu me kasvamegi, sünnimegi ja arenemegi. Kuigi kogu meie ühiskond õpetab meid oma valu peitma, tuimestama, eitama ja alla suruma, siis ma siiski palun – luba endal kogeda valu, see ei tapa Sind. Võta oma hingevalu jaoks aega, nuta, kosuta end pehme teki ja tassi teega ning kui Sa tunned, et aitab küll, lase oma valu lahti. Läbi kogetud valu on tuhandeid kordi vähem valus, kui endasse peidetud, aastatega suurde kuhilasse kogutud ja avalikult eitatud valu. Kui Sa soovid jõuda sinna, kus Sinu unistused hakkavad saama reaalsuseks, kus Sinu rõõm täidaks kogu Su keha, kus Sa tunned end elusana ja õigel kohal – siis ainuke tee sinna jõudmiseks on minna läbi oma isikliku sügava metsa. Nn Iseenda Maale ei vii ühtki asfalteeritud teed ega abi pole ka ühestki kaardist, sest sinna ei saa Sind keegi teine juhatada ja sellel teel ei saa astuda keegi teine peale Sinu. Kõik, mida oma teel lisaks vajad, ilmub Su juurde siis, kui kogu aeg edasi sammud. Sinu seljakott kõige vajaminevaga on juba ammuilma pakitud – kui Sa ei ole veel algust teinud, siis alusta oma teekonda kohe täna. Kui Sa oled juba alustanud, siis mine julgelt edasi, sest minna saab ainult paremaks (ka siis, kui hetkel on väga jube). Ja ole igal hetkel valmis imedeks ja iluks, mis Sinu ees avanema hakkavad. Kui mul on olnud väga raske, siis ma olen kuulanud midagi helget ja õrnalt toetavat nagu Pärt Uusbergi looming. Saadan siit Sullegi ühe loo – “Õhtu ilu”. (Laul on üsna tasane ja volüüm tuleks panna maksimumini).
Allikas: hedvigevert.wixsite.com
Vaata Hedvig Everti raamatu “Õnnekunstnik” kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt.
