Meie viieaastase tütre kasvatamine on õpetanud mind palju tavapäraseid vanemlikke nõuandeid ümber vaatama. Viimase viie aasta jooksul olen loobunud aja mahavõtmisest (jään endale kindlaks, usun distsipliini), hääle tõstmisest ja nõudmisest nö. pimedale kuulekusele. Pärast selliste taktikate proovimist taipasin, et need muutsid vaid niigi keerulisi olukordi hullemaks. Aja mahavõtmine põhjustas raevuhooge, rangus hääles viis täielikult suletud lapseni ja nõudmised "sest ma olen vanem ja ma ütlesin nii" viisid üha trotslikuma käitumiseni.
Mis meie lapsega toimub? Hakkasin mõtlema. Tema kasvamine ei toimunud kindlasti raamatu järgi.
